Häälikutest sõnad

Nii nagu sõnadest võib koostada tohutult palju lauseid, saame paarikümmet häälikut omavahel kombineerides kõik keeles leiduvad sõnad. Üksikutel häälikutel ei ole tähendust. Kui keegi ütleks „K“, siis peaksime seda üksnes köhatuseks, niisamuti ei tähenda m, n, e, ö üksikuna midagi. Kui keegi ütleb aga „Oo!“, siis pole tegemist enam paljalt häälitsusega (häälikuga), vaid imestust väljendava hüüdsõnaga.

Kui igal häälikul oleks tähendus, siis oleks keeles vaid nii palju sõnu, kui on häälikuid. Häälikuid sõnadeks ühendades saame aga moodustada rohkem sõnu, kui vaja läheb. Näiteks neljast häälikust a, e, k ja r võib kokku panna sõnad kaer, krae, erak, kare, kera, rake. Kuid nendestsamadest häälikutest saame moodustada ka sõnu (häälikukombinatsioone), mida keeles olemas ei ole: ekar, raek, reka, arek. Neid sõnu ei leia ühestki sõnaraamatust, küll aga võivad need häälikujärjendid tulevikus mingi tähenduse omandada.

Igas keeles on reeglid selle kohta, millised häälikud võivad kõrvuti asetseda ja millised mitte, sest mõningaid häälikuühendeid võib olla väga raske, kui mitte võimatu, hääldada: eakr, hiji, lumpt, ukst.

Häälikud jagunevad täis- ja kaashäälikuteks, mis omavahel vaheldudes moodustavad sõnu. Kui keeles oleksid vaid kaashäälikud või täishäälikud, ei suudaks me sõnu selgelt hääldada, samuti oleks raske nende tähendust mõista:

krtjhklmnskv, mntrshglkmn, õöiio.

Hääldamise mehaanikast

Täishäälikute hääldamisel pääseb õhk kopsudest ja suuõõnest vabalt välja, kohtamata oma teel takistusi. Täishäälikud on

a, e, i, o, u, õ, ä, ö, ü.

Kaashäälikute hääldamisel tekib suuõõnes takistus ja kopsudest tulev õhk pääseb alles pärast takistuse ületamist suust (ninast) välja.

Näiteks p hääldamisel sulgub suu hetkeks täielikult, et siis justkui väikse „plahvatusega“ avaneda ja suuõõnde kogunenud õhk välja lasta.

Häälikuid, mida saab pikalt ja heliliselt hääldada, nimetatakse helilisteks häälikuteks. Helilised on kõik täishäälikud ja kaashäälikutest j, l, m, n, r, v. Ülejäänud kaashäälikuid ei saa pikalt ja heliliselt hääldada, mistõttu neid nimetatakse helituteks häälikuteks. Helitud häälikud on k, p, t, g, b, d, f, h, s, š, z ja ž.

Susiseva hääliku s hääldamisel pääseb õhk vaevaliselt keele ja suulae vahelt välja, sellest tekibki ussi sisisemist meenutav häälik.

Hääliku m hääldamisel on suu täitsa kinni ja õhk tungib välja läbi nina.

Mis vahe on täishäälikutel ja kaashäälikutel?

Eesti keel on täishäälikurohke. Eesti keeles on võimalik luua sõnaühendeid, mis koosnevadki ainult täishäälikutest, näiteks:

aoäia õe uue oaõieaia õueaua ööau