Sakura

RAHVALAULUD (jpn min’yō – min „rahvas“, „yo“ laul) on välja kasvanud shintō religiooni rituaalidest ja tseremooniatest, kus pillimuusika saatel tantsiti ja lauldi. Nagu paljud iidsed kultuurid, on ka Jaapan saanud mõjutusi oma naaberriikidelt Korealt ja Hiinalt. Nii põhineb Jaapani muusika enamasti pentatoonikal. Sagedamini jutustasid laulud põllupidamisest, kalastamisest, loodusest, inimsuhetest või jumalatest.

Ajapikku sulandusid shintō rituaalidest alguse saanud muusikatraditsioonid õukonnamuusikasse. Jaapani õukonnaelus oli tähtsal kohal luule ning sellel põhinev vokaalmuusika. Paljud klassikaliste tekstide kogumikud sisaldavad luuletekste, mis on algselt olnud laulude sõnad. Keiserlikus õukonnas tegutsesid professionaalsed muusikud ja tantsijad, kes pärandasid oma repertuaari järeltulijatele – nii tagati rahvapärimuse kestmine sajanditeks. Tänaseni püsib suur huvi rahvalaulude ning nende ajaloo vastu, tegutsevad mitmed folkloori säilitamise ühingud. Rahvalaulud kõlavad autentsel kujul maapiirkondades, massimeedia kaudu populaarseks saanud rahvalooming ka linnades.

Traditsiooniline jaapani muusika, kaasa arvatud PILLIMÄNG, on meditatiivne. Nagu võitluskunstid, teetseremoonia ja ilukiri, nõuab ka pillimäng artistilt täielikku pühendumist ja suurt sisemist jõudu.

Peamisi löökpille, taiko-trumme (taiko jpn – „suur“, „paks“), mängiti vanasti jumalate ülistustseremooniatel, tänapäeval leiab neid nii klassikalise kui ka rahvamuusika lavadelt. Taiko-trumme valmistatakse jämedate puude puidust, tänapäeval ka plastist. Pillid on kahelt poolt kaetud loomanahaga, eriti hinnaliseks peetakse musta lehma nahka. Taiko-trumme on kahte liiki: kindla heli­kõrgusega ja ebamäärase helikõrgusega. Trummide läbimõõt on 30 cm kuni 2 m ning need võivad kaaluda mitu tonni. Taiko-trummide ansambel Kodõ andis 2014. aastal suurejoonelise show ka Eestis.

Keelpillidest 1300 aasta vanune keelpill koto ehk jaapani harf kuulub oma 13–25 keelega näppekeelpillide hulka ning on valmistatud ühest puutükist. Häälestada saab pilli keelte all asuvaid sillakesi liigutades. Algupäraselt valmistati koto keeli siidist. Parema käega, mille kahe sõrme otsale on kinnitatud lipitsad, sõrmitsetakse keeli. Heli saab muuta pooltooni võrra madalamaks, kui vajutada vasaku käega keelt alla.

Hiinast jõudis 16. sajandil Jaapanisse bändžo-sarnane instrument – shamisen [ša´mi´sen]. Pillil on kolm siidist keelt ning õõnes nelinurkne mõlemalt poolt nahaga kaetud kõlakast. Shamisen’i mängitakse kujult hõlmikpuulehele sarnaneva plektroniga nii soolo- kui ka ansamblipillina.

Puhkpillidest on tänapäevani au sees shakuhachi [saku´hatsi], bambusest otseflööt, mille tõid buda mungad Hiinast Jaapanisse juba 6. sajandil. Shakuhachi’t on läbi aegade mänginud mehed. Kuna pilli alumine ots on päris tugev, kasutati hiljem seda ka relvana. Pillil on viis kõlaava – neli peal ja üks allpool pöidla jaoks. Shakuhachi’t mängitakse ka nüüdisaegses kammermuusikas.