 | ||
Kuulake ja vaadake videot ning arutlege, kuidas värvid mõjutavad muusika tajumist.
Esimesed ettekujutused muusikaliste helide ja värvide võimalikust seosest tekkisid juba iidses Indias. Hindude uskumuse järgi on iga noot seotud kindla planeedi, kontinendi ja riigiga ning igale elusolendile on omased värv ja meloodia. Vanakreeka filosoof ja matemaatik Pythagoras (570 eKr–496 eKr) väitis, et kõik objektid kiirgavad osakesi, mida inimene saab näha värvidena. Värvitoonide ja helikõrguste seoste avastaja on inglise füüsik ja matemaatik Isaac Newton, kes tegeles 17. sajandi keskel päikesevalguse uurimisega. Katsete käigus avastas ta, et läbi prisma suunatud päikesekiir jaguneb seitsmeks selgelt eristatavaks värviks: punane, oranž, kollane, roheline, helesinine, tumesinine ja violetne. Isaac Newton sidus värvid kindlate helikõrgustega: C – punane, D – violetne, E – tumesinine, F – helesinine, G – roheline, A – kollane, H – oranž. Niisugune lähenemine oli küll puhtmehaaniline, kuid lõi ettekujutuse värvilisest helireast. Tänu teadlase suurele autoriteedile jäi see arusaam muutumatuks peaaegu terveks sajandiks.
