Realistlik kirjandus kui maailma mudel

VI

Bazarov tuli tagasi, istus lauda ja hakkas kiirustades teed jooma. Mõlemad vennad vaatasid teda vaikides, Arkadi aga silmitses vargsi kord isa, kord onu.

„Kas käisite kaugel?” küsis Nikolai Petrovitš viimaks.

„Teil on siin haaviku lähedal soo­keerasmik. Ajasin seal tükki viis tikutajat lendu; sina võid neid laskma minna, Arkadi.”

„Kas teie ise ei ole jahimees?”

„Ei.”

„Te tegelete siis õieti füüsikaga või?” päris Pavel Petrovitš omakorda.

„Füüsikaga jah; üldse loodusteadustega.”

„Räägitakse, et germaanlased on sel alal viimasel ajal tublisti edasi jõudnud.”

„Jah, sakslased on ses asjas meie õpetajad,” vastas Bazarov hooletult.

Pavel Petrovitš oli sõna „germaanlased” kasutanud iroonia mõttes, mida aga keegi tähele ei pannud.

„Kas olete sakslastest kohe nii heal arvamisel?” küsis Pavel Petrovitš nüüd ülimalt peene viisakusega. Temas võttis maad salajane ärritus. Teda kui aristokraati pahandas Bazarovi kaasaegne kombe­lõtvus. See tohterdaja­poeg ei löönud araks, vähe sellest – kõik tema kostmised olid katkendlikud ja vastumeelsed, tema häälekõlas aga hakkas kõrva mingi jäme, peaaegu jõhker noot.

[‑‑‑]

XXIII

Kui Bazarov oli Arkadi iroonilist kaastunnet ilmutades teele saatnud ja mõista andnud, et ega noormees teda oma ärasõidu tõelise eesmärgi suhtes üle kavaldada ei suuda, tõmbus Bazarov lõplikult üksindusse; teda valdas palavikuline töötuhin. Pavel Petrovitšiga ta enam ei vaielnud, liiatigi manas Pavel Petrovitš tema juures­olekul näole ülearu aristokraatliku ilme ja väljendas oma arvamist pigem häälitsuste kui sõnadega. Ühelainsal korral oli ta peaaegu valmis nihilistiga väitlema tollal moes olevas Läänemere-äärsete mõisnike õiguste küsimuses, kuid mõtles äkitselt ümber ja ütles külmviisakalt:

„Muide, meie teineteist mõista ei suuda, vähemalt minul ei ole au teid mõista.”

„Muidugi!” hüüatas Bazarov. „Inimene on võimeline mõistma kõike: seda, kuidas väriseb eeter, ja seda, mis sünnib päikesel; aga kuidas teine inimene võib teisiti nina nuusata, kui nuuskab tema ise – see käib tal üle mõistuse.”

Étienne oli hirmuäratav. Kunagi varem polnud ta kõnelnud nii ägedalt. Ühe käega hoidis ta kinni vana Bonnemort’i, pidades teda nagu viletsuse ja leina lipuks, mis kutsub tasumisele. Ta jutustas lühidalt Maheude esi­isadest, näitas, kuidas kaevandus selle perekonna välja oli kurnanud, kuidas kompanii talt kõik elumahlad välja oli imenud, kuidas pärast saja-aastast tööd see perekond veel rohkem nälga kannatab kui kunagi varem. Sellele vastandas Étienne juhtkonna kõhukaid härraseid, kes kraabivad kokku kulda, rääkis aktsionäride karjast, keda terve sajandi kestel on ülal peetud kui lõbunaisi ja kel pole muud teha kui tunda ainult kehalisi naudinguid. Kas see pole jõle? Põlvest põlve tapetakse inimesi maa all selleks, et ministreile altkäemaksu anda või et suured härrad ja kodanlased mitme sugupõlve kestel saaksid pidada pidusid või oma soojas kodus rasva minna. Ta oli uurinud söekaevurite haigusi: nüüd kirjeldas ta neid üksteise järel, õudsete üksik­asjadega: verevaesust, näärmetõbe, kroonilist bronhiiti, lämmatavat astmat, halvavat reumatismi. Õnnetud töölised heidetakse söödana masinate ette, neid aetakse asulatesse kokku nagu kariloomi, suured kompaniid haaravad neid järjest oma küüsi, annavad orjusele seadusliku aluse, ähvardavad kogu rahva, ta miljonid töökäed haarata oma käsutusse, kõik mingi tuhande söödiku hüvanguks. Kuid söekaevur pole enam pime loom, kes on määratud maapõues kõngema. Kaevanduste sügavikust võrsub terve armee; juba läheneb lõikusaeg; seeme idaneb ja ühel ilusal päeval tungib ta läbi maakamara välja. Siis saab näha, kas nad veel julgevad pakkuda sada viiskümmend franki pensioni kuuekümne­aastasele vanakesele, kes on kaevanduses töötanud neli­kümmend aastat, kelle kopsud on täis söetolmu ja jalad kaevanduse veest paistetanud. Jah, töö nõuab aru kapitalilt, selt ilmetult, töölisele tundmatult jumaluselt, kes istub kuskil pimedas oma pühas salapärases paigas ja imeb välja neid viletsaid nälgijaid, kes teda peavad toitma! Oo, küll ta kord üles otsitakse, küll lõpuks ta nägu nähakse tulekahju valgusel, küll kord verre uputatakse see jäle tõbras, see koletu inimlihaga täisnuumatud puuslik!

Kui laps oli oma jao saanud, sättis noor ema ta endale sülle istuma, ning pilk kaugusse suunatud, hüpitas teda mingi sünge üks­kõiksusega, mis sarnanes peaaegu vastu­meelsusele; siis suudles ta teda äkki mõni tosin korda taltsutamatult, nagu ei suudakski ta enam järele jätta, nii et laps puhkes nutma selle ägeda rünnaku all, milles kirglikkus kummaliselt segunes põlgusega.

„Laps on talle kallis, kuigi ta teeb näo, et ta teda ei salli, ja ütleb, et oleks parem, kui nad koos lapsega kirik­aial puhkaksid,” tähendas punases undrukus naine.

„Küll ta varsti seesugused jutud jätab,” vastas tuhm­kollase seelikuga noorik. „Imet ikka, millega inimene kõik aja jooksul ära ei harju!”

„Mina arvan, et ega teda palja meelitamisega ikka niikaugele ei saadud. Mineval aastal olla ühel ööl Pargi­metsas nuuksumist kuuldud, ja küllap mõnel mehel oleks täbarasti läinud, kui inimesed peale oleksid sattunud.”

„Meelitamisega või ilma – hirmus kahju, et see just temaga pidi sündima! Aga eks see juhtu alati nende kõikse nägusamatega. Liht­labaseid ei puutu keegi – eks ole, Jenny?” Rääkija vaatas tütar­lapse otsa, keda halvustamata võis tõepoolest liht­labaseks nimetada.

[‑‑‑]

Otsus, mis teda ennastki üllatas, oli ta sel päeval pärast mitme kuu möödumist esimest korda põllule toonud. Kui ta oli kurnanud ja vaevanud oma tukslevat südant kõikide kahetsus­piinadega, mida üksik ja kogenematu tütarlaps välja oskab mõtelda, sai kaine mõistus temast lõpuks võitu. Ta tundis, et teeb õieti, kui temast jälle kasu on, kui ta, maksku mis maksab, uuesti sõltumatuse võlu maitseb. Minevik jäägu minevikuks, oli ta milline tahes – nüüd oli ta möödas. Ning kõik, mis ta endaga kaasa tõi, katab kinni aeg; mõne aasta pärast pole neid tagajärgi nagu olnudki, ja Tess ise puhkab muru all ning keegi ei mäleta teda enam. Veel aga haljendasid puud nagu ennegi, linnud laulsid ja päike paistis niisama heledalt nagu alati. Tema mure polnud tuttavat ümbrust süngemaks muutnud, tema valu seda nakatanud.

Võib-olla nägi Tess ära, et see, mis ta pea nii sügavale oli vajutanud – mõte, et maailm tema olukorra vastu huvi tunneb –, põhines pette­kujutlusel. Tema oleles ainult enda jaoks, ainult temale oli tähtis, mida ta koges, ihales ja tajus. Muule maailmale oli ta vaid mööda­vilksatav mõte. Isegi sõpradele polnud ta midagi peale vahete­vahel peast läbi­välgatava mõtte. Kui ta eluaja nukrutseks, ütleksid nad ainult: „Ah, ise teeb ennast õnnetuks!” Kui ta püüaks lõbus olla, kogu mure eemale peletada, päikese­paistest, lilledest ja lapsest rõõmu tunda, mõtleksid nad ainult: „Ah, ta saab sellest vapralt üle!” Ja kui ta oleks viibinud üksinda tühjal saarel, kas ta oleks siis selle pärast, mis temaga oli juhtunud, ennast nii õnnetuna tundnud? Mitte eriti. Kui ta oleks just äsja loodud ja avastaks, et ta on vallas­ema, ilma et ta maailmast midagi teaks peale selle nimetu lapse, kelle ema ta on, kas see olukord viiks teda siis meele­heitele? Ei, ta võtaks seda rahulikult, leiaks sellest rõõmu. Tema õnnetus seisis peamiselt selles, et ta kogu juhtunut vaatles selts­kondlike kõlblus­normide, mitte oma kaasa­sündinud tõeks­pidamiste seisukohalt.