Mulla koostis

Mulla koostis võib olla paiguti vägagi erinev. See oleneb sellest, millistel kivimitel või setetel on muld tekkinud. Näiteks kõrbes koosneb pinnas üksnes liivast või savist. Eestis võib soistel aladel olla meetritepaksune kiht turvast. Isegi pealtnäha ühesugused mullad erinevad mingil määral üksteisest. Näiteks saavad politseinikud kuritegusid uurides sageli abi mullaproovidest: kui kurjategija riietele on jäänud samasuguse koostisega mulda, nagu seda leidub kuriteopaigal, siis on see juba vastuvaidlematu süütõend.

Mulla tahke osa moodustab mulla mahust umbes poole. Mineraalosa (savi-, liiva-, kruusa- jt kivimiosakesed) on tavaliselt palju suurem kui orgaaniline osa (peamiselt huumus). Mõne sentimeetri paksuses pealmises mullakihis moodustab orgaaniline aine umbes kümnendiku tahkete ainete mahust, sügavamal veelgi vähem.

Huumus kleebib väikesed liiva- ja saviosakesed suuremateks mullatükkideks, mida nimetatakse sõmerateks. Mullasõmerate vahele jäävat ruumi täidavad vesi ja õhk. Vesi võtab enda alla ligikaudu veerandi mulla mahust. Umbes sama palju on mullas ka õhku. Mullas esinevat vett ja õhku nimetatakse vastavalt mullaveeks ja mullaõhuks.

Saviosakesed on peenemad kui liivaterad. Kui liivatera oleks näiteks veetünnisuurune, siis võiks saviosake temaga võrreldes olla umbes üheeurose mündi mõõtu. Seda, kas mullas on rohkem savi või liiva, saab kergesti eristada selle järgi, kui hästi muld koos püsib. Näiteks niiske savikas muld püsib tihkelt koos, väga liivane muld pudeneb aga laiali. Koostise järgi nimetatakse mulda vastavalt kas savimullaks või liivmullaks.

Taimede jaoks on väga tähtis, kuidas vesi mullas liigub. Selle määrab eelkõige mulla koostis. Liivmuld laseb vett kergesti läbi. Vesi liigub selles kiiresti sügavale ja muld jääb põua ajal kuivaks. Väikesed saviosakesed paiknevad mullas liivaosakestest tihedamalt ja seetõttu on savimullas ka vähe tühimikke. Sellises mullas liigub vesi aeglaselt ja muld muutub taimedele sageli liiga niiskeks. Kõige paremini sobib taimedele muld, milles on nii savi kui ka liiva ning loomulikult ka huumust, mis need sõmerateks liidab.

Liivmullas liigub vesi sügavamale kiiresti, savimullas aeglaselt

Sademed imbuvad läbi mulla ja kivimikihtide põhjavette. Aga põhjavesi on sügaval maa sees. Selleni ulatuvad küll kaevud, kuid vaid väheste taimede juured. Taimed saavad vett mullasõmerate vahelt. Savimullas leidub vett ka kuival ajal, sest mulla pinnakihti lisandub vett ka sügavamatest kihtidest. Kapillaarsuse tõttu tõuseb vesi mööda sõmeratevahelisi peeneid käike ülespoole ja taimede juured saavad selle kätte.

Mulda imbuv vihmavesi kannab peenemad huumuseosakesed sügavamale. Aja jooksul kujunevad mullas välja kihid ehk horisondid, mida võib näha sügavat auku kaevates.

Pealmises mullakihis on huumust palju ja seepärast on mullapind mustjas. Seetõttu nimetatakse seda huumuskihiks.

Tumedast kihist allpool on veidike heledam mullakiht. Sinna on uhutud vaid peenemaid huumuseosakesi. Sügavamal kaob huumus mullast hoopiski. Seal näeme kivimit või setet (nt punakat liiva, sinakat savi või halli paekivi), mille peale muld kujunenud on. Rohttaimede juured on tavaliselt tumedamates mullakihtides.

Teame juba, et muld areneb pidevalt. Mulla koostis muutub isegi aasta jooksul. Kevadel ja varasuvel on mullas orgaanilisi aineid rohkem kui sügisel. Suve jooksul on mullaelustik jõudnud need juba lagundada. Pärast paduvihma lisandub mulda rohkesti vett, mis surub mullast õhku välja. Põua ajal kannab tuul tihtipeale lahtise kuiva mulla laiali. See langeb maha kusagil mujal ja jääb sinna pidama.

Mulla üks olulisemaid omadusi inimese jaoks on viljakus, st võime varustada taimi vee ja selles lahustunud toitainetega ning taime juuri hapnikuga. Mida paksem on huumuskiht, seda viljakam on tavaliselt muld. Kui aga toitainerikas muld on põuatundlik (kuivab kiiresti läbi), jäävad taimed selles ikkagi kiduraks.

Mulla viljakusest oleneb, mis liiki taimed piirkonnas kasvada saavad. Ühele taimele piisab vähem viljakast mullast, teine vajab kasvamiseks viljakamat mulda. Viljakat mulda vajab näiteks tamm, mänd seevastu kasvab väheviljakatel muldadel. See on üks põhjus, miks meil on vähe tammikuid, sest juba esiisad teadsid, et tamme kasvukohad tasub harida põlluks. Männikute asemele rajatud põldudelt ei ole aga head saaki loota ja seepärast ongi suurem osa meie metsadest männikud.