Tanabata-sama

* Tanabata ehk tähefestival toimub igal aastal 7. juulil. Legendi järgi kohtuvad sel ööl kaks „armunud“ tähte, keda lahutab Linnutee. Tanabata ajal kirjutavad inimesed oma salasoovid paberitükikestele ja seovad need bambuseokste külge.

Vanim säilinud muusikaliik on 1200 aasta vanune, õukonnas sündinud gagaku [´gagaku] (jpn – „elegantne muusika“). Gagaku ansamblis on tavaliselt 16 meesmuusikut, kes mängivad ainult jaapani päritolu puhkpille, keelpille ja löökpille.

ETENDUSKUNSTE iseloomustab minevikust pärit pillimuusika, tantsu ja draama segunemine. Peamised traditsioonilised teatriliigid on Nō, Kabuki ja Bunraku.

Üks vanemaid tänaseni püsinud teatriliik on muusikaline draama Nō, (Nō, tuletatud hiina-jaapani sõnast „andekus“). Etendus viib vaataja tagasi 14. sajandisse, kus tantsides ja näideldes jutustatakse maa ajalugu. Osalejaid on vähe, nad kannavad maske ning kogu sisu antakse edasi kehaliigutuste abil. Teksti esitab koor, mida saadab flötistist ja kolmest trummarist koosnev väike ansambel. Lavakujundus on Jaapanile omaselt lihtne – kesksel kohal on dekoratsioonina männipuud. Nō-teatri etendused on populaarsed ka tänapäeval – Jaapanis on üle 70 Nō-teatri.

Kuna kabuki [ka´buki] teater arenes välja mitu sajandit hiljem laenas see elemente juba eksisteerinud nō-teatrilt ning sai erakordselt menukaks linnarahva seas. Praegu on kabuki kõige populaarsem teatriliik Jaapanis. Kabuki etendust iseloomustab näitlejate detailne meik ja traditsioonilised rõivad, väljendus­rikkad liigutused ja žestid ning meisterlikult esitatud laulud ja tantsud. Varasemalt olid näitlejad naised, tänapäeval aga üksnes mehed. Tegevuse käigus jutustatakse lugu ajaloolistest sündmustest või inimhinge moraalsest võitlusest. Etendust saadab kaks ansamblit: lavapealne, kuhu kuuluvad shamisen’i-mängijad, lauljad ja löökpillimängijad, ning lavatagune, mis koosneb valdavalt löökpillidest.

Bunraku [´bunraku] – Jaapani nukuteater, tekkis enam kui 300 aastat tagasi lihtrahva meelelahutusena. Kõigil nukkudel on hoolikalt nikerdatud puidust pead ja oskuslikult maalitud näod. Nukkude liigutusi saadab jutustaja, kes on võimeline jäljendama erinevate tegelaste hääli. Oluline roll on ka shamisen’i-mängijal, kes määrab loo jutustamise tempo ja üldise meeleolu.

Elutruud nukud on nii suured, et nende käsitsemiseks on vaja kolme näitlejat, kes peavad nuku sujuva liikumise eesmärgil tegema tihedat koostööd. Laval toimuv põhineb nagu kabuki teatriski ajaloosündmustel, kangelas- või armastuslugudel. Suurem osa näidenditest on tragöödiad, seetõttu on paljud etendused mõeldud vaid täiskasvanud publikule.

Maailmas hinnatud jaapani helilooja ja muusikateoreetik Tōru Takemitsu [toorü take´mitsü] (1930–1996), ühendas oma klassikalistes muusikateostes avangardsed muusikastiilid ja traditsioonilised Jaapani pillid. Takemitsu oli peamiselt iseõppija.

Helilooja Isao Tomita (1932–2016) pärusmaaks oli elektrooniline ja kosmosemuusika. Originaalloomingu kõrval arranžeeris ta maailmakuulsate heliloojate, näiteks Johann Sebastian Bachi, Claude Debussy ja Modest Mussorgski põnevaid teoseid avardatud kõlaliste võimalustega süntesaatoril. Tomita viib kuulajad kaasa ulmelisena tunduvate maagiliste kõlade maailma, kasutades selleks elektroonilist klahvpilli mellotroni, mis suudab jäljendada hääli ja akustiliste pillide kõla.

Muusikapedagoog Shinichi Suzuki [si´nitsi su´zuki] (1889–1989) mõtles välja ja viis ellu maailmakuulsaks saanud viiuliõppe meetodi, kus oluline pole muusikaline kirjaoskus, vaid pidev õpetaja järgi mängimine ja esinemine üksi või rühmades. Selle meetodi edu seisneb õpetaja uskumises kõikide laste muusikaliste võimete arendamisse, eriti siis, kui alustada noorelt ning kaasata musitseerimisse ka laste vanemad.

Jaapani luulekunst on nagu ka teater, ikebana ja kalligraafia peensusteni lihvitud, pealtnäha lihtne, kuid sügava mõttega. Tuntum luulevorm on haiku – kolmerealine lühiluuletus kindlate silpide arvuga ridades: 5+7+5.

Matsuo Bashô [mat´suo ´bašo] (1644–1694) on luuletaja, kelle looming on avaldanud tohutut mõju jaapani poeesiale. Tema suurus peitub võimes näha tavalises imelist, lähedases igavest, väikeses suurt. Oma haikudega väljendab Bashô elu kordumatut ilu.

Tõenäoliselt kuulsaim on Matsuo Bashô haiku:

Akira Kurosawa (1910–1998) oli mõjukas ja tuntud filmirežissöör, kes ühendas Jaapani traditsioonilisi kultuurielemente lääneliku draama ja märuliga.

Jaapani rahvussport sumo, ligi 1400-aastase ajalooga maadlusliik, sai alguse keisri õukonnast. Sumo on tihedalt seotud Jaapani usundi šintoismiga. Veel tänapäevalgi korraldatakse mõnedes shintō templites sumoga sarnast rituaaltantsu, mis sümboliseerib maadlust jumalaga. Esimene eestlasest elu­kutseline sumomaadleja on sportlane Baruto Kaito, kodaniku­nimega Kaido Höövelson (sünd 1984), keda saatis sel spordialal tohutu edu.