Lydia Koidula
Lydia Koidula oli üks esimesi eesti luuletajaid. Ta elas ja tegutses sel ajal, kui eestlased hakkasid esimest korda end rahvaks pidama. Seda aega nimetatakse eesti rahvuslikuks ärkamisajaks. Lydia Koidula on nii mõnegi eesti kõige tähtsama ja tuntuma isamaalise luuletuse autor. Järgmistelt lehekülgedelt loed katkendeid Kätlin Kaldmaa raamatust „Lydia“, mis räägibki luuletaja elust.
PANE TÄHELE!
Koidula ja Jannseni ajal ei olnud Eesti veel vaba riik, vaid kuulus Tsaari-Venemaa koosseisu. Riigikeel oli vene keel, haritud inimesed rääkisid omavahel saksa, mitte eesti keelt. Sel ajal tekkis aga rahvuslik liikumine: eestlased hakkasid üha enam tundma end ühtse rahvana, kelle keel on väärt kõnelemist. Paljude haritud inimeste peas tekkis mõte, et Eesti võiks olla iseseisev riik.
Johann Voldemar Jannsen ehk papa Jannsen oli Lydia Koidula isa. Ta oli ajakirjanik, kes andis välja eestikeelset ajalehte Perno (Pärnu) Postimees, hiljem Eesti Postimees. Koos Lydiaga osales ta rahvuslikus liikumises, näiteks oli esimese laulupeo eestvedaja. Eesti hümni sõnad on Jannseni kirjutatud.
Lydia
Rõõmus ja terane, käib Lydia tihtipeale vaatamas, kui isa kodus laua taga tööd teeb. Papa Jannsen ei ole mitte ainult köster, vaid ka õpetaja, ja et eestikeelset kirjavara on alles vähevõitu, tõlgib ta jutte saksa keelest eesti keelde.
Kord kui isa laua taga kirjatööd teeb, ronib väike Lydia talle sülle.
„Issi, issi, kellele sa kirjutad?“
„Eesti rahvale kirjutan, lapseke, nende rõõmuks ja õpetuseks. Mine sina nüüd emme juurde mängima, ta annab sulle saia.“
„Aga isa, kui sina pisikeseks saad ja mina suureks, kas siis lubad mul ka eesti rahvale ühe tillukese raamatu kirjutada? Kas lubad?“
„Aga muidugi, lapseke, sina oled ju Eesti lapselaps, kes seda sulle keelab?“
„Aga isa, kas lõikad mulle ka sule ja lubad enda tooli peal istuda? Kas lubad?“
„Ikka luban, miks ma siis ei luba. No mine nüüd, ema juba hõikab.“
„Aga isa …“
„Mine, mine!“
„Mis maarahvas!“ põrutab noor tumedate kiharatega tütarlaps. „See, mis teie siin maarahvaks nimetate, on eesti rahvas tema oma keele ja kultuuriga! Meie oma keele ja kultuuriga!“
„Mis keel ja kultuur see on, millest preili kõneleb?“ küsib noor filosoofiatudeng. „Kas kirjutatakse selles keeles vägevaid oopereid, kas luuakse surematuid värsse?“
„See on keel, milles kõnelevad minu isa ja ema, see on keel, milles ilmub meie Postimees, see on keel, milles on loodud igikauneid värsse, mida selle keele kõnelejad oma meeles kannavad,“ ei jää Lydia vastust võlgu.
„Mis värsid need sellised on?“ küsib noormees vastu.
„Olgu või meie oma Kristjan Jaak Peterson:
Kas lauluallikas
külmas põhjatuules
minu rahva meelesse
oma kastet ei vala?
Kas mitte juba selle sajandi alguses Kristjan Jaak eesti rahvale oma suurt luulet ei andnud?“
Selle peale ei oska noor üliõpilane midagi kosta.
Vaieldi selle üle,
- kas Lydia on piisavalt tark.
- kumb neist oskab paremini luuletada.
- kas eestlastel on arenenud oma keel ja kultuur.
- kas filosoofiat tasub õppida.
Kui papa Jannseni Eesti Postimees 1864. aasta jaanuaris Tartus ilmuma hakkab, on terve pere juba Tartusse kolinud. Lydia on lehetegemise juures isa parem käsi. Et isa parem käsi suurest kirjutamisest haigeks on jäänud, kirjutab Lydia endist viisi isa eest kirju ja tema dikteerimise järgi artikleid.
Kui isal on kiire, jätab ta Lydia lehte tegema. „Seda oskad sa ju üksi niisama hästi teha!“ ütleb papa Jannsen ja läheb asju ajama.
Ja Lydia oskab. Postimehe Jututuba kirjutab ja koostab ta just nõnda, nagu ise tahab. Ja kui isa ei valva, jõuavad Jututoa lehekülgedele lisaks Lydia tõlgitud ja kirjutatud lugudele ka mõned tema enda värsid.
Lydia on 21.
Lydia käed värisevad. Need käed on iga nädal hoidnud värsket trükist tulnud ajalehte, mis on suuresti olnud Lydia töö. Küll aga pole need käed veel hoidnud luuleraamatut, mille Lydia ise on kirjutanud. Päris päris ise ise.
Süda, mu süda, kui kiirelt sa põksud!
„Waino-lilled“ ütleb raamatu kaas.
„Eesti-rahwa heaks meleks“ ütleb järgmine rida.
Kas sa söbber, ial näggid
Kaljopealset tammepuud,
kuis ta iggatsedes püdis
Taewa Pilvil’ anda suud?
Oma nime Lydia raamatu peale kirjutada ei julge. Haritud intelligentsete naiste peale ei vaadata seltskonnas hästi. Keegi peale papa ei tea, et Lydia luuletusi kirjutab. Postimehe Jututoas seisab tema luuletuste all lihtsalt L. Kui noormehed-üliõpilased Jannsenite salongiõhtule tulevad, viib Lydia raamatu enda tuppa. Ei taha ta, et selle üle keskustelu tärkaks. Kevadisi kellukesi korjab aga vaasi küll – nende hõng hoiab tallel kahekordse rõõmu. Kevadest ja raamatust.
Ometi on keegi, kes märkab. Kes märkab, ja kiidab heaks. See on Carl Robert Jakobson, kes parasjagu „Kooli Lugemise raamatut“ kokku paneb. Jakobson on Lydia sõnaseadmise andest vaimustuses. Ta küsib luba mõned luuletused lugemise raamatusse panna ja soovitab Lydial võtta varjunimeks Koidula.
„Koidula,“ proovib noor luuletaja uut nime. „Koidula, Koidula, Koidula. See kõlab ilmatu kaunilt.“
On 1866. aasta märtsikuu. Lydia on 22.
Ei lähe mööda aastatki, kui noor luuletaja hoiab käes värsket raamatut. Selle nimi on „Emmajöe Öpik“ ja raamatu kaant kaunistab Apolloni instrument – lüüra.
„Emajõe ööbik“ kõneleb Lydia Koidula armastusest elu, Tartu ja isamaa vastu. Selles väikeses raamatus ilmuvad paljud lauludeks saanud luuletused. Siin on „Sind surmani“, „Ema süda“, „Mu isamaa nad olid matnud“ ja loomulikult see kõige tähtsam – „Mu isamaa on minu arm“.
On aasta 1867. Koidula nimi ja Koidula luuletused saavad tuntuks üle terve Eestimaa.
Lydia on 23.
Lüüra on väga vana keelpill. See on ka Vana-Kreeka valguse- ja muusikajumala Apolloni pill ning ühtlasi muusika sümbol. Lüürat on kasutatud ka laulupidude sümbolina.
Küsimusi ja ülesandeid
- Iseloomusta loetud katkendite põhjal Lydiat.
- Millised omadussõnad sobivad Lydia kohta?
- edev
- kirglik
- söakas
- üleolev
- osav
- toimekas
- tagasihoidlik
- tark
- hädine
- julge
- rumal
- pirtsakas
Arutage nende sõnade täpset tähendust klassis. Kui vaja, uurige ka Sõnaveebist. Tooge näiteid, milliste teile tuntud raamatutegelaste kohta neid omadussõnu sobiks kasutada.
3. Varjunimi
Varjunime ehk kirjanikunime kasutavad paljud kirjanikud, et oma tegelikku isikut varjata või ka lihtsalt loomingut eraelust lahus hoida.
- Miks ei avaldanud Lydia oma esimest luulekogu oma nime all?
- Kirjanikunime kasutavad paljud autorid ka tänapäeval. Uuri välja, mis on nende kirjanike kodanikunimi.
Wimberg –
Contra –
Markus Saksatamm –
Aino Pervik –
- Tänapäeval suhtutakse haritud intelligentsetesse inimestesse seltskonnas hästi, olgu nad mehed või naised. Arutage klassis, mis põhjuseid võib veel olla varjunime kasutamiseks.
4. Eesti ja eesti
- Lydia eluajal oli eesti keeles kirjutatud hulga vähem teoseid kui on tänapäeval. Ometi leidis Lydia kohe, kuidas üliõpilasele vastata. Arutage rühmas, mida te vastaksite praegu, kui keegi tuleks ütlema, et eesti keel on mõttetu.
- Tekstis on kirjutatud Eesti (suure tähega), aga ka eesti rahvas, eesti luuletaja (väikse tähega). Leia need kohad ja märgi need. Arutage klassis, miks see nii on. Milliseid rahvaid peale eesti rahva Eestis tol ajal veel elas? Milliseid elab praegu? Keda mõeldakse, kui kirjutatakse Eesti rahvas (suure tähega)?
