Loomad õhus

Õhk on osa meie elukeskkonnast. Peaaegu kõik elusolendid vajavad hingamiseks õhku, kuid vaid vähesed suudavad õhus liikuda. Inimesed on lendamisest unistanud juba iidsetest aegadest. Selleks oleks aga vaja tohutu laiu ja pikki tiibu. Nii suuri tiibu ei jaksaks inimene omal jõul liigutada. Seetõttu peab ta siiski jääma kahe jalaga maa peale või lendama lennumasinatega.

Enamiku lindude, nahkhiirte ja paljude putukate jaoks on aga lendamine põhiline liikumisviis. On ka selliseid loomi, kes ei suuda lennata, kuid läbivad väiksemaid vahemaid õhus liueldes.

Lind lendab tiibu liigutades. Linnu tiivad ja keha on kaetud sulgedega. Küllap tead, et mida kiiremini rattaga sõidad, seda enam tunned, et õhk takistab liikumist. Õhutakistus mõjutab ka linnu lennukiirust, kuid samas aitab tekitada tiibadele tõstejõudu, mis võimaldab linnul õhku tõusta. Tiibade laia labaga suled suurendavad lennupinda. Sabasuled aitavad lennul suunda muuta. Tiibade liigutamiseks on lindudel suured rinnalihased. Selleks et õhus püsida, peab kehakaal olema võimalikult väike. Linnud on oma suuruse kohta kerged, sest nende luud on seest õõnsad.

Lendamine on raske töö ja nõuab palju energiat. Seepärast vajavad linnud rohkesti toitu. Näiteks tihane võib päeva jooksul süüa sama palju putukaid, kui ta ise kaalub.

Tiibade suurus ja kuju sõltub linnu eluviisist. Kiiretel lendajatel, nagu näiteks piiritajatel ja pistrikel, on pikad ja kitsad tiivad. Selliseid tiibu on kerge kiiresti liigutada. Väga kiire lennuga lind on rabapistrik.

Kullide ja kotkaste tiivad on suured ja laiad ning sobivad liuglemiseks. Liueldes lind tiibu eriti palju ei liiguta, vaid laseb end õhuvoolul kanda. Näiteks merikotkas näeb oma väljasirutatud tiibadega õhus välja nagu laiali laotatud vaip. Ta võib tõusta kõrgele taeva alla ja seal liueldes maapinnal liikuvat saaki jälgida.

Meie lindudest veedab kõige rohkem aega õhus piiritaja, kes võib lennates isegi magada. Lennult püüab ta ka putukaid. Ainult pesitsemiseks vajab piiritaja kindlat jalgealust. Mõni lind aga veedab peaaegu kogu elu maapinnal ja tõuseb lendu hädaolukorras või pikema maa läbimiseks. Seda teeb näiteks rukkirääk.

Nahkhiired on ainukesed lennuvõimelised imetajad. Nende tiibadeks on õhuke lennus ehk lennunahk, mis ulatub tagajäsemetest eesjäsemete sõrmedeni. Oma peidupaigast lendavad nahkhiired välja videviku saabudes. Nende lend tundub salapärane, sest see on hääletu ja kiire. Sageli teevad nahkhiired lennul ootamatuid pöördeid.

Mõni imetaja suudab liuelda. Sel ajal nad aktiivseid liigutusi ei tee. Nii saavad nad läbida lühikesi vahemaid, liikudes kõrgemalt madalamale. Eestis elavatest imetajatest liugleb vaid lendorav. Liuglemise teeb võimalikuks suur nahakurd lendorava ees- ja tagajäsemete vahel. Suurema osa oma elust veedab lendorav puu otsas ja liigub edasi puult puule liueldes. Ta on öise eluviisiga ja Eestis väljasuremisohus loom.