OLED KA ISE AJALOO LOOJA

Öeldakse, et päevad pole vennad. See tähendab, et meie elu kulgeb justkui üles-alla – vahepeal on tore, vahepeal mitte nii tore. Igaüks meist vaatab maailma oma silmade läbi ja oma kandi pealt. Mida üks inimene mäletab rõõmsa päevana, seda võib teine pidada igavaks või kurvaks. Ehkki me elame olevikus, on meie mõtted sageli tulevikus – me teeme plaane ja unistame, kardame ja pabistame ning püüame tänastes tegemistes võtta arvesse seda, kuhu meie teod võiksid välja viia. Samuti meeldib meile aeg-ajalt meenutada asju, mis on juba juhtunud või mida oleme juba teinud või läbi elanud. See on meie isiklik ajalugu ja igaüks on oma isikliku ajaloo looja.

Kui tahad paremini mäletada, siis pane tähele hetki, mil saad hakkama mõne ajalooallika loomisega. See võib olla mõni dokument, nagu näiteks spordivõistluse diplom. See võib olla mõni foto, nagu näiteks selfi vanaemaga. See võib olla ka mõni ese, nagu näiteks laagris punutud käepael või midagi, mis hakkab ise edasi kasvama ja arenema, nagu näiteks sinu istutatud puu. Kõige täpsema pildi olnust annab aga päeviku pidamine, kuhu saad kirjutada kõik selle, mis sinuga juhtub ning mis meeles mõlgub. Aastaid hiljem on väga tore taaskohtuda iseendaga ja lugeda, kuidas sinu maailm siis õigupoolest välja nägi. Näiteks kui sinust saab juhuslikult kuulus teadlane, kes globaalsele soojene­misele punkti paneb, või armastatud kirjanik, kelle teostest vändatakse lõputult filme ja seriaale, siis on kõik sinu isikliku ajaloo allikad väga olulised ka paljudele teistele inimestele, kes hakkavad neid muuseumides imetlema või suure raha eest oksjonitelt ostma.

Meie kultuuris armastatakse mõelda nii, et minevik on selja taga ja tulevik on alles ees. Aga on ka kultuure, kus mõeldakse täpselt vastupidi. Näiteks Madagaskari saare asukate arvates on tulevik hoopis meie kukla taga, sest me ju ei tea ega näe, mida see endaga kaasa toob. See tundmatu tulevik muudkui tuleb meile selja tagant peale ja voolab meist läbi ning rullub meie ees lahti minevikuks.

On olemas ka eraldi ajaloo abiteadus, mis aitab inimestel oma perekonna ja esivanemate kohta rohkem teada saada. See on genealoogia[mõiste: Genealoogia – teadus, mis uurib suguvõsade päritolu.] ehk suguvõsade uurimine. Oma perekonda suudavad inimesed enamasti suurema vaevata sugupuule kirjutada: ema-isa, õed-vennad, vanaisad-vanaemad. Keerulise­maks läheb siis, kui tahta lisaks neile kirja panna ka näiteks vana­vanemate vanemad.

Genealoogia aitab säärastes küsimustes selgusele jõuda. Genealoogia huvilised on just­kui detektiivid, kes kasutavad arhiivides leiduvaid dokumente, et välja selgitada, kes kuidas omavahel suguluses on. Mõnikord õnnestub suguvõsa uurides lausa mitu sajandit ajas tagasi minna.

1. Aafrikas öeldakse, et iga vanainimene, kes sureb, on nagu raamatukogu, mis põleb. Mis sa arvad, mida sellega mõeldakse?
2. Mõtle oma eelmise nädala peale. Milliseid ajalooallikaid sa oma tavapäraste tegemistega enda ajalukku lõid?
3. Millega tegelevad genealoogid?
4. Nüüd hakka oma ajaloo talletajaks. Pea järgmi­se kahe nädala jooksul päevikut. Kirjuta sinna, mis sinuga sellel ajal toimub, mida näed, kuuled, mõtled, tunned. Mis sinu ümber nii kodus, koolis kui ühiskonnas tervikuna toi­mub. Hoia see päevik alles ja loe seda uuesti sügisel. Mõtiskle, kas päeviku pidamise ajal juhtus midagi märkimisväärset, mis mõjutas hiljem oluliselt nii sinu elu kui ajalugu tervikuna.