„Aarete saar”

[1]

Järsult ja kiviselt mäeveerult varises kruusa ja veeres rabinal puude vahelt alla. Vaistlikult pöördusid mu silmad sinnapoole ja ma nägin üht kogu väledasti männitüve taha lipsavat. Ma ei seletanud, kas see oli karu, inimene või ahv. Ta näis mustana ja karvasena, muud ma ei taibanud. Aga kartus selle uue viirastuse ees naelutas mu paigale.

Nüüd ei pääsenud ma kummalegi poole, taga olid roimarid, ees luurav lummutis. Hakkasin kohe eelistama tuntud hädaohtu tundmatule. Isegi Silver ei paistnud nii kohutavana kui see metselukas. Pöörasin kannal ringi ning hakkasin hoolega tagasi vahtides paatide poole ruttama.

Kuid see kogu ilmus kohe jälle nähtavale ning jõudis laia kaart tehes minust ette. Igatahes olin väsinud, aga mõistsin, et isegi täiesti puhanult voodist tõustes poleks ma säärase vastasega väleduses võistelda suutnud. Hirvena vilksatas ta puu tagant puu taha, joostes kui inimene kahel jalal, aga ometi ei sarnanenud ta ühegi seni nähtud inimesega, liikudes kummargil maad ligi. Ent polnud siiski enam kahtlust, et ta oli inimene.

Püüdsin meenutada, mida inimsööjaist olin kuulnud. Pidin peaaegu appi karjuma. Kuid see paljas fakt, et ta oli ikkagi inimene, ükskõik kui metsik, rahustas mind natuke ja kartus Silveri ees hakkas taas ülemvõimu võtma. Jäin seisma ja juurdlesin, mil viisil pääseda, ja kui ma seal niiviisi mõtlesin, turgatas mulle meelde – püstol. Niipea kui teadsin, et ma kaitseta pole, süttis mu südames uuesti julgus ja otsustavalt pöörasin ma palge saare elaniku poole, astudes talle vaprasti vastu.

[2]

Ta oli parajasti puutüve varjus peidus, aga nähtavasti jälgis ta mind hoolega, sest niipea kui talle lähenesin, väljus ta ja astus sammu mulle vastu. Siis ta kõhkles, taandus, ligines taas ja viimaks langes mu imestuseks ning hämmelduseks põlvili, tõstes ristis käed paluvalt mu poole.

Peatusin uuesti.

„Kes sa oled?” küsisin ma.

„Ben Gunn,” vastas ta häälega, mis kõlas kähedalt ja kohmakalt nagu roostes lukk. „Olen vaene Ben Gunn ega ole enam kolmel aastal ristiinimesega kõnelnud. ”

Nägin nüüd, et ta oli samasugune valge inimene nagu minagi ja et ta näojooned olid isegi meeldivad. Ta nahk, nii palju kui seda paistis, oli päikesest põlenud, huuledki lausa mustaks kõrbenud ja heledad silmad tundusid võõrastavad nii tumedas näos. Kõigi mõeldavate kerjuste kõrval oli ta otse kaltsukuningas. Ta kandis seljas vanu purjetükke ja riideräbalaid ning seda haruldast närupundart pidas koos eriskummaline kohatu kinnitusvahendite süsteem nagu vasknööbid, puupulgad ja tõrvatud nöörijupid. Vööl kandis ta vana vaskpandlaga nahkrihma, mis oli ainus korralik ese kogu ses varustuses.

„Kolm aastat!” hüüdsin ma. „Kas oled laevahukust pääsenud?”

„Ei, sõber, mind marooniti,” vastas ta.

Olin kuulnud seda sõna ja teadsin, et see tähendas mereröövlite hirmsat ja sageli kasutatavat karistusviisi: jätta ohver vähese püssirohu ja haavlitega mõnele tühjale saarele.

[3]

„Kolme aasta eest jäeti mind siia,” jätkas ta. „Olen elanud kitsedest, marjadest ja austritest. Kuhu inimene iganes satub, igal pool saab ta hakkama. Aga, sõber, mu süda igatseb ristiinimese toitu. Ega sul ei juhtu tükikest juustu kaasas olema? Ega? Oh, kui paljudel pikkadel öödel olen juustust und näinud – eriti juustust röstitud leiva peal –, aga ärkan jälle üles ja olen siinsamas.”

„Kui ma veel kunagi laevale pääsen, saad juustu palju tahes!”

Kogu aja katsus ta mu kuue kalevit, silitas mu käsi, silmitses saapaid ja väljendas jutu vahel kaasinimese nägemise üle lapselikku rõõmu. Mu viimased sõnad äratasid ta huvi, ta kuulas kuidagi üllatunult ja kavalalt.

„Ütled, kui veel kunagi laevale pääsed?” kordas ta. „Aga kes sind takistab?”

„Sina muidugi mitte,” vastasin.

„Täitsa õige!” hüüdis ta. „Kuule, sõber, kuidas su nimi on?”

„Jim!” ütlesin talle.

„Jim, Jim,” kordas ta ilmse rõõmuga. „Kuule, Jim, olen elanud nii näruselt, et häbi rääkida. Näiteks, kas võiksid mind vaadates mõelda, et mul oli vaga ema?” küsis ta.

„Raske öelda!” kostsin.

[4]

„Noh, näed! Aga ta oli tõesti silmapaistvalt vaga naine. Ja minagi olin viisakas vaga poiss ning võisin katekismuse nii sorinal ette võristada, et sõnadel vahet polnud. Aga vaata, millest kõik algas – see algas lihtsalt rahaga kulli-kirja mängimisest kirikuaia õnnistatud hauakividel! Jah, nii see algas, aga sellega see ei jäänud. Mu ema keelas mind ja kuulutas kõike ette, oh mu vaga ema! Aga see oli saatus, mis mu siia tõi! Olen siin üksikul saarel kõige üle järele mõelnud ja jälle vagaks muutunud. Mind ei saa enam meelitada rummi lakkuma, aga terviseks võtaksin loomulikult esimesel juhusel sõrmkübaratäie. Olen tõotanud kõik uuesti heaks teha ja mul on ka võimalus selleks, Jim.” Ja hoolega ringi vaadates alandas ta hääle sosinaks: „Olen rikas!”

Arvasin kindlalt, et õnnetu mees on üksindusest hullunud, ja nähtavasti peegeldus see mõte mu näol, sest Gunn kordas kirglikult:

„Rikas! Rikas! Usu mind. Ja vaata, mis ma ütlen: teen sinust mehe, Jim! Ah, Jim, täna õnne, et mu esimesena leidsid!”

Korraga libises sünge vari üle ta näo ja ta pigistas tugevasti mu kätt, tõstes ähvardavalt oma nimetissõrme.

„Kuule, Jim, kõnele õigust: ega see ole Flinti laev?” küsis ta.

Mul tuli õnnelik mõte. Hakkasin arvama, et olen leidnud liitlase ja vastasin kõhklemata:

„See pole Flinti laev, Flint on surnud; aga ma ütlen sulle tõtt, nagu soovisid, – laeval on meie õnnetuseks Flinti mehi.”

„Ega ometi ühe jalaga mees?” ähkis ta.

„Silver?” küsisin.

„Ah, Silver, just seesama!” hüüdis ta.

„Ta on kokk ja mässu ninamees!”

[5]

Hoides ikka veel mu randmest, pigistas ta seda ägedasti.

„Kui sind Pikk John saatis, siis olen muidugi niisama hästi kui surnud,” lausus ta. „Aga kuhu siis sinagi oma arvates jõuad?”

Tegin kiiresti otsuse ja jutustasin vastuse asemel kogu meie reisiloo ning oma kimbatuse. Ta kuulas mind põnevusega ja kui olin lõpetanud, silitas mu pead.

„Oled hea poiss, Jim,” arvas ta. „Ja te olete niisiis kõik omadega puntras? Noh, aga usaldage Ben Gunni – Ben Gunn on selleks just õige mees. Mis sa arvad, kas skvaier on heatahtlik mehe vastu, kes teda aitab, kui ta ise on omadega puntras, nagu sa ütled?”

Kinnitasin, et skvaier on kõige heatahtlikum inimene.

„Kuule, vaata,” rääkis Ben Gunn, „ma ei mõelnud, et ta peaks mulle väravavahi koha ja teenri livree või midagi selletaolist andma, sinna ma ei sihi, Jim. Mõtlesin, kas skvaier on nii vastutulelik, et nõustuks andma tuhat naela rahast, mis on juba kõik niisama hästi kui minu?”

„Muidugi,” kinnitasin ma. „Iga mees pidi oma osa saama!”

„Ja kojusõidu?” lisas ta nutikalt.

„Muidugi,” hüüdsin, „skvaier on džentelmen! Ja pealegi, kui me mässajaist lahti saame, vajame kojusõidul su abi.”

[6]

„Jah, seda oleks teil muidugi vaja,” vastas ta silmanähtava kergendusega ja jätkas:

„Nüüd jutustan sulle midagi. Nii palju, ja mitte rohkem. Olin Flinti laeval, kui ta varandust mattis, tema ja veel kuus meest, kuus tugevat meremeest. Nad olid ligikaudu nädala saarel ja meil tuli oodata vanal „Merihobusel”. Ühel heal päeval kostis signaal ja Flint tuli üksi väikese paadiga, pea sinisesse salli mähitud. Päike parajasti tõusis ja ta oli näost surmkahvatu. Aga seal ta oli ja teised kuus viimseni surnud – surnud ja maetud. Kuidas ta sellega hakkama sai, seda ei mõistnud ükski pardalolijaist. Ükskõik, kas seal oli taplus, mõrv või järsk surm, ta oli ikkagi üksi kuue vastu! Billy Bones oli tüürimees ja Pikk John roolimees, nad küsisid temalt, kus varandus on. Aga Flint vastas neile: „Noh, kui tahate, võite maale minna ja sinna jääda, aga mis laevasse puutub, läheb see uut saaki tooma, tulise pihta!” nõnda ta ütles.

Noh, hästi, kolme aasta eest olin ühel teisel laeval, kui silmasime seda saart. Poisid, rääkisin, seal on Flinti varandus, läheme maale ja otsime üles! Kaptenile polnud asi meeltmööda, aga ruhvikaaslased olid kõik nõus ja me randusime. Kaksteist päeva otsisime varandust ja iga päevaga hakkasid nad mind ikka enam ja enam kiruma, kuni ühel heal hommikul läksid kõik mehed tagasi laevale. Minule aga ütlesid nad: „Mis sinusse puutub, Benjamin Gunn, siis siin on püss, labidas ja kirka,” just nii nad ütlesid! „Jää siia ja otsi ise oma Flinti kulda!”

Noh, Jim, kolm aastat olen siin olnud ja mitte palagi ristiinimese toitu pole ma sest saati näinud. Noh, vaata, silmitse mind! Kas ma näen välja kui madrus? Ei, ütled sa. Aga, tead, ma pole seda kunagi olnudki.”

[7]

Seejuures pilgutas ta mulle silma ja näpistas mind tugevasti.

„Just seda ütle skvaierile, Jim,” jätkas ta. „Pole seda kunagi olnudki – just samad sõnad. Kolm aastat on ta olnud ainus inimene saarel, päevavalgel ja ööpimeduses, päikesepaiste ja sajuga. Mõnikord ta ehk palvetas – ütle –, ja mõnikord ehk mõtles, kas ta vana ema veel elab – ütle – aga enamjao aega kulutas Gunn hoopis millegi muu peale – seda lisa tingimata! Ja siis näpista teda, nagu mina sind.”

Ta näpistas mind taas õige usaldavalt.

„Siis,” jätkas ta, „ütle talle veel: Gunn on tubli mees – seda kinnita – ja et ta usaldab päratu palju, päratu palju enam – pea meeles – üht sündinud džentelmeni kui seiklejaid õnnekütte, kuna ta ise seesugune on olnud.”

„Noh, ma ei taipa midagi su jutust,” vastasin, „aga see on ka ükskõik, sest kuidas ma üldse enam laevale pääsen?”

„Näh, see on muidugi üks umbsõlm!” sõnas ta. „Noh, mul on paat, oma kätetöö. Ta seisab mul valge kalju all. Häda korral võime sellega pimedas katsetada. Hei,” hüüatas ta äkki, „mis nüüd lahti on?”

Sest just siis, kuigi päikeseloojanguni jäi veel paar tundi, lajatas ja kaikus kogu saar kahurimürinast.

„Lahing on alanud!” hüüdsin ma. „Tule kaasa!”

Kõik mu hirm ununes, pistsin jooksu ankruplatsi poole, kuna saare elanik oma kitsenahkades kiirelt ja kergelt mu kõrval traavis.

[8]

„Kurakätt, kurakätt, hoia kurakätt, Jim!” õpetas ta. „Hoidu puude varju! Siin tapsin oma esimese kitse. Nüüd ei tule nad enam alla, vaid elavad mäeharjul, sest nad kardavad Benjamin Gunni. Oh, ja seal on kalmistu. Kas näed kääpaid? Vahel tulin ja palvetasin siin, kui arvasin, et võiks olla pühapäev. See polnud küll nagu kirikus, aga tundus siiski pühalikum. Sa muidugi ütled, Ben Gunnil puudus paljugi — nii jutlus, piibel kui altar!”

Nii jätkas ta juttu, kui ma jooksin, ning ta ei oodanud ega saanudki mingit vastust.

Kahurilasule järgnes mõne aja pärast püsside pragin.

Jälle jäi vaikseks ning siis silmasin eespool umbes veerand miili kaugusel Briti lippu metsa kohal lehvimas.