Läänemere taimed ja vetikad

Meretaimed on kohastunud kasvama soolases vees ning taluma tugevat lainetust. Tormilainetes jäävad ellu vaid veesisesed taimed. Mere põhjas võib näha näiteks pikkade kitsaste lehtedega meriheina.

Läänemere varjulistes lahesoppides, kuhu suubuvad jõed, kasvab ka mitmesuguseid mageveekogude taimi. Madalate lahtede rannavees vohab sageli pilliroog, moodustades suuri roostikke. Soolasemat vett ja suurt lainetust pilliroog aga hästi ei kannata. Ka ujulehtedega taimed ei saa lainetusele avatud rannikul kasvada, sest tormid rebivad need lihtsalt puruks.

Põhiliselt on Läänemeri aga mitmesuguste vetikate pärusmaa. Nii nagu järvedes ja jõgedes, kasvavad ka mere pinnalähedases vees üherakulised vetikad – taimhõljum. Taimhõljumit leidub avameres kõikjal, aga soojades rannavetes on seda siiski mõnevõrra rohkem kui mujal. Nii nagu jões ja järves, on pisivetikad ka meres kõige olulisemad tootjad. Maa atmosfääri hapnikust toodavadki suurema osa merevetikad. Peale selle seovad vetikad ka süsihappegaasi.

Omaette rühma hõljumis moodustavad tsüanobakterid, mida varem nimetati ka sinivetikateks e sinikuteks. Praegu on teadlased nad paigutanud bakterite hulka. Tsüanobakterid võivad vette eritada mürgiseid aineid. Kui sellises vees supelda, võivad pärast tekkida lööve, tursed ja peavalu.

Hulkraksed vetikad saavad kasvada vaid kitsal alal rannikumeres. Silmaga nähtavaid suuri vetikaid on eri värvuse ja kujuga. Rohelised vetikad vajavad kasvamiseks kõige enam valgust, pruunid vähem ja punased saavad hakkama pimedamas kui teised. Seepärast võib meres näha eri sügavuses eri värvi vetikate vööndeid.

Kaldalähedased kivid on sageli kaetud erkroheliste vetikatuustidega, mis liiguvad lainetuses nagu juuksed. Need on mitmesugused rohevetikad. Üks tavalisemaid neist on karevetikas.

Rohevetikate vööndist sügavamal kasvavad pruunvetikad. Neist tuntuim on põisadru. Meres kasvav adru on rohekaspruun, kaldale heidetult muutub see peagi tumepruuniks.

Umbes viie meetri sügavusel algab punavetikate vöönd, sest pruunvetikatele on seal juba liiga pime. Tuntuim Läänemere punavetikas on agarik.

Kitsast rannariba saartel ja rannikul uhub pidevalt soolane merevesi. Suurte tormide ajal ujutab meri üle ka rannalähedase ala. Kui vesi sealt ära aurab, jäävad merevees sisaldunud soolad mulda. Rannikuvööndis kasvab seetõttu palju selliseid taimi, mida merest kaugemal ei leia. Need taimed on kohastunud eluks sooldunud mullal. Sageli levitavad nad mereveega oma seemneid või taimetükke, mis mujal kaldale sattunult juurduvad.

Eesti ranniku pinnavormid on väga eriilmelised ja seepärast on ka sealne taimestik mitmekesine. Rannaniidud, liivarand ja luited, kliburand ning mudased rannamadalikud pakuvad taimedele erinevaid kasvupaiku. Igaühes neist leidub vähe taimeliike, sest sealsed eripärased elutingimused on küllaltki karmid. Vaatame lähemalt tavalisi taimi klibu- ja liivarannal.

Kliburanna taimed

Kliburanna pind on soolane ning kivikesed liiguvad iga suurema tormiga. Seetõttu on taimedel raske juurduda ja lained rebivad paljud taimed juurtega välja. Kliburannal kasvab vaid üksikuid taimeliike, näiteks merikapsas ja randaster.

Liivaranna taimed

Ka liivarannal on kasvutingimused kehvad. Rannaliiv on soolane ja selles on vähe toitaineid. Päike ja tuul kuivatavad liiva sageli sügavalt läbi, tormide ajal ujutab meri ranna üle ja võib liiva minema viia. Taimed saavad kasvada vaid seal, kus meri iga päev liiva ei liiguta. Seal kasvavad vähesed taimed, näiteks merihumur ja liiv-vareskaer.

Tormid heidavad randa merepõhjast lahti kistud taimi ja vetikaid, eriti rohkesti põisadru jäänuseid. Adruvallid on otsekui kompostihunnikud, mis loovad tasapisi lagunedes taimedele soodsad tingimused. Pikka aega taimed seal siiski kasvada ei saa, sest iga tugevam torm võib laguneva adruvalli laiali kanda. Nii peabki seal vastu vaid väike hulk üheaastaseid taimi, näiteks mitmesugused maltsad. Need kasvavad kiiresti ja neil on palju seemneid.