[1]
Möödusid terved päevad, ilma et lapsed seda märganudki oleks. Nad jäid magama sealsamas, kus nad raamatute otsas istusid või lamasid. Vanaema Huld käis kikivarvul nende vahel ja korjas tühje piimaklaase ja õunasüdameid ja muid toidujäänuseid, mida nad raamaturiiulitesse maha olid jätnud. Mõnikord pistsid nad ninad kokku ja vahetasid raamatuid või näitasid üksteisele tolmunud lehtedelt imepäraseid avastusi. Mõned noppisid välja imelikke ütlemisi, nagu näiteks Valli, kes oli juba ammu ropendamise järele jätnud ja korjas igiaegseid sõnu ning väljendeid.
„Lubage mulle, palun, sedasinast kirjavara,” ütles Valli, kui nägi ahvatlevat raamatut. Kui temalt midagi küsiti, kaldus ta vastama mõistukõnes, mis küsimusest täitsa mööda käis.
„Valli, piimast tead midagi?” küsis keegi.
„Mida rohkem õppida, seda selgemaks saab, kui vähe me tegelikult teame,” vastas ta kõiketeadva pilguga.
Põhjus, miks lapsed üldse vanaema Huldiga kokku olid tahtnud saada, tundus raamatukoguleiu vaimustuses ära ununenud olevat. Ja Albertina suureks kergenduseks ei teinud keegi pommidest ega muust vägivaldsest juttugi.
Ühel hommikul tegi Albertina lugemises pausi. Ta valmistas endale köögis tassi kakaod ja röstsaia juustuga. Ta istus igivana tammepuust laua taha ja vaatas äraseletatud pilgul oma koolikaaslaste tegemisi pealt. Ta sulges silmad ja kuulas, kuidas lapati sadu lehekülgi, ja see hääl meenutas talle mesipuu kihisemist või miljoni hiirejalakese sahinat. Kui selliseid hääli üldse kuulda on, mõtles ta endamisi. Lugedes möödus aegki teistmoodi.
Mitu päeva oli mööda läinud? Kaks? Kolm? Ta ei teadnud.
Albertina avas silmad ja nägi, et vanaema Huld teda vaatas. Kortsuline nägu venis laiaks naeratuseks. Albertina tundis, et vanaema meeldib talle väga. Nii väga, et ta süda tahtis lõhkeda. Samas tundis ta teda nii vähe. Miks oli nõiamoor Huld tulnud just nüüd, kui Albertina teda kõige rohkem vajas?
„Ma nägin reklaami,” ütles vana naine. „Seda, kus Hävar sind aknale tantsima oli pannud. Tundsin kohe oma inimese ära, jonnakas pilk reetis.”
„Muidugi,” ütles Albertina. „Sa nägid reklaami. Ja panid vanadekodu põlema, et sind siia saadetaks.”
[2]
Vanaema Huld noogutas ja hakkas oma lapselapselapselapsele rääkima lugusid sellest, kui ta noor oli, raamatupoes töötas ja bändis trumme mängis. Mida aastaid edasi, seda enam mattus ta nagu teadlane peadpidi raamatutesse. Kummatigi oli see alles siis, kui hakkas levima kuuldus, et ta nõiduda oskab, kui ta end tõsimeeli võlukunstile pühendas. Kui Albertina vanavanaisa suri ja lapsed suureks kasvasid, läks vanaema Huld mitmeaastasele ümbermaailmareisile. Ta väisas Aafrika džungleid ja lõunameresid, otsides nõiasõnu ja haruldasi raamatuid.
Ajaga sai raamatute kogumisest peamine ülesanne, sest maailm hakkas nende vastu huvi kaotama. Ta kogus kokku ka raamatukoguhoidjad, kelle ta ära nõidus: tegi väikeseks, et oleks lihtne kaasas kanda. Kui ta ükskord kodulinna tagasi jõudis, oli kõik muutunud. Kõik raamatupoed olid kinni pandud ja vanade nõidade jaoks polnud kuskil kohta. Vanaema Huld oli kõik maailma raamatud kokku kogunud ja korraga polnud ta elul tegelikult enam mõtet. Ta kirjutas end Mullapõue vanadekodusse sisse ja pesitses seal, kuni nägi Kuldpuuri reklaami, kus ta lapselapselapselaps tantsis. Siis teadis ta, et peab Albertina üles otsima ja proovima midagi ette võtta. Raamatutest oleks vähe kasu, kui keegi neid ei loeks. Albertina rääkis vanaemale, kui kurb ja üksik ta oli olnud pärast seda, kui vend Soli haihtus ja perekond ära kolis. Ja ema ja isa olid kuidagi nii teistsugused. Ta tundis ema enam vaevalt ära. Ta oli justkui võõras naine. Alati nii närviline ja sapine.
Vanaema Huld pani oma soonelise käe õrnalt Albertina väikesele käele.
„Sa ju tead, kullatükk, et oled oma isale ja emale kohutavalt kallis. Nad teeksid sinu heaks kõik.”
Tarretamapanev külmavärin jooksis Albertinast läbi, kui talle üks mõte pähe turgatas. Ema ja isa! Kus olid ema ja isa?
Ta kargas laua tagant nii äkki püsti, et taburet pikali kukkus.
„Vanaema Huld!” hüüdis ta. „Kus ema ja isa on? Ma pole neid sinu tulekust saati näinud!”
Vanal naisel jooksis justkui vari üle näo. „Ah, latseke,” pahvatas ta ja viskas käed õhku. „Küll ma olen hajameelne! Ma leidsin esimesel päeval panga kirja. See oli lahti tehtud, seega nad olid seda kindlasti lugenud.”
Vanaema Huld poleks siis ka rohkem tähelepanu saanud, kui ta oleks ühekorraga kolm hiinlast õhku lasknud. Lapsed lõpetasid hetkega lugemise ja tõstsid pilgud.
[3]
„Panga kiri!” hüüti. Lause kajas vastu ja mitmekordistus: „Panga kiri!”
Albertina võttis ümbriku, mille vanaema Huld talle ulatas, kõhklevalt vastu. Tavapärases olukorras avas ta sõnadest ja lausetest pungil kirju nii et kärin taga. Nüüd teadis ta, et seal seisab midagi halba. Ta suutis vaevu kirja avada. Viiruse-Valli nägi tema kitsikust.
„Kas tohib preilile kirja ette lugeda?” küsis ta ja luristas nina.
Ta avas härralikult ümbriku ja luges selge ning valju häälega kõigile ette:
„Käesolevaga annab Kuldpank Haraldurile ja Anna Kristinile teada Soo tänav 8 asuva Kuldpuuri kolmanda korruse parempoolse korteriomandi vastu panditud täiskasvanute sissenõudmisest. Asjaosalistel palutakse viivitamatult ilmuda Kuldpanga vastuvõtuosakonda uue lennujaama ääres, et vältida kulukaid ja ebamugavaid võlanõudeprotseduure möödapääsmatute lapsohvrite ja käsikähmlustega.”
„Lollus,” pasundasid kaksikud kooris. „Mida see lora tähendab? Kas keegi võiks meile inimkeeli seletada?”
„Kuldpank on Albertina vanemad ära võtnud,” vastas Viiruse-Valli ja kägardas kirja väikeseks paberkuuliks. „Peaks teile tuttav ette tulema. Väike kiri pangast ja väljahiilivad sammud.”
„Miks sa mulle kohe ei rääkinud, vanaema,” nuuksus Albertina. „Mitu päeva on mööda läinud.”
„Ma hakkasin sulle rääkima,” ütles vanaema Huld, „aga siis jõudsid raamatud kohale ja ma unustasin kogu jutu.”
„Oh, tõepoolest,” ütles Albertina. „Sa tahtsid mulle midagi ütelda ...”
Vanaema Huld patsutas kergelt oma lapselapselapselapse pead. Siis kadus ta nurgas seisva riiuli taha.
„Tere tulemast meite sekka, Albertina,” ütles üks noorematest lastest. „Ma pole oma vanemaid suvest saati näinud.”
„Ja mina kevadest,” ütles Puna-Rósa.
Pank oli enamiku laste vanemad ära võtnud. Paljudel ka suuremad õed-vennad. Perekonnad haihtusid õhku ja täiskasvanud tegid näo, nagu midagi poleks juhtunudki.
[4]
Kuigi lapsed ei lasknud seda välja paista, oli Albertina veendunud, et enamik neist olid kurvad ja nõutud. Mõned polnud juba kuid korralikku toitu söönud. Ööd olid kindlasti kõige hullemad. Lapsel, kes on üksinda, on kohutav ööd läbi teki all lamada ja pimedas seletamatuid hääli kuulata.
„Kaaslased,” hüüdis ühtäkki Viiruse-Valli. Ta oli köögilauale roninud.
„Oh, kaaslased! Kaua me laseme pangal oma pikka meelt katsuda? Kaua me laseme sel peletisel oma perekondi lõhkuda, nagu joobunud jõehobuste kari, mis rebib punases ehakumas lillenuppe lõhki?”
„Räägi inimesekeeli,” hüüdsid kaksikud kooris. „Me ei saa su jutust enam ühtki sõna aru!”
„Ta lihtsalt ütleb, et on tulnud aeg pangale näidata, et meil pole ükskõik,” ütles Puna-Rósa. „Et me peame midagi radikaalset ette võtma. Muidu ei kuula meid keegi.”
„Laseme õhku!” hüüdis Valli. „Laseme kõik pilbasteks!”
„Laseme õhku,” hüüdsid lapsed, nagu oleksid nad korraga aru kaotanud. Lapsed teistest tubadest lõid sekka ja sõjahüüd mitmekordistus: „Laseme õhku, laseme õhku!”
