Ajastu teemad, ajatud probleemid

Tuli välja, et elada on jäänud veel viis minutit, mitte rohkem. Mees rääkis, et see viis minutit oli tema jaoks lõpmatu aeg, tohutu rikkus; talle tundus, et selle viie minutiga jõuab ta läbi elada nii palju elusid, et ei maksagi veel mõelda viimsele hetkele, nii et ta määras endale veel mitmesuguseid ülesandeid: arvestas, kui palju aega kulub kaaslastega jumalagajätuks, määras selleks umbes kaks minutit, siis veel kaks minutit selleks, et viimast korda enese üle mõelda, ja ülejäänu selleks, et viimast korda ringi vaadata.

Dostojevski

More like this

Loe ja mõtle

A. Kuidas mõjub teadmine peatsest surmast tegelasele, kellest jutustab vürst Mõškin Dostojevski romaani katkendis?

B. Kuidas mõjub Vilde romaani nimitegelase Juhan Leinbergi ehk Maltsveti veendumus, et ta on prohvet, talle endale ning kuidas teistele?

More like this

Idioot

Fjodor Dostojevski, 1869 (katkend)

„Elust vanglas võib ju tõesti ka teisiti mõelda,” ütles vürst. „Ma kuulsin ühe mehe jutustust, kes oli oma kaksteist aastat vanglas istunud; see oli ka minu professori patsient ja ravis end tema juures. Tal käis langetõbi peal, ta oli aeg-ajalt rahutu, nuttis ja katsus kord ennast tappagi. Tema elu vanglas oli väga kurb, uskuge mind, aga muidugi mitte kopikaline. Tema ainsateks kaaslasteks olid ämblik ja üks puuvibalik, mis oli akna all kasvama hakanud ... Aga ma jutustan teile parem oma mullusest kohtumisest ühe teise mehega. See on iseendast väga kummaline juhtum – kummaline selle poolest, et sellist asja tuleb väga harva ette. See mees viidi kord ühes teistega tapalavale ja talle loeti ette surmaotsus, mahalaskmine poliitilise kuriteo eest. Paarikümne minuti pärast loeti ette ka armuandmise otsus ja määrati teine karistusmäär; kuid kahe otsuse vahepeal, kahekümne minuti või igal juhul veerand tunni kestel, elas ta kindlas teadmises, et ta mõne minuti pärast on järsku surnud. Ma kuulasin iga kord hirmsa põnevusega, kui ta oma tolleaegseid muljeid meelde tuletas, ja hakkasin mitu korda temalt ise neid üle pärima. Ta mäletas kõike erakordse selgusega ja rääkis, et ta nendest minutitest iial midagi ei unusta. Paarikümne sammu kaugusel tapalavast, mille ääres seisid sõdurid ja rahvas, oli maa sisse kaevatud kolm posti, sest kurjategijaid oli mitu. Kolm esimest viidi postide juurde, seoti nende külge kinni, aeti neile surirüü (valge pikk ürp) selga ja tõmmati valge kott üle silmade, et nad püsse ei näeks; siis rivistus iga posti ette mõnemeheline sõdurite rühm. Minu tuttav oli järjekorras kaheksas, niisiis tuli tal postide juurde minna kolmanda satsiga. Preester käis ristiga kõik hukatavad läbi. Tuli välja, et elada on jäänud veel viis minutit, mitte rohkem. Mees rääkis, et see viis minutit oli tema jaoks lõpmatu aeg, tohutu rikkus; talle tundus, et selle viie minutiga jõuab ta läbi elada nii palju elusid, et ei maksagi veel mõelda viimsele hetkele, nii et ta määras endale veel mitmesuguseid ülesandeid: arvestas, kui palju aega kulub kaaslastega jumalagajätuks, määras selleks umbes kaks minutit, siis veel kaks minutit selleks, et viimast korda enese üle mõelda, ja ülejäänu selleks, et viimast korda ringi vaadata. Tal oli selgesti meeles, et ta just need kolm ülesannet määras ja just nii arvestas. Ta pidi surema kahekümne seitsme aastasena, terve ja tugeva mehena; kaaslastega jumalaga jättes esitas ta ühele neist võrdlemisi kõrvalise tähtsusega küsimuse, nagu ta mäletas, ja oli vastusest vägagi huvitatud. Kui ta oli kaaslastega jumalaga jätnud, algasid need kaks minutit, mis olid määratud selleks, et enese üle mõelda; ta teadis ette, millele ta mõtleb; ta tahtis võimalikult kiiresti ja selgesti endale aru anda, mis siis nüüd sünnib: praegu ta on ja elab, aga kolme minuti pärast on ta juba miski, kas keegi või miski – mis siis õieti? Ja kus? Kõik selle mõtles ta kahe minutiga lahendada! Sealsamas kõrval oli kirik ja kullatud kupli tipp sädeles heledas päikesepaistes. Ta mäletas, et vaatas üksisilmi kiriku katust ja sellelt peegelduvaid kiiri; ta ei saanud neilt pilku ära pöörata: tal oli tunne, et need kiired on tema uus olemus, et kolme minuti pärast sulab ta mingil moel nendega ühte ... Hirmus oli teadmatus ja vastuseis sellele uuele, mis oli tulemas ja mis kohe pidi algama; aga ta rääkis, et miski polnud talle tookord raskem kui lakkamatu mõte: „Aga kui äkki ei surekski! Kui äkki saaks elu tagasi – mäherdune otsatu aeg! Ja see kõik oleks minu päralt! Iga minuti muudaksin ma siis terveks sajandiks, ei laseks midagi kaduma minna, arvestaksin iga üksikut minutit, ei raiskaks midagi asjata!” Ta ütles, et see mõte moondus viimaks niisuguseks vihaks, et ta juba sooviski rutem maha lastud saada.”

Vürst jäi korraga vait; kõik ootasid, et ta räägib edasi ja esitab oma järelduse.

„Te lõpetasite?” küsis Aglaja.

„Mis? Jah,” ütles vürst hetkelisest mõtisklusest ärgates.

„Ja milleks te seda jutustasite?”

„Niisama ... tuli meelde ... vestluse mõttes ...”

Tõlkinud Marta Sillaots

Fjodor Dostojevski (1821–1881) – vene kirjanik, kelle looming paistab silma psühholoogilise ja filosoofilise sügavuse poolest. Dostojevski juhib tähelepanu inimhinge keerukusele, kajastades inimpsüühika seesmisi vastuolusid. Tema teoste läbivateks teemadeks on patt ja lunastus, surm ja taassünd, mida ta käsitleb seoses inimese sisemiste eneseotsingute, isiklike ja ühiskondlike suhetega. Dostojevski loomingut on tugevasti mõjutanud tema religioossus, mis süvenes pärast seda, kui ta oli läbi elanud samasuguse kogemuse, nagu on kirjeldatud romaani „Idioot” katkendis: ta mõisteti keelatud poliitilise tegevuse eest surma, kuid viimasel hetkel enne hukkamist anti talle armu. Romaanis jutustab peategelane vürst Mõškin selle loo oma kaugetele sugulastele, kellele ta romaani alguses ootamatult külla saabub, kui naaseb Venemaale pärast aastatepikkust ravi Šveitsis. Kõik, kellega ta kodumaal lähemalt kokku puutub, on segaduses tema puhtsüdamlikkusest ja üleinimlikuna näivast headusest. Mõškinil jätkub mõistmist, leplikkust ja abivalmidust ka nende vastu, kes ise käituvad nurjatult. Oma haruldase loomuse tõttu näib ta teistele idioodina. Lõpuks, tajudes oma võimetust inimeste kurjuse ees, mis on omakorda talle arusaamatu, kaotabki Mõškin mõistuse.

More like this

Prohvet Maltsvet

Eduard Vilde, 1908 (katkendid)

[1]

Tema kogudus rajanes ja kasvas.

Juba oli Järvamaa rahva seas, iseäranis Madise, Jaani, Koeru ja Ambla kihelkonnas, mõni hea sada neid, kes endid avalikult tema järelkäijaiks tunnistasid ja seda ka tema õpetuste tegeliku täitmisega kinnitasid. Kirikuisse, kõigepealt Madise kirikusse, ilmusid naisterahvad palmitsemata juustega ja ilma mingisuguse ehteta ja riideuhkuseta – aina mustas ja hallis. Tähelepanekut, mida nad äratasid, naeru ja pilget, mida nad endi peale tõmbasid, ei pannud nad mikski. Neid vahvustas ja tegi haavamatuks fanatismi murdumatu kilp.

[‑‑‑]

Kuid kõigil, keda maltsvettideks peeti ja hüüti, ei olnud seda kilpi. See puudus neil, nagu puudus neil uue usu soomussärk. Maltsvettideks kutsuti, õigemini sõimati, ka neid, kes teenisid taludes, kus perevanemad olid Maltsveti pooldajad, ja ka seesuguste perevanemate lapsi, nii osavõtmatud või koguni vaenulikud kui need uue usu vastu südames ka võisid olla. Ja maltsvettideks sõimati kiriku- ja hernhuudiusuliste ning nõndanimetatud ilmalaste poolt ka kõiki neid, kes uueusulistega läbi käisid, olid nende lähemad sugulased või sõbrad.

Vastaste põlguse all tuli iseäranis raskesti noortel inimestel, usklikkude teenijail ja lastel kannatada, kelle terveid, elumaiaid hingi Maltsveti õpetus ei suutnud vangistada. Need puutusid kõikjal – töös ja lõbutsemisel – endataoliste vastastega kokku ning pidid siis nende torkimisele ja tögamisele märklauaks olema.

[‑‑‑]

Juhan Leinbergi veendumus, et jumal on tema oma sõna kuulutajaks välja valinud, viltuvajunud usule kohendajaks seadnud, tukkuma jäänud hingedele ülesraputajaks määranud, see veendumus oli aus. Ta tihenes seda kindlamaks usuks, mida enam Leinberg oma töö tagajärgi, oma seemnest võrsunud vilja hakkas nägema. Inimesed uskusid teda, pidasid teda prohvetiks, ta poolehoidjate arv kasvas, talle tekkis kogudus. See ei võinud harilik inimene olla, kes selle tulemuse saavutas, vaid keegi, keda jumal on volitanud ja oma vaimuga salvinud. See pidi prohvet olema. Ja Maltsvet uskus ja tunnistas, et ta on prohvet.

Niisugune teadvus annab julgust ja vaimustust. Maltsvet joobus sellest teadvusest. Ja selle tõttu muutus ta tegevus julgemaks, radikaalsemaks, fanaatilisemaks.

[]

[2]

Maikuu teisel poolel 1861 võtsid maltsvetiusulised kätte ja hakkasid kõige toru ja trossiga Tallinna poole rändama. Rändajate seas ei olnud mitte ainult need perekonnad ja vallalised inimesed Järva-Madise kihelkonnast, kelle passid Kustav Maltsi käes olid, need kahetsemisväärt peremehed, kelle mõisnikud jüripäeval taludest, uute rentnikkude eest, olid välja ajanud, ning teenijad, kes oma leiva olid kaotanud, vaid ka palju väljarändamishimulisi Järva- ja Harjumaalt, isikuid, kellel passe ega üldse seaduslikku võimalust ei olnud kodumaalt minema pääseda, inimesi, kes kõik oma lootused ja terve tuleviku imedele olid rajanud, kohapidajaid, kes kevadel vilja olid külvamata jätnud, oma loomad ja majakraami olid maha müünud, kindlas usus jumala sisse, kes vaga neitsi ja prohveti suu läbi oli lasknud kuulutada: Kevadel lähete Egiptusest Kaananimaale, ja kes prohveti abiliste kaudu nüüd laskis juurde lisada, et minekutund olevat tulnud. Ja kohapidajate kõrval siin veel teenijad, kes on kohata jäänud või peremehe juurest lihtsalt ära tulnud.

Äraminek Kaananisse pidi sündima Tallinnast – selles olid imeusulised kainematega ühisel arvamisel. Kõikuvad ja mitmekesised – töntsist mittemidagiteadmisest kuni kõige mühavama luuleni – olid arvamised ainult selle kohta, kuidas äraminek kujuneb.

Vähem-luulemeelsed ütlesid endile ja teistele, et nemad lähevad Tallinna oma ammuoodatud maakuulajatele vastu, kuna neil ju kodupaigas enam muidugi ulualust ei ole. Saadikud võivad iga päev Krimmist tagasi jõuda; mis siis muud, kui nende juhil teele uue kodumaa poole! Et passide maksvus aprillikuus juba oli lõppenud, et mõisnikud kas või palja kiusu pärast neid seda seadusekonksu pidi hakkaksid tagasi pidama, see mõlkus vahest mõnel üksikul küll murelikult meeles, nõrkes aga meeliülendava teadmise alla, et keiser ju ise oli neile väljarändamiseks loa andnud ja Krimmi ülemus nende saadikud lahkesti ning heldesti vastu võtnud. Küllap tulevad siis maakuulajad tagasi kõiksugu voli-, loa- ja õigusekirjadega, mille peale sakste ja koduste ülemate hammas ei hakka. Kõige kindlam ankur, mis lootuselaevukest pidas, oli muidugi ikka keiserlik luba.

Luulemeelsete ümber heljus udu, sonijate ümber mühas aur. Mida nende silm nägi, oli hall, täis siniseid ja säravaid imesid. Nende vaateringis vahutas ja kobrutas kõik. Nad nägid taevas üles helkivat imetähte, mis neile teed tõotatud maale pidi näitama; nad nägid merd pooleks rebenevat, et äravalitud rahvale läbipääsuks tarbe korral kuiva jalgrada soetada; nad nägid pilve tulevat rändajaid peale võtma ja edasi kandma; nad nägid suurt valget laeva lähenevat, saadetud jumaliku ja ilmliku ülemuse poolt, usklikke Kaanani rahuranda vedama. Kõike seda ja veel palju muud nägid nad oma luulesilmaga, silmaga, mille nägemist määras ja juhtis usuhaige vaim näljapõduras kehas. Prohveti kauaks viibimine, ikka kärsitumaks muutuv ootamispalavik, aseprohvetite alatine kuumendav ajukütmine – kõik see pani need vaesekesed kihama, seda suuremas ärevuses, et „väikeste prohvetite” poolt ennustatud tähtajad, mil usuisa neile oma imeküüdiga pidi järele tulema, ikka ja ikka jälle luhta läksid, ehk nad küll, nagu ka kõik muud pakatavad kujutused äramineku laadi kohta, otsekohe Piiblist pidid võetud olema.

Kõik need hobusega ja jalgsi Tallinna poole rändavad maltsvetlased kogunesid seal Lasnamäe alla, suhkruvabriku taga levivale loodmaale. Sinna asus leer, mis juurdetulijate tõttu ühtelugu suurenes, kuni mitusada inimest mõlemast soost ja igast vanusest koos oli, hulk endisi perepidajaid ja endisi teenijaid. Palja maa peal, lageda taeva all saadeti päevad ja ööd mööda, söödi, magati ja palvetati. Tuled tehti liiva sisse kivide vahele ja keedeti leent; turule sõitvate talupoegade käest osteti toiduaineid, viimaste vaipade ja riidehilpude sees varjati väetimaid lapsukesi öise külma ja niiskuse eest. Seal Lasnamäe lagendikul, mere ääres, kujunes tükk mustlaste-elu kõige välispidise romantikaga ja ainult selle vahega, et tegelaste ihukatted värvidest ei hõisanud, vaid olid hallid, ühetoonilised hallid, nagu eesti teo-orja põline mure, või vahest sekka mustad, nagu talupoja leinav minevik ja olevik.

Need hallid ja mustad inimkujud seisid hommikust õhtuni seal lagedal rannaservikul ja nende igatsevad silmad tõmmuks päevitunud nägudes vahtisid ainiti mere poole. Nad ootasid laeva. Valget laeva. Laev, mis neid tuli päästma, pidi olema valge, helevalge, valge kui jumala päike taevas … Selle laeva peale oli kõigi usk ja lootus viimaks ühinenud. Laeva peale, mille kroonu jumala käsul neile järele läkitab, et neid soojale maale viia, kus usuisa neile asukohad on valmis otsinud.

Eduard Vilde (1865–1933) – eesti kirjanik, kelle loomingust sai alguse teadlik kunstiküps realism eesti kirjanduses. Ehkki Vilde alustas loometeed meelelahutuslike nalja- ja põnevuslugudega, pöördus ta peagi tõsisemate teemade juurde ning asus käsitlema lähiajaloo ning kaasaja sotsiaalprobleeme. Ta oli väga viljakas lühiproosas, samuti on ta kirjutanud ajalooliste romaanide triloogia, kuhu kuuluvad „Mahtra sõda”, „Kui Anija mehed Tallinnas käisid” ja „Prohvet Maltsvet”, psühholoogilise romaani „Mäeküla piimamees” ning kultuurikriitilised näidendid „Tabamata ime” ja „Pisuhänd”. „Prohvet Maltsvet” räägib usuliikumisest, mille rajas 1850.–1860. aastail Juhan Leinberg, selle mõjust inimestele, kes liikumises osalesid, ning selle rollist tollases ühiskonnas (näiteks seostest talurahvarahutuste ja Venemaale väljarändamisega).

More like this

Ajastu teemad, ajatud probleemid

Ehkki 19. sajandi kirjandus oli väga tihedalt seotud oma ajastu probleemidega, kandus selle mõju väga tugevana 20. sajandisse ning on selgelt tuntav ka nüüdiskultuuris. Eesti kultuuri puhul on see eriti ilmne, sest eesti kirjandus kujunes ning küpses 19. sajandil, saades mõjutusi korraga nii romantismist kui ka realismist. Juba rahvusromantilise ajastu teostes (näiteks Koidula külaelujuttudes ning Jakob Pärna, Lilli Suburgi, Elisabeth Aspe tekstides) võib märgata realismi tunnusjooni.

Argiolude kirjeldamise juurest nende kriitilise vaatluse ja kunstiküpse kujutamise juurde jõudis eesti realistlik kirjandus Eduard Vilde, Juhan Liivi ja August Kitzbergi (1855–1927) loomingus 1880.–1890. aastail. 20. sajandi algul alustasid selle traditsiooni pinnalt autorid, kes kujundasid modernse eesti kirjanduse.

Stseenid Ingomar Vihmari lavastusest „Prohvet Maltsvet”, mida mängiti Albu Kukenoosi viljakuivatis (2013, osades Eva Klemets, Kleer Maibaum, Liina Tennosaar, Evelin Võigemast, Märt Avandi, Ain Lutsepp, Janek Joost, Margo Mitt)

C. Kuidas on Dostojevski ja Vilde katkendid seotud oma ajastuga? Millised olukorrad või ühiskondlikud probleemid, mida neis on kujutatud, ei ole läänemaailmas praegu aktuaalsed?

D. Milliseid realistlikule kirjandusele omaseid jooni on neil katkenditel?

Mineviku kirjandusteosed moodustavad osa nüüdiskultuurist ka vahetult, mitte ainult mõju kaudu. Neid loetakse ja tõlgendatakse pidevalt uuesti, lähtudes uutest vaatepunktidest, kasutades uusi kunstivahendeid ning ühendades tänapäeva kunstivõtteid mineviku omadega.

Kaader eesti režissööri Rainer Sarneti filmist „Idioot” (2011, osades Risto Kübar, Tambet Tuisk, Katariina Unt jt). Film põhineb Dostojevski samanimelisel romaanil, kuid on lavastatud teatrilikult tinglikus ruumis. Võttepaikadena on kasutatud Narva Aleksandri kirikut, Tallinna Dominiiklaste kloostrit ja Mustpeade maja.

E. Mida inimlikult olulist ja nüüdislugeja jaoks paeluvat on Dostojevski katkendis? Põhjenda.

F. Milliseid psühholoogilisi nähtusi ja sotsiaalseid probleeme, mida on kirjeldatud Vilde katkendites, praegugi ette tuleb? Too näiteid. Arutle, miks inimesed nõnda käituvad.

G. Kuidas iseloomustada piltide põhjal Rainer Sarneti filmi ja Ingomar Vihmari lavastuse stiili? Kas see on realistlik? Mis mõttes? Põhjenda. Arutle, kuidas võib uus kunstiline tõlgendus anda vanale tekstile ja vanadele ruumidele värske tähenduse. Too oma kogemuste põhjal näiteid juurde.

More like this