MUINASAEG EESTIS

Esimesed inimesed saabusid tänapäeva Eesti aladele ligi 11 000 aastat tagasi. Selleks ajaks oli Euroopat katnud mandrijää ka siit taandunud ja kliima läinud soojemaks. Looduski muutus tasapisi lopsakamaks. Siin hakkasid kasvama söödavad taimed ja elama erinevad metsloomad. Nende järel julges ka kiviaegne inimene põhja poole liikuda.

Kiviaegsed inimesed hankisid kogu oma toidu loodusest. Nad küttisid loomi-linde, püüdsid kalu ja korjasid taimi, marju, seeni. Seetõttu kutsutaksegi neid varajasi asukaid küttideks-korilasteks[mõiste: Kütt-korilane – inimene, kes hangib oma toidu loodusest küttimise, kalapüügi ning taimede ja seente korjamisega. Kultuurtaim – taime liik, mille inimesed on endale sobivaks aretanud.]. Oma tööriistu ja jahtimiseks vajalikke vahendeid valmistasid nad puust, kivist ning luust.

Alguses tulid kütid-korilased siia vaid soojaks ajaks ja elasid ajutistel laagriplatsidel. Pikapeale asusid nad jõgede ja järvede lähistele püsivamaid asulaid rajama, et siin aasta ringi elada. Sellistes kohtades sai kala püüda ja värsket joogivett. Veekogude lähistel oli hea ka küttida loomi, kes samuti järvede ja jõgede ääres oma janu kustutamas käisid.

Eesti alade kõige vanem asula on Pärnu jõe kaldal Pulli küla lähedal. Seetõttu kutsutaksegi seda Pulli asulaks. Kuidas esma­asukad paika ise kutsusid, ei ole teada. Küll aga on teada, et nende inimeste juures elasid ka koerad. Nimelt leidsid arheoloogid Pulli kiviaegsest asulakohast koera purihamba.

Hiljem hakati asulaid rajama ka mererannikule. Näiteks Tallinnas asuva Vabaduse väljaku koha peal oli 5000 aastat tagasi hoopis hülgeküttide kodupaik.

Kiviaja lõpus, kui jäädi paiksemaks, hakati lisaks küttimisele ja korilusele ise taimi kasvatama. Teada on, et ligi 6000 aastat tagasi kasvatati siin juba kultuurtaimi[mõiste: Kultuurtaim – taime liik, mille inimesed on endale sobivaks aretanud.]. Eesti alade levinuimad

kultuurtaimed olid oder, nisu, kaer ja rukis. Neid kõiki sööme tänaseni. Ligi 5000 aastat tagasi peeti juba ka koduloomi.

Pronksiaeg algas Eestis ligi 4000 aastat tagasi, kui hakati teiste paikade eeskujul pronksi kasutama. Pronksi koostisosadeks on vask ja tina, mis pole kumbki väga tugev metall. Kui need aga õiges vahekorras kokku sulatada, on tulemuseks üsna kõva materjal. Pronksist sai teha näiteks vastupidavaid kirveid, odaotsi ja ehteid.

Väga oluliselt mõjutas inimkonna arengut raud, mida õpiti välja sulatama maa sees olevast rauamaagist. Eestisse jõudis see kunst ligi 2500 aastat tagasi. Rauaajal elanud sepad hakkasid valmistama üha võimsamaid tööriistu, millega sai suuremaid ja kõvema pinnasega maalappe põldudeks künda ning seal kultuurtaimi kasvatada. Inimestel oli järjest lihtsam end ära toita ning seetõttu sai ka rahvastik kasvada.

Muinasaegne rahvas pidas loodusest väga lugu ning uskus, et on olemas palju erinevaid haldjaid ja vaime, kes näiteks puude või kivide sees elavad. Vanade eestlaste pühapaigad olidki just looduslikud paigad, nagu metsatukad ehk hiied või näiteks allikad. Nendega on seotud ka palju muistendeid[mõiste: Muistend – vana rahvajutt, mis on seotud mingi paiga või tegelasega ning püüab mingit nähtust mõistetavaks muuta.], mida põlvest põlve edasi jutustatakse ning mis kaugete põlvkondade tagant ka meieni ulatuvad.

1. Miks muinasaegsed inimesed oma asulad veekogude lähistele rajasid?
2. Jutusta loetu põhjal, kuidas tollaste inimeste elu aja jooksul muutus ja arenes.
3. Selgita, mis on kultuurtaim ja too ka näiteid.
4. Otsi internetist või raamatutest muistendeid, mis räägivad looduslikest nähtustest, nagu lindude ränne. Loe neid klassikaaslastele ette.
5. Uurige välja, missugused vanade eestlaste pühapaigad teie kodukandi lähedal asuvad. Koostage saadud infost plakat. Joonistage või kleepige sinna ka nende kohtade pilte.
6. Vaata videot ja jutusta, kuidas muinasaegsed inimesed hundist koera aretasid.