Bali tantsud

Balilaste elu lahutamatu osa moodustavad maagilis-religioossed muusika- ja luuleetendused ning TANTSU-draamad.

Kultuuritraditsioone on tugevalt mõjutanud Hiina kultuur, näiteks teatud tüüpi mütoloogiliste tegelaskujude maskid, nagu Barong [ba´rong], kelle tants on iseäranis püha. Maskil on punnis silmad, suured kõrvad, kullatud nahast peakate ja sätendavate peeglitükikestega kaunistatud rinnaesine. Tavaliselt on tegelane humoorikas ja heasüdamlik. Barongi karvases kostüümis on kaks meestantsijat, kelle liigutused ja sammud peavad olema täielikus kooskõlas, et sooritada kiireid pöördeid ja hüppeid. Barongi tegelaskuju juured arvatakse olevat Hiina uusaastapidustustel esitatavas draakonitantsus.

Teine balilaste peamine mütoloogiline kuju on Barongi vastand Rangda [´rängda], keda peetakse kurjuse, raevu, hävingu ja püha viha kehastuseks. Tema mask näeb välja üpris hirmutav – pikad kihvad, vöökohani ulatuv punane keel ja pungis silmad. Harilikult ei liigu Rangda palju, seisab harkisjalu, raputab väljasirutatud käte pikki küüsi, olles valmis vaenlast ründama. Usutakse, et ohtlikkuse ja hävitusjõuga suudab Rangda panna vastased transiseisundisse.

Üks armastatumaid draamavorme on Barongi ja Rangda omavahelisest võitlusest jutustav maagilise tähendusega lugu calonarang [tsa´lonarang]. Etenduse kulminatsioon saabub tantsus, kus transiseisundis külaelanikud end Rangda loitsu all pistodadega torkavad. Ilmub Barong, kes päästab kurnatud inimesed ning laseb preestritel nad templi kõige pühamasse hoovi viia, kus Rangda ohvrid viiruki ja püha veega jälle teadvusele tuuakse. Calonarang sisaldab pikki koomilisi stseene, kus rahvakeeli kõnelevad klounid kommenteerivad toimuvat.

Gamelansambli muusika saatel tantsitakse Balil ka ülimalt viimistletud, 19. sajandil kuningliku meelelahutusena tekkinud tantsuvormi legong [le´gong]. Seda iseloomustavad keerukad sõrmeliigutused, peen ja täpne jalgade töö ning väljendusrikkad žestid ja näoilmed. Traditsiooniliselt esita­vad legong’i väga noored tüdrukud, kes valitakse kõige andekamate ja kaunimate hulgast ning kelle ettevalmistus algab juba nende 5. eluaastal.

Kui legong on tütarlaste tants, siis kecak (´ket´šak) on peamiselt Bali hindu templites esitatav meeste tantsu ja muusikadraama vorm. Palja ülakehaga, mustvalgetesse ruudulistesse hõlstidesse riietatud tantsijate arv võib küündida üle saja. Transiseisundisse viidud tantsijad istuvad ringis, hüüavad keha õõtsutades ja käsi plaksutades ning rütmiliselt skandeerides kiirenevas tempos: „ke-cak, ke-cak“. Tempo muutustest annab märku esireas istuv kõige kogenum esineja. Etenduse saateks kasutatakse ainult inim-häält. Draama sisuks on mütoloogiline võitlus hindu kuninga Ravana ja jumala Rama vahel. Etendus lõpeb tuletantsuga, mille käigus üks tantsija kõnnib tulistel sütel.

Üle tuhande aasta vanuses varjuteatris on „näitlejateks“ kolmemõõtmelised puidust või tasapinnalised nahast nukud. Nende käte ja jalgade liigutusi saab publik näha lõkketule taustal kangale projitseerituna. Nukke juhib nende külge kinnitatud varraste abil nukujuht, kelle osavate käte all nukud valmivad. Tema valib ka näitemängu saatva muusika, mis moodustab laval toimuvaga terviku. Meisterlik nukujuht suudab publikut kütkestada pikki tunde