Sood ja soo­kaitsealad Eestis

Võrreldes enamiku teiste Euroopa riikidega on Eestis palju soid: turbaga kaetud või liigniisked alad katavad umbes viiendiku meie maismaast. Kraavitamisest rikkumata sood moodustavad aga ainult 7–8% Eesti pindalast. Ülejäänud sood on rikutud, sest turvast seal enam ei teki ja taimestik muutub vaesemaks.

Sood paiknevad Eestis ebaühtlaselt. Suured sood on tasastel aladel, näiteks Pärnumaal ja Ida-Virumaal, aga ka Kesk-Eestis. Paljud praegused järved olid pärast jääaega hoopis suuremad ja on nüüd tasapisi soostunud. Näiteks paikneb kunagise Võrtsjärve nõos mitu suurt sood. Sageli on suurematel sooaladel mitu sood lähestikku, sel juhul on tegemist soostikuga. Ka kõrgustikel võib küngaste vahel väikesi soid olla.

Eestis on palju soid peamiselt kahel põhjusel. Esiteks on maa suuremas osas tasane ja seetõttu voolab sademevesi merre aeglaselt. Teiseks mõjutab soode tekkimist kliima: siin sajab kaks korda rohkem, kui vett aurub, sest kliima on jahe. Sood aga tekivadki seal, kus sademevesi koguneb kiiremini, kui päike seda aurustada jõuab.

Seda, et Eestis on nii palju soid, võib olla raske uskuda. Bussi- või autoaknast hakkavad sood harva silma, sest soodesse teid tavaliselt ei ehitata. Soopinnasele ehitatud tee upuks mõne aastaga turbasse.

Sood tekivad seal, kus kliima on niiske

Eestis on paljud sood võetud looduskaitse alla. Praegu on täieliku kaitse all üle 30 sooala, see on umbes kolmveerand säilinud soode kogupindalast. Üks esimesi soid, mis kaitse alla võeti, oli Nigula raba. Tuntumad sooderikkad kaitsealad on Endla ja Alam-Pedja looduskaitseala ning Soomaa rahvuspark. Kõigis neis on tegelikult mitu sood. Soid leidub aga teistelgi kaitsealadel.

Eesti tuntumaid soiseid alasid on Soomaa rahvuspark. Seal voolab suurte soode vahel mitu jõge, mille vesi tõuseb sageli üle kallaste, ujutab üle teed ja tungib isegi majadesse. Enamasti juhtub see kevadel, lume sulamise ajal, aga vahel ka vihmasel sügisel või soojal talvel. Üleujutuste aega nimetatakse Soomaal viiendaks aastaajaks.

Soomaa inimesed saavad üleujutuste ajal ringi liikuda ainult paadiga. Viies aastaaeg meelitab rahvusparki palju turiste. Siis on võimalik ka metsas kanuuga ringi sõita. Saab sõita ka raba lähedale, aga rabasse mitte – suurveega saab näha, et raba on nagu käsn, mis on ümbritsevast maast kõrgem.

Alutaguse rahvuspark on Eestis kõige noorem omasugune, see loodi alles 2018. aastal. Rahvuspargis on kolm suurt soostikku (Muraka, Puhatu ja Agusalu) ning mitmeid väiksemaid soo- ja metsaalasid. Alutaguse piirkond on väga oluline metsloomadele, sest sealtkaudu kulgevad paljude liikide (hundi, karu, ilvese jt) ränded Eesti ja Venemaa vahel. Alutagusel elab linnuliike, kes mujal Eestis ei pesitse, näiteks rabapüü ja mudanepp.

Pärast jääaega oli Võrtsjärv märksa suurem kui praegu. Aja jooksul järve veetase langes ja järve kunagisse nõkku tekkisid sood. Seal, Võrtsjärvest kirdes, paiknebki Alam-Pedja looduskaitseala. Looklevate jõgede vahele jääb inimtegevusest üsna puutumata soid ning märgi metsa- ja lammialasid. Suurvee ajal väljuvad ka siin jõed sängist ja eriti veerohketel aastatel võivad uputada ligi kolmandiku kaitsealast.