Lustakas luule

Luule võib olla õrn ja tõsine, võib olla pidulik ja jõuline, aga võib olla ka lustakas ja huumoriküllane. Luules on tore nalja teha, teravmeelseid riime leiutada, sõnu igapidi väänata ja uusigi välja mõelda.

Luule on alati mingil määral sõnadega mängimine: riimide ja kujundite otsimine, sõnade reastamine rütmi järgi jms. Luuletamine nõuab luuletajalt harilikult ikka hoopis suuremat meisterlikkust, kui seda oleks pelgalt riimide otsimine. Luuletuse kirjutamine on natuke ristsõnamõistatuse koostamise moodi, see nõuab omajagu peamurdmist ja nuputamist. 

Väga vahva on luules sõnadega mängida. Osa sõnamänge põhineb sõnade kõlal, osa tähendusel. Näiteks sõna „luuletus” võib tähendada nii luuleteost kui ka ilma luuleta olekut, sõnapaar „värvitud majad” võib tähendada nii värviga kaetud maju kui ka värviga katmata maju. „Rabavaim” võib olla vaim, kes elab rabas, aga see tähendab ka sama mis „kõige rabavam”. Selliseid sõnavigureid kasutatakse ära naljaluules.

Väikeste laste mänguasjade hulka kuuluvad täheklotsid, st klotsid, mille peal on tähestiku tähed. Nendest on hea kokku laduda nii torne kui ka sõnu. Lastelt on selle mängu üle võtnud ka luuletaja. Ta valib näiteks neli klotsi (kaks a-d, üks j ja üks m) ning laob nendest kokku sõna „maja”. Siis lõhub ta „maja” laiali ja laob täpselt samadest klotsidest uue sõna või sõnapaari: „jaam” või „jama”. Samu täheklotse aina uut moodi järjestades tekivad sõnad ja sõnapaarid, mis mõjuvad naljakalt või on lihtsalt huvitavad.

Soome keeles on sõna „saippuakivikauppias”, mis tähendab „seebikivikaupmees”. Guinnessi rekordite raamatus on see sõna kirjas kui maailma kõige pikem eest tahapoole ja tagant ettepoole ilma muutuseta loetav sõna. Kuid eesti sõnavigurdaja A. Itskok (kellelt on pärit ka enamik siintoodud näiteid) on selle rekordi murdnud viis tähte pikema sõnaga KUULILENNUTEETUNNELILUUK.

Sellisel moel on kirja pandud ka lausest pikemaid tekste, terveid luuletusi ja – tõsi küll, seni veel mitte eesti keeles – romaanegi. Seni pikim eesti keeles kirjutatud palindroom on Salmo Salari 1243 tähemärki pikk näidend.

Mõni luuletaja püüab tavalisi sõnu tõlgendada teistmoodi. Nii sünnivad naljakad sõnaseletused. Lausudes sõna „paigaltammuja”, kerkib meie kujutlusse pilt ühe koha peal tammujast. Aga palun väga, luuletaja seletab seda teistmoodi: „paigaltammuja” – paigal seistes lehma moodi häälitseja (paigalt + ammuja).

Kui värsside esitähed annavad omakorda kokku mingi sõna või lause, siis nimetatakse seda akrostihhoniks. Tihti pühendatakse selliseid luuletusi teisele luuletajale ja sel juhul annavad värsside esitähed sageli kokku selle inimese nime.

Värsside esitähed võivad kokku anda ka muid sõnu.

On ka selliseid kujundeid, mis muudavad teksti kõlavamaks ning suurendavad nõnda selle mõjuvust. Luuletust kirjutades valitakse ja järjestatakse häälikud või sõnaosad nii, et tekib häälikuline kokkukõla või mingi kujutluspilt.

Helijäljendused ehk onomatopoeetilised sõnad võimaldavad kirjapildis edasi anda mitmesuguseid helisid, alates loodushäältest kuni mürani, mida tekitab inimtegevus. Helijäljenduslikke sõnu on päris palju, aga neid saab ka kergesti juurde luua.

Sama hästi võib sõnadesse talletada linnulaulu. Näiteks peatükis 1.10. on Johannes Semper kirjeldanud helijäljenduste abil linnulaulu.

Üks huvitav viis luuletada on paigutada luuleread nii, et need moodustavad mingi pildi või eseme kujutise. Sellist luulet nimetatakse piltluuleks. Näiteks Wimbergi „Vanaisa hein” on piltluuletus.