Rasmus, Pontus  ja Lontu

Katkend

Tivoli Täitapunõmmel – see oli nagu muinasjutt. Kui nad nägid kiirgavat tuledesära sissekäigu kohal ning ergavat ja säravat paradiisi selle taga, siis oleks nende silme ees nagu muinasjutt elustunud. Kogu piduplats säras, kõikjal Täitapunõmme vanade sireli­põõsaste küljes rippusid väikesed punased ja kollased lambid, mis valgustasid põõsaste­vahelist hämarikku ning mille valgel kõik paistis nõiduslik, pidulik ja ebatavaline. Karussell pöörles, ja seegi oli võluvärk oma pisikeste hõõguvate lambiridadega ning iga laadapood kiirgas välja mingit müstilist punakat kuma, mis tõmbas tahes-tahtmata ligi.

[---]

Taamal, väljaspool tivoli valgussõõri, seisid Täitapunõmme tähele­panda­matud väikesed majad vaikselt ning mahajäetult kevadises hämarikus. Üksnes vanad inimesed, kes enam ei mõistnud, kui tore on tivolisse minna, istusid pimedas eeskojatreppidel, kuulasid muusikat, jõid tassi teed ning nautisid oma sirelite lõhna. Küllap olid nemadki omal viisil rahul, kuigi nad ei saanud karusselliga sõita ega ka näha maailmakuulsat mõõganeelajat Alfredot.

Kuid Rasmus ja Pontus, kes olid üksteist aastat vanad ja kelle nõudmised elu vastu olid hoopis suuremad, sõelusid mööda piduplatsi ringi, rõõmsad kui oravad ja kindlalt otsustanud välja pigistada nii palju lõbu, kui kolme krooni eest vähegi võimalik. Muide, suurema osa olid nad juba kätte saanud. Kolm krooni sulas nii kiiresti, kui sõita karusselliga ja katsuda paar korda õnne. Aga tallel oli veel õhtu kõrgpunkt, maailmakuulus mõõganeelaja Alfredo.

„Ärge trügige! Ärge trügige! Kohti jätkub kõigile, eeskava algab mõne minuti pärast.“

Mõõganeelaja telgi ees seisis jupsakas naine punases siidkleidis, kes karjus, kuidas kopsud võtsid.

„Ärge trügige!“ karjus ta, kuigi ükski inimene seda teha ei püüdnudki. Kuid nüüd tuli Alfredo ise ning näitas ennast väikeselt lavalt ja kohe kogunes ta telgi juurde suur hulk rahvast. Kõik ajasid kaela õieli ja vahtisid mõõganeelajat, kes oli esinenud kõigis Euroopa pealinnades. Vähemalt kinnitas seda jupsakas naine tema kõrval.

Mõõganeelaja oli jõuline mees. Ta seisis, jalad harkis, rind kummis, ja paistis, et ta pole kunagi elus söönud midagi vähem raudset kui mõõgad. Tal olid mustad vurrud ja mustad, krussis ning metsikult sagris juuksed, mis andsid talle võõrapärase ja põneva ilme. Tal oli punetav nägu ning ta vaatas ringi heatahtliku rahuloleva üleolekuga, otsekui tahtes rõhutada selle asjaolu naeruväärsust, et tema, mees, kes on esinenud kõigis Euroopa pealinnades, seisab nüüd siin, Västanvikis.

„Mõtle ometi, kui tal mõni mõõk peaks hinge­kurku minema!“ ütles Rasmus. „Küll oleks põnev vaadata, mis ta siis teeb!“

Just sel hetkel tegi Pontus õudse avastuse, et kogu nende kassast polnud järel rohkem kui viiskümmend ööri. Täpselt pool sellest, mis oli vajalik, et pääseda Alfredo etendusele.

Pontus hoidis viiekümneöörilist lapiti peo peal, põrnitses seda jahmunult ning kibrutas otsmikku.

„Sellest ei mõista ma mõhkugi. Meil oli ju nüüdsama terve kroon.“

„Meil oli nüüdsama isegi kolm krooni,“ tähendas Rasmus filosoofiliselt. „Aga siin jääd puupaljaks, enne kui jõuad silmagi pilgutada.“

„Kuidas siis Alfredoga jääb?“ küsis Pontus murelikult.

Rasmus mõtles, vaatas siis Pontuse poole ja ütles kavalalt:

„Kui m i n a läheksin sisse teda vaatama, siis võiksin ma sulle pärast näidata, kuidas ta seda tegi.“

See polnud Pontuse meelest hoopiski hea ettepanek.

„Kas me ei võiks temaga läbi rääkida? Vahest on ta lahke ja laseb meid viiekümne ööri eest sisse.“

„Me võime ju proovida,“ arvas Rasmus.

Nad pugesid otse lava juurde, millel Alfredo seisis.

„Nojah, härra Alfredo …“ alustas Rasmus.

Ent jupsakas naine käratses kogu aeg ja paistis, et Alfredo ei kuulnud. Siis võttis Pontus julguse kokku, osutas nimetissõrmega lugupidavalt vägeva mehe poole, pani pea viltu, vedas näo naerule ja ütles nagu naljatades:

„Öelge, onu, kas me ei saaks poole hinnaga sisse, kui lubame, et vaatame üheainsa silmaga?“

Seda oli ta kuskilt raamatust lugenud ja see ütlemine paistis talle praegusel hetkel just sobivana. Nimelt oli ta oma üheteistkümne eluaasta jooksul jõudnud tähele panna, et suhtlemiseks vanemate inimestega tasus ennast vahel ära teatud liiki rumalavõitu vaimukus. Kuid ilmselt polnud Alfredol huumorimeelt. Ta libistas üle Pontuse ükskõikse pilgu ega vastanud midagi. 

„Vahest ei saa ta rootsi keelest aru,“ arvas Rasmus tasa.

Selle peale kostis mõõganeelaja suust urinat.

„Onu vega hesti saab aru rootsi keelt,“ lausus ta. „Ja saab aru, et teie kaks veikest sulipoissi olete.“

Pontus tundis piinlikkust. Talle paistis, et suurem osa inimesi vaatab teda. Kui keegi ütleb, et ta on sulipoiss, siis uskuski ta enda sulipoisi olevat ja häbenes seda. Kuid Rasmuse enesekindlusel polnud piire, ta ei pidanud ennast mingil juhul suliks, kuigi teda üheainsa päeva jooksul kaks korda oli selleks nimetatud, esmalt tegi seda tema armastatud matemaatika­õpetaja ja nüüd mõõganeelaja. Mõõga­neelaja rääkis küll vigast rootsi keelt, aga tema jutu mõttest oli võimatu valesti aru saada ja just sellega ei tahtnud Rasmus leppida.

„See on vale,“ tähendas ta avameelselt. „Me pole üldse mingid sulipoisid.“ 

„Ikka,“ lausus mõõganeelaja ning noogutas ägedalt pead. „Ikka. Kaks veikest sulipoissi, kes tahavad poole hinna eest sisse.“

„Ei pea ju sellepärast suli olema, et oled vaene,“ väitis Rasmus. „Meil on kõigest viiskümmend ööri.“

Alfredo noogutas jälle.

„Kaks veikest vaest sulipoissi, jah, jah!“

Ta ütles seda niisuguse häälega, nagu oleks tal neist nende suure vaesuse pärast ometi pisut kahju, ja Rasmusele paistis, et ta hakkab järele andma.

„Kas mõõku neelata on raske?“ küsis ta lipitsevalt. „Kuidas seda õieti õpitakse?“

Alfredo vahtis talle vaikides otsa, siis lõid ta mustad vurrud võbisema ja naer vapustas ta keha.

„Mnjah, tuleb peale hakata, kui veel veike oled, ja neelata nööpnõelasid. A’ kuidas sina arvasid?“

Iseenda nalju hindas ta ilmselt teiste omadest paremaks. Pärast neid sõnu naeris ta kaua ja mürinal ning Pontus ja Rasmus hakkasid kaasa naerma. Nad olid valmis naerma kui tahes kaua, et avaldada Alfredole soodsat muljet: see harjumus oli neil pärit koolist, kus õpetajad vahetevahel tahtsid, et naerdaks nende naljade üle, mis võisid olla värsked kuskil sajandi alguse paiku.

Ent Alfredo lõpetas naermise niisama äkitselt, nagu oli alustanud, ja Rasmus muutus rahutuks.

„Mõelda vaid, et onu on maailmakuulus,“ ütles ta. „Kas onu on seda tõepoolest?“

Uuesti põrnitses Alfredo talle vaikides otsa, nagu mõtleks ta järele, siis pahvatas ta uuesti naerma.

„Jaa, onu on maailmakuulus üle terve Rootsimaa, selle peale ole kindel!“ ütles ta.

Kuid seejärel paistis ta tüdinevat.

„Kaduge siit, veikesed sulipoisid,“ käskis ta. „Ega teie arva, et minul aega on terve peev siin seista ja lastega juttu ajada? Kaduge siit!“

Noruspäi lontsisid Rasmus ja Pontus eemale.

„Tema ise ongi sulipoiss, olgu ta nii suur kui tahes!“ lausus Rasmus vihaselt ja vaatas Alfredole, kes parajasti oma telki kadus, pikalt järele.

„Uus eeskava algab mõne minuti pärast!“ hüüdis punase kleidiga naine viimast korda, siis varjas telgi ukse ette seatud palakas temagi.

Ja Rasmus koos Pontusega seisid ega pääsenud sisse. Pettumus tundus talumatuna.