Cipollino seiklused (Gianni Rodari)

Cipollino on nutikas ja vapper sibulapoiss, kes astub koos sõpradega vastu maal valitsevale ebaõiglusele ja türanniale. Neil tuleb hakkama saada ahnete ja kurjade valitsejate, nende salakavalate reetlike käsilaste ning paljude muudegi ohtudega.

Sellal kui linnas toimusid piduritega vankrite võidusõidud, oli Tomat ühte Kirsside lossi saali, mis aeg-ajalt asendas kohtusaali, lasknud kokku kutsuda kõik külaelanikud, et teatavaks teha tähtsat otsust.

Enesestmõistetavalt oli eesistujaks Tomat ise. Advokaadiks oli sinjoor Hernes. Don Petersell oli kirjutajaks ja kandis registrisse sisse vastused vasaku käega, et paremat nina nuuskamiseks vaba hoida.

Rahvas oli kaunikesti ehmunud, sest iga kord, kui kohtuistung kokku kutsuti, tõotas see neile aina pahandusi. Näiteks viimane kord oli kohus vastu võtnud otsuse, et õhk kuulub krahvinnadele Kirssidele, mistõttu tuli iga sissehingatud sõõmu eest lossi administratsioonile üüri maksta. Kord kuus tegi Tomat majades ringkäigu, laskis enese juuresolekul kodanikke sügavasti sisse hingata ja võttis nende rinnaümbermõõdu, siis korrutas midagi, tegi mingeid arvutusi ja määras lõpuks kindlaks, kui suure summa iga hingaja peab tasuma.

Isand Kõrvits, kes, nagu teada, väga sageli ohkas, maksis kõige kõrgemat üüri.

Esimesena võttis sõna rüütel Tomat, sõnades keset sügavat vaikust:

„Viimasel ajal on lossi sissetulekud paraku kahanenud. Nagu te teate, elavad kaks vaest vanakest orbudena kõige äärmisemas viletsuses, pealegi on neil kurvaks kohustuseks ülal pidada hertsog Mandariini ja parun Apelsini, kes muidu nälga sureksid.”

Meister Viinamarjake heitis sünge pilgu parunile, kes istus nurgas kinnisilmi, rahuldades oma nälga varblastega garneeritud jäneseraguuga.

„Siin ei vaadata süngelt ringi,” manitses karmilt Tomat, „jätke sel kombel ringivahtimine järele, vastasel korral lasen ma saali tühjaks teha.”

Meister Viinamarjake kinnitas nüüd kähku oma pilgu saabaste ninadele.

„Suuremeelsed krahvinnad, meie armastatud perenaised, on sellepärast esitanud tempelmärkidega varustatud kirjaliku nõude, et tunnustataks nende võõrandamatut tähtsat õigust. Advokaat, lugege dokument ette.”

Sinjoor Hernes tõusis püsti, köhis kurgu puhtaks, tõmbas rinna õhku täis ja alustas tähtsal ilmel lugemist:

„Allakirjutanud, krahvinna Kirss Vanem ja krahvinna Kirss Noorem, arvavad, et kuna nad oma maa-alal on õhu omanikud, tuleb tunnistada ka nende õigust sademete peale. Sellepärast nõuavad nad kõigilt kodanikelt maksu saja liiri suuruses hariliku vihma pealt, kahesaja liiri suuruses äikesevihma pealt müristamise ja välguga, kolemasaja liiri suuruses lumesaju pealt ja neljasaja liiri suuruses rahe pealt. Järgnevad allkirjad.”

Sinjoor Hernes istus maha.

Eesistuja küsis:

„Kas tempelmargid on korras?”

„Jah, sinjoor eesistuja,” vastas sinjoor Hernes taas püsti karates.

„Väga hea,” otsustas Tomat, „kui tempelmargid on korras, on krahvinnadel õigus, meie kohus läheb nüüd otsust tegema.”

Rüütel tõusis püsti, kohendas musta ürpi, mis tal õlgadelt maha oli libisenud, ning eemaldus kõrvaltuppa, et kohtuotsust vormistada.

Pirn Pirnipuu andis oma naabrile Pirro Porrulaugule küünarnukiga kerge müksu ja sosistas talle aralt:

„Mis sa arvad, kas on õiglane maksta ka rahe pealt? Vihma ja lume pealt, mis põllule head teevad, saan ma sellest veel aru. Aga rahe on juba iseenesestki kibe õnnetus ja näe, just selle pealt määravad nad kõige kõrgema maksu.”’

Pirro Porrulauk ei vastanud. Ta jätkas närviliselt oma vurrude silitamist, kusjuures teda omalt poolt aitas naine, kes sel kombel oma viha leevendas.

Meister Viinamarjake otsis taskust naasklit, et pead kratsida, aga äkki tuli tal meelde, et enne kohtusaali astumist pidi relvad ära andma. Don Petersell pidas saali kogu aja silmas ja märkis alatasa:

„Pirn Pirnipuu sosistas. Pirro Porrulauk silitab vurre. Emand Kõrvits puhib. Isand Kõrvits ohkas kaks korda.”

Ta toimis just niisamuti kui need õpilased, keda õpetaja saadab tahvli juurde vallatuid õpilasi üles märkima, sellal kui ta ise koridoris oma kolleegidega vestleb.

„Eeskujulike” lahtrisse märkis don Petersell:

„Hertsog Mandariin käitub korralikult. Parun Apelsin eeskujulikult, on tegevuses kolmekümne neljanda varblase söömisega.”

„Ah,” mõtles meister Viinamarjake, „kui Cipollino siin oleks, ehk oleks siis nii mõnigi asi olemata jäänud. Sellest ajast, kui Cipollino vangis on, käitutakse meiega kui orjadega. Me ei tohi suudki paotada, ilma et don Petersell meid jalapealt oma neetud raamatusse üles ei märgiks.”

Ja nii see oligi, sest need, keda don Petersell „halbade” lahtrisse sisse kandis, pidid hiljem tasuma trahvi. Meister Viinamarjake maksis peaaegu iga päev trahvi, mõnikord koguni kaks korda.

Lõpuks astus kohus, see tähendab Tomat, koosolekusaali.

„Püsti tõusta!” käsutas don Petersell, kes ise oli istuma jäänud.

„Loen teile otsuse ette,” pöördus rüütel rahva poole. „Siin see on: kohus kinnitab, et krahvinnadel on õigus saada üüri sademete ja teiste halbade taevanähtuste pealt. Sellepärast määrab kohus: iga kodanik peab lossi administratsioonile maksma lõivu, mille suurus ületab krahvinnade poolt nõutud summa kahekordselt.”

Saali läbis nurin.

„Tasa!” käsutas Tomat. „Vastasel korral lasen saali tühjaks teha. Ma pole veel lõpetanud. Kohus määrab lisaks, et tuleb tasuda lõivu ka kaste, härmatise, udu ja iga teises vormis niiskuse pealt. Otsus astub jõusse käesolevast silmapilgust.”

Kõik vaatasid heitunult akendest välja, lootes seal näha selget taevast. Paraku nägid kõik, et on liginemas äikesepilv. „Issake,” mõtles meister Viinamarjake. „Näe, ongi sul nelisada liiri vastu pükse. Neetud pilved!”