[1]
Kivi abil leidis Tiit üles kodutee ja mõne päeva pärast ta jällegi juba nägi kodutalu katuseid. Ta meel oli väga hää, sest ta arvas, et ka teised on mõnd teist teed mööda saand pöörduda koju tagasi. Aga ei olnud kodus ainustki inimest, kõik oli kodus nagu surnud ja kogu ümbruskonnas ei kuuldunud inimeste häältki. Mida pidi siis üksi hakkama pääle?
Ta ei teadnud esialgu midagi võtta ette. Istus majalävele maha ja hakkas ootama, kas ikkagi keegi kodustest ei jõua ka viimaks koju. Kui ta nii mõtles, saabus juba õhtu. Ilm läks esmalt hämaraks ja siis juba päris pimedaks.
Tiit istus ikka veel, nagu hirm oli minna tühja tuppa magama. Kodu ilma inimesteta oli talle niisama võõras nagu kõik muudki kohad. Kui ta nii istus, siis ta kuulis räästa alt imelikku piiksumist. Ta hakkas kuulatama.
„Mis see on, üks tirts on tulnud siia tagasi. Kes niisugust asja võis arvata?”
„On tagasi jah, aga väike on see. Ei sellest ole meile hirmu midagi.”
„Ega hirmu küll, aga saad isegi aru, et meil teda pole vaja. On meil siis siin mõnd elamist inimeste keskel. Ja kus on üks inimene, sinna võib tulla ka teisi.”
„Ära siis kohe arva, et ta siia jääb. Ma juba imestangi, et saunarahvas pole tulnud teda õgima.”
„Ta ei läinud veel sauna poole ja see oli tema õnn. Saunarahvas aga ei tohi siia tulla, nii tehti maha. Ega meie või lubada, et saunarahvas tuleks üle meie piiri. Siis läheme kohe kaklema. Aga ma arvan, et reherahvas öösel ikka hiilib siia ja viib ta ära.”
„Ega meie reherahvastki või siia lubada. Vaata, kui ma päeval tahtsin lennata üle rehekatuse, kohe üks ajas alt hambaid irvi. Need on ka tigedad meile. Aga tead mis? Kui aidarahvas hommikul jõuab tagasi, siis lubame neil viia ta ära. On arvata, et kui saunarahval perekond koguneb siia, siis nad lähevad julgeks ja tulevad meie käest maja ära võtma. Aga siis vast aidarahvas tuleb meile appi.”
„Õige nõu. Tirts saab homme aidarahvale.”
[2]
Hirmuga Tiit kuulis neid kõnelusi ja neist selgus talle, et inimeste äraolekul tallu olid kolind tondid. Tol vanal ajal inimesed pidasid rohkesti puuke või pisuhändi, kes nüüd sõja ajal nähtavasti olid pääsnud taludest lahti ja olid asund siia mahajäetud majja elama omaette. Sõja ajal sigineb rohkesti ka muid tonte ja koletisi ning neid oli siis juba nii palju, et pidasid sõda mahajäetud elumajade pärast. Tiit oli aga sattunud otse nende pessa. Tema õnneks aga elumaja oli jäänd elamiseks harilikele puugikestele. Need on kõige nõrgemat sorti tondid ega saa teha inimesele pääle ehmatamise ja hirmutamise midagi paha. Sauna aga olid kolinud peninukid, rehe alla kodukäijad ja aita üks kangem tõug tonte, kellelt puugid ootasid abi isegi peninukkide ja kodukäijate vastu. Mis päästmist siit võib enam olla!
Tiit teadis puukide kõnelustest, et ta sauna ja reherahva eest võib olla hommikuni julge. Siis aga tuleb koju aidarahvas ja siis puugid kingivad ta ära. Kui hommikuni pole pääsnud, siis pääsmist enam ei tulegi.
Kas minna puukide jutule ja sobitada nendega mõni kasulik kaup? Kuid puukidest teab igaüks, et kuigi nad kuulevad oma peremehe sõna, siiski nad kannavad inimeste vastu salaviha ega halasta inimestele. Ei saa neist abimeest.
Tiit istus ja ootas, mida hommik talle toob.
Koidu tõustes taevas läks äkki valgeks nagu tulekahjust. Varsti langeski aidakatusele maha pikkade küünte ja hammastega kole tuline loom, kes jäi vahtima uksel istuvat Tiitu. Kohe aga kuuldus ka räästa all kobinat ja katuseäärele ilmus must puugikene nagu mätaskaru. Ta haukus rõõmuga nagu hundikutsikas ja kilkas siis:
„Jurla, Jurla, kas on ilus poiss või? Kas on magus suutäis või? Kas tahad teda süüa või? Aga enne ma ei luba tulla üle oma piiri järele, kui lubad, et tuled mulle siis abiks, kui sauna-Urdu või rehe-Mirgu tuleb meile kallale. Kui lubad seda, siis saad selle poisi.”
[3]
„Mis sina, Õrsu, sääl õrised? Anna poiss siia, muidu kutsun Urdu ja Mirgu abiks ja võtame vägisi.”
Neid sõnu kuuldes Õrsu muutus lahkeks:
„Ole ikka tark, Jurla-härra. Mis sul viga saada poissi üksi. Vaat kui hakkate jagama, siis tead, et Urdu hakkab norima riidu ja kisub su tiivad veriseks. Millega sa siis mõtled lennata, kas oma pika keelega või?”
„Olgu siis, ma luban tulla sulle abiks. Ja nüüd las ma võtan poisi.”
Jurla juba hüppas katuselt maha ja liikus Tiidu poole. Tiit tahtis ennast kaitsta. Lõi käe taskusse, et otsida taskunuga, kuid see oli ammu kadunud. Puutus pihku ainult pisike kivike, mille olemasolu ta juba oli unustandki oma mures ja hirmus.
Jurla jäi kohe hirmunult seisma.
„Mis? Sina, Õrsu, tahtsid mind sisse vedada? Ah nii kaval oled sina? Tore temp, tore kavalus minust lahti saada. Poisil kaarnakivi peos, kui tõmbab pahema käe pisikese sõrmega üle kivi ja ütleb „ubu”, nii olen ma paiga pääl kinni. No ma tahan väga, et kraapsaks ka kord üle kivi ja ütleks „jõvõi” ja ta sellega oleks sulle igaveseks peremeheks kaelas. Saaks näha, mis pilli sa siis puhuksid?” Seda juttu kuuldes Tiit silitas pahema käe väikese sõrmega kivi, ütles „ubu”, kraapsas siis ka korra üle kivi ja ütles „jõvõi”.
Jurla jäi oma koha pääle kinni nagu naelutatud. Õrsu aga veeres oma uue peremehe jalgade ette, niuksus hirmuga ja küsis, mis tööd talle antakse. Ta olevat vana peremehe tööori, ei põlga ühtki ka rasket tööd, teeb kõik, mida kästakse. Päris igav olnud peremeheta ja ära tüüdand see purelemine teistega.
Jurla aga kähistas: „Vaat seda see mu eilne unenägu tähendas. Nägin nimelt unes padakonni, ja nüüd see ongi käes. See on kaval poiss, et pani mu kinni. Aga küll mulle meeldiks, kui ta veel nüüdsama kraapsaks jälle kivi ja ütleks „põgõh” ja „utivui”, siis oleksid ka sauna ja rehe rahvas oma paiga pääl kinni nagu pigis. Mis ma peaksin ütlema, kui nad hommikul ärkavad ja näevad, et mina seisan siin ühe paiga pääl kinni nagu igavene nui. Seisku nemad kah, mispärast ma üksi peaksin seisma!”
[4]
Tiit kraapis taskus kivi, ütles „põgõh” ja „utivui”. Saunast ja rehe alt hakkas kuulduma kanget kolinat ja heledat ulumist. Tondid olid jäänud oma magamisasemete külge kinni otse une päält. Küllap nad siis ärkasid ja hakkasid rabelema.
Kõige õnnelikum oli siiski Õrsu. Ta teinepoolgi ilmus räästa alt välja ja näis olevat üsna lahke.
„Mis sa naerad sääl?” kurjustas Jurla. „Ütle, kust sa selle poisi välja võtsid? Pole viga, olen elus juba paar korda seisnud kinni, kuid üle aasta see ei kesta. Siis saan ikka lahti, ja hoia sa siis oma nahk. Nii tark see poiss ikka ei ole, et oskaks teha kuldkuuli ja tinutada meid sinna sisse.”
„Asjata sa pahandad minu pääle, ei mina tea, kust see poiss siia sai. Aga ise sa oled süüdi. Kas sa siis ei tea, et see, kellel on kaarnakivi, saab aru kõigist keeltest, ka tontide keelest? Ja ise sa talle vist need tarkused nüüd kätte õpetasid. Mina pole lausund sõnagi.”
„Õige, õige, oh mu rumalat pääd,” karjus Jurla ja kiskus endal juukseid pääst. „Ja et ma selle kuldkuuli asja ka veel pidin lobisema talle välja. Nüüd olen lõplikult otsas.”
„Õrsu, lähed ja tood mulle kustki kuldkuuli ja tinutamisriistad. Teel vaata järele, kus on minu isa ja ema ja teised kodused, ning too mulle neist teateid.”
„Silmapilk, peremees, silmapilk.”
Õrsu tõusis nagu nool õhku ja kadus kaugele. Tiit heitis rahulikult puhkama pärast teekonna vaevu ja hirmurikast ööd.
[5]
Keskhommikul puugike oli tagasi. Ta tõi ilusa sõrmkübarasuuruse kuldmunakese, missuguste sisse tonte harilikult kinni tinutatakse.
„Kus on mu vanemad ja teised?”
„Oi, need on kaugel Saraimaal. Sinna nad on viidud vangi. Teevad praegu tööd palava päikese all.”
„Tood nad kohe tagasi.”
„Oi peremees, seda teab igaüks, et minusugune puugike võib küll vedada varandusi, aga inimesi mitte. See käib mul üle jõu.”
Seda juttu kuuldes Jurla ajas oma nina jälle püsti.
„Kui peremees kingiks mulle elu ega ajaks mind kuldkuuli, siis ma teaksin, kuidas saada neid tagasi.”
„Kingin elu, kuid seleta kohe.”
„Saraimaal mul on tulised hobused, kes võivad nad tuua siia. Kuid mul pole sääl õhuvankrit.”
„Minul on õhuvanker,” hüüdis Urdu saunast. „Annan selle siis, kui ei aeta mindki kuldkuuli. Aga teejuhti minul pole.”
„Minul on teejuht,” hüüdis Mirgu rehe alt.
„Annan selle siis, kui mindki ei aeta kuldkuuli.”
„Kuldkuuli teid ei aja, aga küüned, kihvad ja tiivad võtan maha, et te ei saaks enam jätkata kurja tegu. Kas olete nõus?”
„Oleme nõus,” karjusid Jurla, Urdu ja Mirgu. Seejärel ilmusid kohale tulihobused, õhuvanker ja teejuht. Kohe algas ka sõit Saraimaa poole.
Lõunaajaks kõik Tiidu omaksed olid kodus tagasi. Rõõm oli suur. Tontidele anti kätte lamba pügirauad ja nad lõikasid endil maha kurjad küüned ja koledad tiivad. Siis Tiit laskis nad kaarnakivi abiga paigalt lahti ja nad jooksid suure sõraklõbinaga metsa. Sääl neist on saand harilikud metssead.
Aga Tiit ise? Ta kasvas suureks ja elas väga õnnelikult, sest tal oli see õiget sorti kaarnakivi, millega ei juhtu äpardusi, nagu tol Mihklihansu rätsepal, kes päeva aega lendas õhus ega saandki maha, enne kui Tuuleveski karjapoiss, osav vibulaskja, laskis talle köie otsa kätte, millega ta tõmmati maha jälle oma õmblusmasina juurde.
