Jasmiini lill

1. Kaunis jasmiini lilleke.
   ​Kaunis jasmiini lilleke.
   ​Puhas, valge, nii kenake,
   ​lõhnad ja õilmitsed kaugele.
   ​Las ma nopin sind, ilus, õrn.
   ​Ta ilu jagan sinuga,
   ​kaunis, õrn jasmiini lill.

Muistses Hiinas oli instrumentaalmuusikaga tegelemine aadlike eelisõigus ja selle kaudu näidati oma positsiooni ühiskonnas. Aja jooksul muutus pillimäng ka lihtrahva meelelahutuseks. PILLIDE traditsiooniline liigitus sõltub pilli valmistamise materjalist – savi, kivi, nahk, metall, bambus, kõrvits, siid, puit. Tänu arheoloogilistel väljakaevamistel leitud ja tänapäevalgi mängukõlblikele pillidele saame teada, kuidas need vanasti kõlasid.

Löökpillidest on Hiina teaduse ja tehnika kõrgeim saavutus pronkskellad, sest kellade valamisel pidi täpselt välja arvutama soovitud helikõrguse. Igapäevaelus oli neil praktiline ülesanne – äratada tähelepanu ja edastada märguandeid. Erineva suuruse ja kõlaga pronkskellad riputatakse tugeva puitraami külge ja mängitakse puidust haamri või nuiaga.

Iidsetel aegadel oli trumm peamine instrument ohvritalitustel, sest usuti pilli seosesse taevaste jõududega. Trummi kasutati laialdaselt ka jahipidamises ning sõjas rünnakusignaali andmiseks. Paljudes Hiina linnades on säilinud trummitornid, kust rahvast ähvardava ohu eest trummimänguga hoiatati.

Tánggŭ trumm [than´ku] on paigutatud puidust alusele ja seda mängitakse pulkadega. Pilli korpus on valmistatud punaseks värvitud ja kaunistatud puidust. Kõla sõltub sellest, kuhu trumminahale lüüa – keskel on see tuhmim ja madalam, serva lähedal kõrgem ja valjem. Tánggŭ’t kasutatakse enamasti tantsude saateks.

Puhkpillidest on populaarne sheng ehk suuorel. Vanasti valmistati see kuivatatud kõrvitsast, millele lisati bambusviled. Õhk puhutakse sheng’i torudesse kõvera huuliku kaudu. Tänapäeval on kõrvitsa asemel kõlakastiks metallist korpus. Sheng on ainus Hiina puhkpill, millel saab korraga tekitada mitut heli.

Keelpillidest on vanim ja auväärsem näppekeelpill qin [tšin], mida hiinlased mängisid juba vähemalt kolm tuhat aastat tagasi. Pill on umbes 120 cm pikk, seitsme eri jämedusega siidniitidest keeltega ja taevaliku kõlaga. Qin’i-mängu oskus on läbi aegade olnud oluline hariduse osa, sellel olevat musitseerinud isegi filosoof Konfutsius.

Erhu [aa(r)hu] on kahe keelega poogenkeelpill. Pilli allosas on trummikujuline püütoninahaga kaetud puidust kõlakast, sõrmlaud on pulgakujuline ja pilli peas on kaks häälestusnuppu. Mängimisel hoitakse erhu põlvedel püstiasendis ja mängitakse poognaga, mille jõhvid jooksevad kahe keele vahelt. Kõlalt sarnaneb erhu viiuliga, sellest ka nimetus „hiina viiul“. Pillil mängitakse nii rahva- kui ka popmuusikat.

Pipa on nelja keelega lautolaadne näppekeelpill, mille nimetus tuleneb pillimängu viisist: pi tähendab sõrmede liikumist mööda keeli alla ja pa – liikumist üles. Heli tekitatakse lipitsate või küünega.