Merelinnud

Meresaartel ja rannikul elab palju linnuliike, keda sisemaal ei kohta. Osa neist saab toitu otse merest, teised leiavad söödavat rannikult. Suurem osa merega seotud linde on kalatoidulised. Kajakad ja kormoranid on kohastunud püüdma kalu avamerelt, kosklad tegutsevad sagedamini ranniku lähedal. Meres elavatest selgrootutest toitub näiteks hahk ning rannaribalt otsib toitu merisk. Merelindudest ja kaladest toituvad mõned röövlinnud. Rannikul pesitseb lisaks hulk veelinde, keda võib kohata ka järvedel: luiki, hanesid ja parte.

Kalakajakas on üks mitmest Läänemerega seotud kajakaliigist. Peale ranniku ja mere võib teda näha ka sisemaal. Suuremates linnadeski on kalakajakad tavalised. Just kalakajaka vali kilkamine „kajak-kajak!” on kõikidele kajakatele nime andnud. Kalakajakad on pesakoha valimisel väga leidlikud: nad võivad pesitseda väikestel saartel, merest väljaulatuvatel kividel ja isegi rannaäärsetel puudel ning majade katustel.

Musta sulekuuega kormoranide välimuses on midagi sarnast eelajalooliste lendsisalikega. 20. saj keskpaigas olid kormoranid Euroopas peaaegu välja surnud, praeguseks aga elab Eestis juba üle 40 000 kormoranipaari. Kormoranid on head sukeldujad. Sageli püüavad nad kalu üheskoos. Ehkki nad söövad peamiselt väiksemaid kalu (nt ümarmudil, emakala, hõbekoger jt vähem hinnatud kalaliigid), langeb nende saagiks ka kalu, kellest on huvitatud inimene. Selle tõttu ei meeldi kormoranid kaluritele ja nad nõuavad lindude arvukuse piiramist.

Kalatoiduline jääkoskel on Eesti rannikul tavaline lind, kuid teda võib kohata ka sisemaa veekogudel. Tal on pikk saagja serva ja konksja tipuga nokk, millega on hea kalu püüda. Kosklad pesitsevad tavaliselt puuõõnsustes või kividevahelistes koobastes. Vanasti pani rannarahvas kosklatele pesakaste üles ja võttis munema asunud lindude pesast vastutasuks osa mune ära. Mõne aja pärast jäeti pesa rahule ning koskel sai munemise ja poegade haudumise rahulikult lõpetada.

Haha peamiseks toiduks on mere põhjas elavad selgrootud, eriti söödavad rannakarbid. Oma tugeva nokaga purustab ta rannakarpide kojad kergesti. Karpe otsides võib hahk sukelduda kümmekonna meetri sügavusele. Teda ei kohtagi enamasti rannikul, vaid ikka veidi kaugemal avamerel, sest talle sobivad toitumiseks veidi sügavamad merealad.

Emahahk ei lahku haudumise ajal vabatahtlikult kordagi pesalt. Selline kolmenädalane „näljakuur” võib mõnele lahjemale hahaemale lõppeda isegi surmaga. Ehkki haha selline kohastumus on tekkinud selleks, et munad põhjala külmal suvel maha ei jahtuks, päästab see paljude meie saartel pesitsevate hahkade munad suurte kajakate rüüste eest. Udusulgedest, millega hahk oma pesa vooderdab, saab valmistada väga kergeid ja sooje jopesid ning magamiskotte, mis on olnud eriti hinnatud mägironijate ja polaaruurijate seas.

Meriskit on kerge ära tunda: tal on pikk erepunane nokk ning pikad punased jalad. Kuna tema valgemustakirju sulestik meenutab haraka oma, kutsutakse meriskit ka meriharakaks. Teda võib näha madalas vees või mererannal kahlamas. Sealt otsib ta limuseid ja teisi selgrootuid.

Merikotkas on suurim röövlind, kelle elu on veekoguga seotud. Merikotkaid elab nii rannikul kui ka sisemaal suurte veekogude läheduses. Pesitseda võib merikotkas rannast kilomeetrite kaugusel. Pesa teeb ta tavaliselt tugeva vana männi otsa. Aastate jooksul võib see ehitis väga raskeks muutuda. Merikotkas sööb peamiselt kalu ja veelinde, kuid talvisel ajal ei ütle ära ka maapinnal liikuvast saagist.

Merikotkas oli Läänemere reostatuse tõttu väljasuremisohus, kuid praeguseks on ta tänu mürkide vähenemisele ja rangele kaitsele muutunud küllaltki arvukaks. Eesti rannikul arvatakse neid pesitsevat umbes 300 paari.

Paljud tundras ja Põhja-Jäämere ääres pesitsevad veelinnud lendavad läbirändel üle Eesti. Osa neist peatub oma pikal rändeteel meie randadel, et toituda ja puhata. Linnuhuvilised kogu Euroopast käivad läbirändavaid linde Lääne-Eesti rannikul vaatlemas.