Ühel hommikul tegi Albertina lugemises pausi. Ta valmistas endale köögis tassi kakaod ja röstsaia juustuga. Ta istus igivana tammepuust laua taha ja vaatas äraseletatud pilgul oma koolikaaslaste tegemisi pealt. Ta sulges silmad ja kuulas, kuidas lapati sadu lehekülgi, ja see hääl meenutas talle mesipuu kihisemist või miljoni hiirejalakese sahinat. Kui selliseid hääli üldse kuulda on, mõtles ta endamisi. Lugedes möödus aegki teistmoodi.
Thórarinn Leifsson, „Vanaema Huldi raamatukogu”Kirjanik loob maailma
Paljud kirjanikud on väga osavad sõnasepad, kujundeid ja täpset väljendust kasutades suudavad nad oma nägemust väga elavalt edasi anda. Sõnadest üksi ei piisa kunagi: kirjanik loob ikka lausa omaette maailma. Kirjanik mõtleb oma peas välja tegevuspaiga viimsete detailideni, loob tegelaskujud, annab neile mõtted, iseloomu ja välimuse. Samuti mõtleb ta läbi probleemistiku, millest kasvab välja lugu.
Ilukirjandust, mis kujutab niisuguseid asju, mida ei saa reaalses maailmas olemas olla, nimetatakse ulmekirjanduseks. Siia alla ei kuulu rahvaluule muinasjutud ega koolieelikute kirjandus, küll aga „Sõrmuste Isand” ja Harry Potteri lood, „Kuldne kompass” ja „Eragon” – kui tuua näiteid tänapäeva väliskirjanike loomingust. Maailmakuulsad ulmekirjanikud minevikust on Jules Verne ja Edgar Allan Poe. Eestis on ulmekirjandust loonud näiteks Friedebert Tuglas, August Gailit, tänapäeva tuntuim Eesti ulmekirjanik on Indrek Hargla.
Ulmekirjanduse liigid
Ulmekirjandus jaguneb alaliikideks. Fantaasiakirjandus on ulmekirjanduse alaliik, mis on sulle ilmselt kõige tuttavam, kõik ülalnimetatud raamatudki kuuluvad siia.
Fantaasiakirjanduses tegutsevad võlurid, päkapikud, haldjad, trollid, nõiad, lohed, kasutatakse võlujõudu, leidub rohkelt seiklusi. Enamasti kujutatakse vanaaegset maailma, mille juurde kuuluvad hobused, mõõgad, lossid ja muu taoline. Harvem satuvad fantaasiakirjandusse autod ja lennukid.
Teaduslikus fantastikas seevastu püütakse võimalikult täpselt kirjeldada kauget tulevikku. Siin ei ole kohta võlujõul, sest kõike, mis kirjanik välja mõtleb, selgitab ta teaduslikult. Näiteks kui ta jutustab sellest, et kunagi tulevikus sõidavad inimesed kosmoselaevadega ringi samamoodi nagu meie praegu lennukitega, siis näitab ta, kuidas tema arvates on nii kaugele jõutud, milliseid teaduslikke avastusi on selleks tehtud ja mida tehnika vallas saavutatud. Kuulsaimad teadusliku fantastika autorid on Arthur C. Clarke ja Isaac Asimov.
Õuduskirjandusel on selge ja lihtne eesmärk: ajada lugejale judinad peale. Siin tegutsevad reaalse maailmaga väga sarnases kohas ebareaalsed tegelased ja nähtused, kes inimesi painavad: kummitused, viirastused, needused jm kõikvõimalikud üleloomulikud kurjad jõud. Siin toimuvad ka hirmsad õnnetused ja suured katastroofid. Tuntumaid õuduskirjanikke on Stephen King.
Mis on iseloomulik teaduslikule fantastikale?
- Teaduslik fantastika kirjeldab, milline võiks olla tulevikuühiskond, kus rakendatakse teaduse saavutusi, mida praegu veel ei ole.
- Teadusliku fantastika tegelased on sageli teadlased.
- Teaduslik fantastika kirjeldab teadlaste unenägusid.
Mis on iseloomulik fantaasiakirjandusele?
- Fantaasiakirjandus räägib võluväega olevustest ja maagilisest maailmast.
- Fantaasiakirjandus räägib kirjanike unenägudest.
- Fantaasiakirjandus keskendub sageli hea ja kurja võitlusele.
Mis on iseloomulik õuduskirjandusele?
- Õuduskirjandus räägib hirmsatest elukatest ning kohutavatest sündmustest.
- Õuduskirjandus pakub teravat närvipinget.
- Õuduskirjanduses toimuvad üleloomulikud sündmused.
Paiguta sõnad tabeli veergu, kuhu nad kõige paremini sobivad.
- kuningas
- veri
- mikrokiip
- judisema
- laser
- kosmosetolm
- kirst
- loits
- tont
- haldjamõõk
- hapnik
- ratsutama
Ulmekirjanduse mõte
Ent olgu tegu ükskõik millise liigiga neist kolmest, ulmekirjanik nagu iga teine kirjanik ei paku oma loominguga mitte ainult lugemisrõõmu ja head meelelahutust, vaid väljendab ka oma mõtteid ja arusaamu maailmast, jagab oma elutarkust.
Fantaasiakirjanduse võlurid võitlevad headuse eest ja kurjuse vastu, näidates, et seda peaks tegema ka tegelikus elus. Teaduslikus fantastikas hoiatab autor inimesi, et ohu mitte märkamine võib tulevikus kaasa tuua katastroofi, või esitab oma arvamuse, mida inimesed peaksid tegema, et elu tulevikus parem oleks. Kirjanik võib olla koguni teenäitaja, uute asjade leiutaja, uute ideede väljamõtleja. Õuduskirjandus paneb tihti mõtlema selle üle, et ka inimese mõistuses on ikka veel palju salapärast, mis alles avastamata.
Hea näide selle kohta, kuidas ulmekirjandus võib mõjutada tegelikku maailma, on Arthur C. Clarke’i looming. Lugedes tema kosmosejutte („2001. Kosmoseodüsseia” jt), said paljud noored mehed tõuke õppida kosmonaudiks. Tehnika- ja teadussaavutustest käis tükk maad ees Herbert George Wellsi ja Jules Verne’i looming (allveelaevad, inimene kosmoses). Kui hiljuti saadeti mehitamata kosmoselaev Marsile elu otsima, siis tehti üle maailma palju juttu ka ulmekirjaniku Ray Bradbury tuntuimast romaanist „Marsi kroonikad”.
Nagu näed, võib kirjanik luua väga erinevaid ja põnevaid maailmu, kuid selleks, et huvitavat sisu paremini lugejani viia, tuleb valida ka õige vorm.
Mis on iseloomulik ulmekirjandusele?
- Ulmekirjandus sisaldab teaduslikku fantastikat, fantaasiakirjandust, õuduskirjandust ja muud.
- Ulmekirjandus kirjeldab maailma, nagu see päriselt on.
- Ulmekirjandus kujutab ette, milline võiks olla tulevik, kuid iseloomustab seeläbi ühtlasi praegust maailma.
Mõtle mõne ulmekirjandusteose peale, mida oled lugenud. Kas see hoiatab lugejat mingi ohu eest, loob kujutluspilte tulevikust, näitab hea ja kurja võitlust? Või väljendab muid mõtteid?
Miks kirjutatakse ulmeraamatuid?
Proosakirjanduse tekstiliigid
Proosatekstid erinevad nii jutu eesmärgi ja sisu poolest kui ka vormi ja žanri poolest. Tekstiliiki valides peab kirjanik kindlasti silmas ka lugejat.
Proosažanre:
- romaan,
- jutustus,
- lühijutt.
Kõige pikemaid proosatekste nimetatakse romaanideks. Romaan võib võtta enda alla mitusada, vahel isegi tuhat lehekülge. Romaanis näidatakse elu avaralt ja laiahaardeliselt, selles on palju tegelasi, mitmekesine sündmustik ja ulatuslik tegevusaeg. Mõni romaan jutustab lausa mitme põlvkonna elust. Romaanid on näiteks Mark Twaini „Prints ja kerjus” ning Robert Louis Stevensoni „Aarete saar”, Meg Caboti „Printsessi päevikud”, samuti kõik „Sõrmuste isanda” ja Harry Potteri raamatud.
Näiteks raamatus „Harry Potter ja tarkade kivi” saab kohe aru, et tegu on romaaniga. Lugeja ette astub korraga mitu tegelast, õhkkond on salapärane, seal on hulk sündmusi. Omaette sündmused on Harry elu Londonis, seejärel Hagridiga kohtumine ja sisenemine võlurite maailma, millele järgneb täiesti uue teemana elu Sigatüüka koolis. Ka koolielu ei ole vaid ühe saladuse lahendamine: lugeja saab teada võlurite kooli korraldusest, õpib tundma paljusid tegelasi, elab kaasa kõikvõimalikele sündmustele jms. Tegevustik on mitmekesine, kuid kantud kindlast ideest, mis on romaani selgroog: Harry võitlus lord Voldemortiga. See teema läbib ka romaani teisi osi, mis on kõik omanäolised, kuid kokku moodustavad ühe terviku. Seega on tegu mahuka romaanisarjaga.
Jutustuseski kujutatakse mitut sündmust, selles osaleb palju tegelasi ja see võib hõlmata pikka ajavahemikku. Kuid romaanist on jutustus siiski lühem ning ülesehituselt lihtsam: tegelasi ja sündmusi on selles vähem. Jutustused on näiteks L. Frank Baumi „Võlur Oz”, Otfried Preussleri „Väike nõid”, Eno Raua „Naksitrallid”.
Näiteks „Naksitrallid” on küll üsna paks raamat, kuid romaani mõõtu see välja ei anna. Põhiline erinevus Harry Potteri lugudest on sündmuste ja tegelaste vähesus. Raamatus on üks peamine tegevusliin – linna vabastamine kassidest või rottidest –, tegelasi peale naksitrallide on veel vaid mõni üksik, samuti ei saa lugeja nende varasema elu kohta kuigi palju teada. Nii ei selgu näiteks naksitrallide päritolu või vanuse kohta suurt midagi, nad lihtsalt tegutsevad selles loos ning muu ei ole oluline.
Lühijutus keskendutakse enamasti ühele tegevusele, ka tegelasi on seal vähe. Lühijutt on vormilt vaba ja pikkus võib sel olla väga erinev. Näiteks kuulus Ameerika õuduskirjanik Edgar Allan Poe kirjutas mitmekümneleheküljelisi jutte. Mõni lühijutt võib olla vaid ühe lehekülje pikkune. Lühijutu teemad on samuti väga mitmesugused: inimsuhetest õuduslugudeni. Lühijutud on näiteks Kätlin Vainola „Õpetajate jõulud”, Andrus Kivirähki lastelood, Henry Kuttneri „Kalmisturotid”.
Näiteks Andrus Kivirähki lastejutus „Kaka ja kevad” on kolm tegelast: varblane, kaka ja võilill. Tegevuspaik on üks ja sama ning teemaks on kaka üksildus ning mismoodi see lõpuks laheneb.
Ilukirjanduslikud teosed võivad kujutada tegelasi, keda pole kunagi olemas olnud, ja sündmusi, mida pole kunagi toimunud, kuid need tegelased võiksid olemas olla ja need sündmused võiksid toimuda maailmas, nagu meie seda näeme ja mõistame (sellised on nt koolilood, kriminaaljutud, seiklusjutud).
Ilukirjanduslikud teosed võivad aga kujutada ka tegelasi, keda meile tuttavas maailmas ei saa olemas olla, ning sündmusi, mis ei saa toimuda (nt võlurid, lohed, päkapikud, rääkivad autod, kõndivad puud, inimeste seas elavad robotid, kosmoselahingud tulnukatega, inimasustus teistel planeetidel).
Mis on romaan?
- Romaan on proosažanr.
- Romaanis on palju sündmusi ja palju tegelasi.
- Romaanis võib olla mitu teemat, tegevusliini, tegevuspaika ja -aega.
Mis on jutustus?
- Jutustus on proosažanr.
- Jutustus räägib mitmest sündmusest ja tegelasest.
- Jutustus on romaanist lihtsam ja lühijutust pikem.
Mis on lühijutt?
- Lühijutt on proosažanr.
- Lühijutt keskendub ühele sündmusele.
- Lühijutus on vähe tegelasi.
Jutuliigid
Jutuliik | Teoseid |
Ajalooline jutt | Jaan Kross, „Mardileib” |
Seiklus- ja põnevusjutt | Mark Twain, „Tom Sawyeri seiklused” |
Kriminaaljutt | Arthur Conan Doyle, „Sherlock Holmesi seiklused” |
Fantaasiajutt | J. K. Rowlingu Harry Potteri lood |
Teaduslik fantastika | Isaac Asimovi teosed |
Õudusjutt | Stephen Kingi jutud |
Leia iga jutuliigi kohta mõni näide, mida õpikus ei ole nimetatud.
