[1]
„Imelik, mul on mingi kahtlane tunne. Kõhus keerab ja halb on olla,” kurtis Martin, kui me lõpuks hingeldades vana maja aia taga seisime ja otsustavaks pealetungiks valmistusime.
„Selle asja nimi on süütunne,” targutasin mina.
„Kujutle vaid, mis siis, kui Siim ja see vanamees ei valetanudki meile? Mis siis, kui see maja ongi mingi jäle koht, kus inimesed kaovad?” sosistas Martin.
„Kujutle vaid, et isegi sina oled lõpuks täitsa ogaraks läinud,” pahandasin mina. „Ja kujutle vaid, et onu Kustav ei kannata eriti, kui inimestel on liiga palju kujutlusvõimet. Nii et otsime selle Miia ükskord üles ja lähme tagasi heinale.”
„Mina ei kao ära,” teatas Mini-Martin lõbusalt. Jah, seda olime me juba mõistnud, et Mini-Martini maharaputamiseks oleks küll mingeid supervõimeid tarvis. Igaks juhuks käskisin ma poisil siiski enda lähedusse hoida ning seejärel ronisime me kiirustades üle aia. Huvitaval kombel ei olnud selle maja elanikud taibanud, et märksa mugavam oleks liikuda, kui seal üks kena väike värav oleks olnud.
„Miiiiaaaaa!” röögatas korraga Martin. „Kus saaa oooleeeed?”
Tardusime paigale ja kuulatasime pingsalt, kuid kõik, mida meie kõrvad suutsid tabada, oli lindude heatujuline sidistamine ja jõevee rahulik sulin. Mitte ainsatki märki sellest, et siin võiks olla midagi koledat juhtunud. Kõrvetav päike saatis oma tulikuumi kiiri meie niigi punaseks kõrbenud käsivartele ja valged pilvelaevad sõudsid uhkeldades üle sügavsinise laotuse.
Kui me oleksime parasjagu olnud tegelased ühes toredas õnneliku lõpuga pildiraamatus, oleks pidanud Miia nüüd hüüdmise peale majast välja kargama ja kutsuma meid lahkesti tuppa pärastlõunaseid pannkooke sööma. Aga pildiraamat ei olnud see kohe kindlasti mitte. See oli päriselt üks päris õudne maja ühes päris üksildases paigas ja pani meie südamed päris päriselt erutusest värisema.
Tundus, et eilse õhtuga võrreldes ei olnud maja lähemas ümbruses küll midagi silmatorkavalt muutunud. Seesama liiga kõrgeks kasvanud õuemuru, needsamad pimedad aknad ja pikkadest puulattidest inetu aed seal ümber.
Julgust kokku võttes seadsin sammud maja poole. Kus iganes Miia ka parasjagu oli või mis iganes oli temaga juhtunud, nende seinte vahel pidi leiduma midagi, mis meid veidra mõistatuse lahendusele pisutki lähemale oleks saanud viia. Ja mina kavatsesin nüüd kiiremas korras jälle rahu meie kriipivatesse südametesse tagasi tuua. Ma ei saanud ainult aru, miks mu muidu nii väledad jalad mööda neid trepiastmeid ülespoole ronides järjest raskemaks muutusid. Ja miks hakkas mu käsi ukselingi poole küünitades nii reeturlikult värisema? Mu emps ütleb alati, et ilma koputamata võõrasse elamisse siseneda on väga ebaviisakas, aga ma ju teadsin, et seal pole niikuinii kedagi meie küllatuleku üle rõõmustamas. See, et Miia ja rohelise dressikaga poiss toas parasjagu mingit tobedat peitust mängisid, tundus väheusutav. Ja poisi vanemad olid tõenäoliselt küll kusagile komandeeringusse või mõnele kaugele sugulasele külla sõitnud. Õnneks ei antud mulle pikemalt mahti empsi õpetussõnade taha varjumiseks, sest juba trügis Martin minust mööda ja lükkas ukse pärani lahti. Astusime jälle sellesse kummalist põnevust ja läppunud õhku täis majja.
[2]
Ka siin nägi kõik üsna samamoodi välja, nagu ma eelmisest õhtust mäletasin. Kui keegi oligi siia vahepeal sisse põiganud, pidi ta küll lihtsalt midagi puudutamata tubades ringi hõljuma. Põrandaid katsid pikad heledad kaltsuvaibad, kappidel ja riiulitel laiutas ühtlane paks tolmukiht. Laud oli endiselt kaetud, kahvlid ja noad kenasti taldrikute kõrval, joogiklaasid sealsamas juures. Ainult toitu ei paistnud kusagil olevat. Sikutasin külmkapi lahti, see oli lage nagu kõrbeväli. Isegi mitte kõige väiksemat närust vorstijuppi ei hakanud mulle silma.
„Ma suren üsna tõenäoliselt varsti nälga,” kurtsin oma peanuppu külmkapist välja tõmmates. Ka tänase hommikusöögi ajal olin ma ju sunnitud teatavate kiireloomuliste asjaolude tõttu mööda laagriplatsi ringi tormama ning kangelaslikult enda ja oma sõprade nahka päästma.
„Võta seda kui saleduskuuri,” naeris Martin.
„Ma puhastan su silmnäo varsti sellest tobedast irvest, kui sa oma mokka maas ei hoia,” turtsatasin mina ja lõin kapiukse pauguga kinni.
„Oot... misasja?” ütles korraga Martin. Tundus, et ma olin ta natuke segadusse ajanud.
„Ma ütlesin, et ma puhastan sinu silmnäo varsti sel...”
Aga Martin peatas käeviipega mu kurjakuulutavad ähvardused. Tema ilme järgi võis vabalt arvata, nagu oleks ta just hetk tagasi rulluiskudega slaalomit sõitvat jõehobu silmanud.
„Väga veider,” sosistas Martin. „Need inimesed, kes siin elavad, on vist tõesti opakad. Joonas, kuule, ütle palun, mida teevad inimesed, kellel ei ole elektrit, sellise suure külmkapiga?”
Vaatasime imestunult ringi. Köögilaes rippus väike plastist lambikuppel. Tormasin lüliti juurde ja hakkasin seda meeleheitlikult klõpsima, aga midagi ei juhtunud. Pirn, mis nii lubavalt kupli sees oli, ei süttinud.
„Veider, väga veider,” korrutas Martin ühtelugu ja käis küüsi närides toast tuppa. Jupi aja pärast jäi ta esikusse seisma ja küsis:
„Kuulge, kas teile ei tundu, et siin majas on midagi väga kummalist?”
„Loomulikult on siin midagi kummalist,” tähendasin mina. „Ja kõige kummalisem on see, et Miiat siin ei ole.”
„Ei, ma mõtlen...” Martin otsis sobivaid sõnu. „Ma mõtlen, et... ma ei tea, mis see on. Kõik oleks just nagu korras, aga nagu ei oleks ka. Ma ei saa aru.”
„Kas sa hakkad palavikku jääma?” küsis Mini-Martin kaastundlikult. „Mina ka ükskord sonisin, kui ma tuulerõugetes olin.”
Vahtisime tükk aega sõnatult ringi. Üsna raske oli leida midagi ebatavalist majas, mis tundus olevat nii ääretult tavaline.
[3]
„Võib-olla pole siin lihtsalt ammu tube tuulutatud,” pakkusin mina, kuigi teadsin, et see ei olnud vastus, mida mult praegu oodati.
„Joonas, Joonas...” hõikas Mini-Martin esikust. Sellele järgnes veider kolin ja totter naeruturtsatus. Tormasime ehmunult koridori.
„Vaata, need on mulle täpselt suured,” kihistas meie väike sõber põrandal istudes. Ta oli omale mingid hiiglaslikud saapad jalga ajanud ja ninali lennanud.
„Ära näpi võõraid asju,” pahandas Martin, sikutas gigantsed jalanõud pisikeste koibade otsast ära ja viskas nurka teiste samasuguste kõrvale.
„Palun pange kõik täpselt samamoodi tagasi, nagu enne oli,” oigasin mina. „Ma ei oleks just ülearu rõõmus, kui meid sissemurdmises ka veel süüdistama hakatakse.”
Tahtsin saapaid uuesti seina äärde tõsta, kuid korraga mu käsi peatus. Ma teadsin, mis see on. Ma teadsin, miks siin majas kõik nii imelik tundus. Tormasin uuesti kööki. Jah, mul oli õigus. Lidusin elutuppa. Jälle. Õudne külm hoog kandus üle terve mu kere, jättes maha vastikud raputavad värinad.
„Kas sa nägid ilmutust või?” uuris Martin.
„Martin, vaata neid kahvleid,” sosistasin ma. „Ja vaata neid pilte seina peal. Ja vaata neid vaipasid ja voodikatteid.”
„Nojah, ma saan aru küll, et need ei ole just kõige stiilsemad, aga no nii inetud need nüüd ka ei ole,” naeris sõber.
„Ei, mitte seda. Kas sulle ei tundu, et siin majas on kõik kuidagi... nagu... liiga korras.”
„Liiga korras? Ja seda räägib mees, kelle emps läheb hoobilt hulluks, kui ta iga päev vähemalt tund aega lapiga mööda korterit ei saa joosta? Pealegi, vaata kui räpane siin kõik on. Kui me nüüd kiiremas korras minemise peale mõtlema ei hakka, siis võib meid ähvardada reaalne oht tolmu sisse uppuda.”
Aga tolm ei olnud sugugi see, mida ma silmas pidasin. Lusikad kõikide taldrikute kõrval olid täpipealt ühesugusel kaugusel. Vaibad põrandal tundusid olevat mõõdulindiga paika seatud. Diivanikatted nägid välja, nagu ei oleks nende peal mitte ilmaski istutud. Ma oleksin võinud kihla vedada, et kui seinal rippuvate maalide peale lood asetada, jääks pisike õhumullike täpselt kahe keskmise kriipsu vahele pidama. See ei olnud maja, vaid pika joonlaua ja terava pliiatsiga väga hoolikalt tehtud joonestustöö.
[4]
Tormasin tagasi esikusse ja haarasin saapad kontsapidi pihku. Talla alt vaatas mulle vastu uhiuus kummimuster. Varnas rippuvad mantlid olid küll pisut tolmused, kuid muidu täiesti uued ja kulumata. Mitte ükski inimene ei olnud siiamaani pidanud vajalikuks neid selga tõmmata.
„Kuulge,” sosistasin ma hirmunult. „Siimul ja Sassil oli vist õigus. Siin majas ei ela tõepoolest mitte keegi.”
„Ma tahan nüüd tagasi onu Kustavi juurde,” teatas Mini-Martin vaikselt ja surus oma pisikese higise käe mulle pihku.
„Kui palju kell juba on?” küsis Martin mõtlikult. „Kas me jõuame lõunasöögiks tagasi?”
Heitsin pilgu seina ääres seisvale suurele puust kellale, kuid selle seierid seisid jonnakalt paigal. Ausalt öeldes oli see kummaline. Seisma jäänud kell ei sobinud kuidagi kokku selle maja perfektse korra ja eeskujuliku sisustusega.
„Lähme ära,” sosistas Mini-Martin paluvalt.
„Aga Miia?” küsis Martin huuli närides. „Me ei saa ilma Miiata laagrisse tagasi minna.”
„Me peame teistele ära rääkima. Nad tulevad meile appi otsima.”
Mini-Martin jooksis koridori ja hakkas meeleheitlikult ust lahti sikutama, kuid paistis, et ta ei saa sellega päris hästi hakkama.
„Ma lugesin kusagilt, et kadunud inimeste otsimiseks tuuakse kohale terve päästeamet. Ja neil on mingid erilised jäljekoerad ka,” katsusin ma sõpra veenda. „Me peame...”
„Martin, Joonas, uks on lukus!” kostis Mini-Martini kaeblikku puhkimist. Meil mõlemal põrutas süda tulise jutiga saapasäärde. See veel puudus. Enne istuksin ma vabatahtlikult kolm päeva mõnes õudusfilmis, kui veedaks selles kummalises majas luku taga üheainsagi hetke. Tormasime esikusse.
„Loll, see on ju vale uks,” hakkas Martin naerma. „See teiste inimeste surnuks ehmatamine on sul ausalt öeldes natuke liiga nõme harjumus.”
„Huvitav, miks on vaja panna lukku mõnda toaust, kui välisuks niimoodi kõigile sisse ja välja jalutamiseks avali on jäetud?” küsisin mina.
Aga kaks Martinit ei tahtnud täna sugugi rohkem pead murda. Kõik, mida nemad tahtsid, oli sellest kõhedust tekitavast majast kiiremas korras kaduda.
Värske õhk polnud veel kunagi nii oivaline tundunud. Kahlasime läbi põlvini ulatuva heina tagasi aia juurde. Andsin Mini-Martinile käe ja aitasin tal kiiresti üle ronida. Hetk hiljem olin ka ise suure hüppega teisel pool. Kuigi meil ei seisnud ees just maailma meeldivaim ülestunnistus, tahtsime ometi sellega võimalikult ruttu ühele poole saada.
