Loomade kohastumused eluks vees

Elu vees erineb oluliselt elust maismaal. Kui sukeldud vette, pead mõne aja pärast pea vee peale tõstma, et saaksid hingata. Kõik elusolendid hingavad, sest keha vajab hapnikku – ainet, mida õhus on küllaltki palju. Vees on hapnikku tunduvalt vähem, kuid kalad ja paljud teised veeloomad saavad selle kätte ega pea veepinnale õhku hingama tulema. Vees elamiseks on veeloomadel ka palju teisi olulisi kohastumusi.

Kalad näivad end vees igati hästi tundvat. Nad ei pea tulema pinnale õhku hingama. Kalad pumpavad pidevalt lõpuste vahelt vett läbi ja saavad niiviisi kätte vees lahustunud hapniku. Õhust kalad hapnikku hästi kätte ei saa. Kui talvel mõnikord hapnik kinnikülmunud veekogust otsa saab, tulevad kalad küll jääaugule õhku ahmima, kuid sellest ei ole pikaks ajaks abi. Kui kalad ei saa hapnikku veest, nad surevad.

Lõpustega hingab ka jõevähk. Paljud putukavastsed saavad samuti veest hapnikku kätte lihtsamate lõpusetaoliste elunditega. Osa putukaid kasutab vees hingamiseks õhutoru. Selline on näiteks veidike hirmuäratava välimusega vesihark. Tema keha tagaosas on teravat piiki meenutav toru, mille ta aeg-ajalt veest hingamiseks välja sirutab. Tagakehal paiknevate torukestega hingavad õhku ka sääskede ja paljude teistegi putukate vastsed.

Konni ja vesilikke nimetatakse kahepaikseteks, sest nad saavad elada ja hingata nii vees kui ka kuival maal. Vees hingavad need loomad naha kaudu, ja kui nad eriti ei liigu, siis piisab neile naha kaudu saadavast hapnikust täiesti. Ujuv konn vajab aga hapnikku märksa rohkem ning peab käima veepinnal õhku hingamas. Maismaal hingavad konnad nii kopsude kui ka nahaga.

Vees elavad imetajad – koprad, saarmad, hülged, vaalad jt – hingavad kopsudega nagu meiegi. Veest aga kopsudega hapnikku kätte ei saa, sest seda on vees palju vähem kui õhus. Seepärast peavad imetajad aeg-ajalt veepinnal hingamas käima. Veeloomade organism talletab hapnikku inimese omast paremini. Seetõttu suudavad need loomad vee all hingamata vastu pidada märksa kauem kui inimene. Vaalad suudavad sukelduda mitme kilomeetri sügavusele ja olla hingamata üle tunni.

Vaalad hingavad kopsudega. Hingamiseks peavad nad tulema veepinnale

Vees on raskem liikuda kui maismaal, kuid veeloomadel on vees liikumise hõlbustamiseks mitmesuguseid kohastumusi. Kalade ja paljude teiste veeloomade keha on voolujooneline, st niisuguse kujuga, et vesi takistab liikumist võimalikult vähe. Tavaliselt on kalade kuju piklik. Kala ujub oma keha S‑kujuliselt kahele poole painutades.

Sabauimega lisab kala liikumisele hoogu. Selja-, kõhu- ja rinnauimed on vajalikud tasakaalu säilitamiseks ja liikumisele suuna andmiseks. Vees üles- ja allapoole liikumise hõlbustamiseks on kaladel ujupõis, mis on täidetud gaasiga. Sukeldumiseks vähendab kala gaasi hulka ujupõies, veepinnale tõusmiseks aga suurendab seda.

Konnade pikkade varvaste vahel on ujunahad. Ujumiseks tõukavad nad end vees tagajalgadega edasi. Konnakullestel jäsemeid pole, nemad liiguvad vees sabaga hoogu andes. Ka vesilikud liiguvad vees peamiselt oma lapikut saba liigutades, jäsemeid kasutavad nad vaid veetaimedest kinni haaramiseks.

Ka paljudel veelindudel on varvaste vahel ujunahad. Hanedel, luikedel, partidel ja kajakatel ulatuvad need varbaotsteni ja neid nimetatakse ujulestadeks.

Enamiku veelindude suled ei märgu. Selleks et linnud paremini veepinnal püsiksid, on nende sulestikus palju õhku. Kui veelind sukeldub, surub vesi osa õhku sulestikust välja. Pinnale tõusnud, peavad nad sulgi soputama, et õhk nende vahele tagasi pääseks.

Saarmad ja koprad on poolveelise eluviisiga: nad elavad veekogude kallastel ja käivad vees toitu otsimas. Nad peavad ühtviisi vilkalt liikuma nii vees kui ka maismaal. Ujumiseks on neil varvaste vahel ujunahad, sabaga muudavad nad vees suunda.

Vaaladel ja hüljestel on jalad arenenud lühikesteks ja laiadeks loibadeks, vaalade saba on kujunenud uimekujuliseks. Vaalad võivad liikuda edasi kiirusega kuni 50 km tunnis. Nii vaalu kui ka teisi veeimetajaid kaitseb külma eest paks rasvakiht.