Fjodor Dostojevski, „Kuritöö ja karistus“

1. Loe katkendeid ja vasta küsimustele.

„[‑‑‑] Mitte selleks ei tapnud ma, et raha ja võimu omandada ja inimsoo hea­tegijaks saada. Lollus! Ma lihtsalt tapsin; tapsin iseenda tarvis, ainuüksi iseendale; kas ma aga edaspidi kellegi hea­tegijaks oleksin saanud või oleksin kogu elu ämblikuna kõiki oma võrku püüdnud ja kõigist elu­mahlad välja imenud, kõik see pidi mul sel silma­pilgul ükspuha olema! Ja mis peaasi, Sonja, mitte raha polnud mul tappes vaja; mitte niipalju raha, kui midagi muud ... Seda kõike tean ma nüüd ... Mõista mind: võimalik, et sama teed minnes ei tapaks ma enam kunagi. Mina tahtsin midagi muud teada, miski teine lükkas mind; minul oli siis vaja teada saada, võimalikult ruttu teada saada, kas olen ma täi, nagu kõik, või inimene? Võin ma üle piiri astuda või ei? Söandan ma kummarduda ja võtta või mitte? Olen ma värisev loomake või on mul õigus ...”

„Tappa? On teil õigus tappa?” lõi Sonja käed kokku.

[‑‑‑]

„Noh, mis nüüd teha, räägi!” ütles Raskolnikov äkki pead tõstes ja vaadates meele­heitest inetuks muutunud näoga Sonjale otsa.

„Mis teha!” hüüdis Sonja äkki üles karates ja tema silmad, mis seni olid pisaraid täis, lõid välkuma. „Tõuse üles!” (Ta haaras Raskolnikovil õlast kinni; see tõusis ja vahtis peaaegu imestusega talle näkku.) „Mine kohe, silmapilk mine rist­teele, kummardu ja suudle esiteks maad, mida sa oled rüvetanud, aga pärast kummardu terve maailma ees, iga nelja tuule poole, ja ütle kõigile kuuldavalt: „Mina tapsin!” Siis saadab jumal sulle jällegi elu. Lähed sa? Kas lähed?” küsis Sonja temalt üleni värisedes, nagu mingisuguses tõvehoos, võttis mehel mõlemast käest kinni, pitsitas neid kõvasti oma peos ja vaatas talle leekival pilgul otsa.

Raskolnikov imestus ja oli üllatatud tema äkilisest vaimustusest.

„Räägid sa sunnitööst või, Sonja? Peab enda üles andma või?” küsis ta tumedalt.

„Kannatus enda peale võtta ja end lunastada, seda on vaja.”

„Ei, nende juurde ma ei lähe, Sonja.”

„Aga kuidas sa siis elad, kuidas elad sa? Millega tahad siis elada?” hüüdis Sonja. „On see praegu võimalik? Noh, kuidas räägid sa emaga? (Oo, mis saab küll, mis saab küll nüüd nendest?) Aga mis ma ometi! Sa jätsid ju ema ja õe maha. Näed, juba jätsid nad. Oh issand!” hüüdis ta. „Seda kõike teab ta ju isegi! Aga kuidas elada, kuidas elada ilma inimeseta! Mis saab nüüd sinust?”

„Ära ole laps, Sonja!” rääkis Raskolnikov tasa. „Milles olen ma nende ees süüdi? Milleks ma lähen? Mis ma neile ütlen? See on ju ainult viirastus ... Nemad ise hävitavad inimesi miljonite kaupa ja peavad seda veel voorusekski. Kelmid ja lurjused on nad, Sonja! ... Ma ei lähe! Ja mis ma neile ütlen? Et tapsin, aga raha ei julgenud võtta, peitsin kivi alla?” lisas ta kibeda muigega juurde. „Nemad ise on need, kes minu üle naeravad ja ütlevad: rumal, et ei võtnud. Argpüks ja rumal! Mitte millestki, mitte millestki ei saa nad aru, Sonja, ja nad pole seda väärtki, et sellest aru saada. Milleks ma lähen? Ma ei lähe. Ära ole laps, Sonja.”

„Piinad iseend, piinad iseend,” kordas Sonja, sirutades meeleheitlikus palves käed tema poole.

2. Kuidas Raskolnikov oma tegu seletab?

3. Mis seisundisse on ta oma teo tagajärjel jõudnud?

4. Millist lahendust näeb Sonja? Kuidas ta seda põhjendab?

5. Otsi teosest näiteid selle kohta,

• kuidas Raskolnikov oma teo tagajärjel inimestest eraldus, isegi lähedastega kontakti kaotas;
• kuidas suhe Sonjaga teda muutis ning tema edasist elukäiku mõjutas.

6. Loe, kuidas Raskolnikov sunnitööl viibides oma teo üle arutleb. Iseloomusta selle põhjal tema eluvaadet.

„Mille poolest,” mõtles ta, „oli minu mõte rumalam kui teised mõtted ja teooriad, mis paljunevad ja põrkavad üksteisega maailmas kokku juba maailma olemasolu esimesest päevast saadik? Tarvitseb vaid täiesti iseseisva, laia­haardelise ja harilikkudest mõjudest vaba pilguga asjale vaadata, siis ei näi minu mõte sugugi nii ... imelikuna. Oh teid viie­kopikalisi eitajaid ja tarku, miks jääte peatuma poolel teel!”

„Noh, mille poolest näib minu tegu neile nii vastikuna?” rääkis ta endamisi. „Selle poolest, et ta on kuritegu? Mis tähendab sõna kuritegu? Minu südame­tunnistus on rahulik. Muidugi, on sooritatud kriminaal­kuritegu; muidugi, paragrahvi on rikutud ja verd on valatud, noh, ja paragrahvi pärast võtke ka minu pea ... ning aitab! Muidugi, niisugusel korral oleks pidanud isegi paljusid inimsoo heategijaid, kes võimu pole pärinud, vaid on selle ise oma kätte kiskunud, surmaga nuhtlema juba nende esimestel sammudel. Kuid need inimesed suutsid oma sammud välja kannatada, ja sellepärast on neil õigus, mina aga ei suutnud ja seega polnud mul õigust endale seda sammu lubada.”

Ainult selles mõttes tunnistas ta oma kuritegu: ainult selles, et ta ei suutnud seda välja kannatada ja iseenda üles andis.

Ka kannatas ta mõtte pärast: miks ta siis ennast ei tapnud? Miks seisis ta siis jõe ääres ja pidas paremaks end üles anda? Kas tõesti on elujanus niisugune jõud ja kas on nii raske seda võita? Svidrigailov sai ju võitu, kuigi kartis surma!

Piineldes esitas ta endale selle küsimuse ega suutnud mõista, et juba siis, kui ta jõe ääres seisis, aimas ta oma veendumustes ja iseendas sügavat valet. Ta ei mõistnud, et see aimus võis olla tema tulevase elu murdumise, tulevase üles­tõusmise, tulevase uue eluvaate ennustajaks.

7. Arutle teose põhjal, mis on see sügav vale, mida Raskolnikov endas aimama hakkas.

8. Kuidas romaan lõppeb? Milles seisneb tulevane ülestõusmine ja uus eluvaade, mida jutustaja Raskolnikovile ennustab?

9. Loe Porfiri Petrovitši põhjendust selle kohta, miks Raskolnikov peaks end üles andma ega peaks vangistust pelgama. Mille poolest Porfiri Petrovitš enda arvates Raskolnikovist erineb?

„Kes olen mina? Ma olen arenemise lõpetanud inimene, muud mitte midagi. Inimene, kel on ehk tunne ja kaas­tunnegi, kes võib-olla pisut teabki, kuid kes on ometi arenemise täiesti lõpetanud inimene. Teiega on teine lugu, jumal on teile elu valmistanud (aga kes teab, võimalik, et ka teie juures kaob kõik suitsuna ega tule midagi). Noh, mis siis, et teistsuguste inimeste kilda lähete? Mitte mugavusest ei peaks kahju olema, vähemalt teil mitte, teie südamega! Mis siis, et teid võib-olla ei näe keegi kaua aega? Mitte ajas pole küsimus, vaid teis endas. Saage päikeseks ja teid näevad kõik. Päike peab kõigepealt päike olema. Miks te jällegi naeratate: et ma olen niisugune Schiller? Ja vean kihla, teie oletate, et mina püüan teid praegu meelitada! Aga mis siis, võimalik, et ma tõepoolest püüan meelitada, hehehee! Teie, Rodion Romanõtš, palja sõna peale ärge uskugegi, ning, minugi­pärast, ärge uskuge kunagi täiesti, – see on juba minu viis, olen nõus; ainult niipalju lisan juurde: kuivõrd alatu või kuivõrd aus inimene mina olen, seda võite, nagu näib, isegi otsustada!”

1. Loe katkendit unenägude kohta ning arutle oma kogemuste ja teadmiste põhjal, kas pead seda usutavaks. Põhjenda.

Haiglases olekus on unenäod sageli haruldaselt ilmekad, selged ja väga tõesarnased. Mõnikord tekib ebaloomulik pilt, kuid ümbrus ja kogu kujutelma arenemine on seejuures niivõrd tõepärane ja niisuguste peente, ootamatute ja pildi tervikule vastavate kunstiliste üksik­asjadega, et ilmsi ei mõtleks sama une­nägija neid kunagi välja, kuigi ta oleks Puškini või Turgenevi sarnane kunstnik. Niisugused haiglased unenäod jäävad alati kauaks meelde ja avaldavad sügavat muljet vapustatud ja juba varemini erutatud inimese organismile.

2. Leia teosest näiteid, kus selliseid unenägusid kirjeldatakse (vt nt 1, V; 3, VI).

3. Jälgi, kuidas see juhtub Raskolnikoviga (vt nt 3, V; 4, I; 4, II; 4, V; 6, I; epiloog, II). Mis olukordades ja miks seda temaga juhtub?

4. Loe Svidrigailovi unenägusid 6. osa VI peatükist. Mida ütlevad tema kohta motiivid, mis talle unes heiastuvad?

5. Iseloomusta teose põhjal Svidrigailovit ja tema suhteid Raskolnikoviga.

6. Arutle, mille poolest ta Raskolnikoviga sarnaneb ning mille poolest nad erinevad.

7. Loe katkendit Svidrigailovi võitlusest hiirega ja seleta, miks on lugejal seal raske ärkveloleku kirjeldust une kirjeldusest eristada.

Ta hakkas magama jääma: palavikuline värin vaikis; äkki oleks nagu midagi vaiba all mööda kätt ja jalga jooksnud. Ta võpatas: „Ptüi, pagan, see on vist hiir!” mõtles ta. „Ma jätsin ju vasika­liha lauale ...” Väga vastu­meelt oli tal vaipa eemale lükata, üles tõusta ja külma tunda, kuid jällegi puudutas miski vastikult ta jalga; ta kiskus endalt vaiba ja süütas küünla põlema. Palaviku­värinal kummardus ta voodit silmitsema – ei midagi; ta raputas vaipa ning äkki kargas linale hiir. Ta tormas hiirt taga ajama; kuid see ei läinud voodist maha, vaid vilas siira-viira siia-sinna, libises tal sõrmede vahelt, jooksis mööda kätt ja lipsas äkki padja alla; ta viskas padja kõrvale, kuid otsekohe tundis ta, kuidas midagi talle põue kargas, hakkas mööda ihu kraapima ja oli juba selja taga, särgi sees. Ta lõi närviliselt värisema ja – ärkas. Toas oli pime, ta lamas voodis, vaibasse mässitult nagu ennistki, akna taga ulgus tuul. „Kui vastik!” mõtles ta pahaselt.

8. Otsi teosest veel sarnaseid näiteid. Arutle neist igaühe puhul, kas tegelane ja lugeja jõuavad tegelikus olukorras selgusele ühel ja samal ajal. Põhjenda.

9. Milliseid pette­kujutelmi loovad endale Sonja võõrasema Katerina Ivanovna ning Raskolnikovi ema Pulheeria Aleksandrovna?

10. Miks nad seda teevad?

11. Kuidas see neile endale ja teistele mõjub?

12. Võrdle „Kuritööd ja karistust” mõne teise realistliku romaaniga, mida tunned (nt Balzaci „Isa Goriot”, Flauberti „Madame Bovary”, Tammsaare „Tõde ja õigus”).

13. Arutle, miks on kirjanikke paelunud enese­pettuse ja eksi­kujutluste teema. Mis mõttes on see realistlik?