Niimoodi nööri küljes tundmatu tegelase raudses haardes Betti ja Lohe alles kõlkusidki, kui järjekordne maa kätte paistma hakkas. See oli selline kentsaka kujuga. Eemalt paistis, nagu oleks see stritslikujuline, selline läbipõimitud. Mine tea, milleks see hea võib olla. Betti hakkas kohe ette kujutama, mis seal sees küll leida võib. Lohe luges kokku, mitu asustatud paika seal leidus. Neid oli ikka omajagu, igatahes üle viie.
TÜRANNIAMAA
Kõigepealt lasti kopteri küljest lahti trosside otsas rippuvad inimesed – Lohe ja Betti ja nende röövijad. Aga ega neist lahti ei lastud. Mehed hoidsid neid oma tugevas haardes ja helikopteriplatsilt välja jõudes anti nad üle järgmiste tugeva haardega tegelaste kätte. Neile teatati, et nad viibivad ilma loa ja viisata võõras riigis ning asjaolude uurimiseks viiakse nad otsekohe kinnipidamisasutusse, kus nende süüd raskendavad asjaolud selgeks tehakse.
Lohe püüdis öelda, et ega nad siia vabatahtlikult tulnud ja Betti proovis nende reisi asjaolusid selgitada, aga neile teatati lihtsalt, et „laps räägib siis, kui kana pissib”.
„Aga kanad ju...” tahtis Betti pöörata tähelepanu asjaolule, et kanad ei pissi kunagi, aga ei lastud tal lauset lõpetada.
„Kas me peame teil suu kinni siduma?” küsis see tüüp, kes Betti kraest kinni hoidis, mispeale Betti sõnad alla neelas ja mõned pisarad ühes nendega. Ega ta siia ju vabal tahtel tulnud.
Betti ja Lohe visati ilma pikema jututa vangikongi. See oli siis see, mis selle stritslimaa seest leida võis. Õige kongi leidmiseks nad muudkui käisid ja käisid ja käisid mööda mingeid maa-aluseid labürinte, kuni viimaks jõudsid hämaralt valgustatud kambrini. Sealt paistis veel vähemalt üks vang kui mitte rohkem. Lohe ja Betti lükati sisse ja uks keerati nende selja taga lukku. Kriks-krõks!
Ukse kohal põleva lambi hämarusse astus tagantpoolt peaaegu pimedast välja keegi, kes nägi õige kõvasti sibula moodi välja. See oli poiss, keda kutsutigi Sibulakeseks. Ta pidas Bettile ja Lohele sissejuhatava loengu sellest, missugusele maale nad seekord sattunud on. See tähendab, et mitte sattunud, vaid vastu nende tahtmist toodud.
„See koht siin on tõeline türannide pesa. Seda valitsevad igal tasandil türannid. Lasteaias on türannid, koolis on türannid, täiskasvanute maailmast rääkimata. Kõik kohad siin on täis salakuulajaid ja korravalvureid. Isegi omaenda mõtteid tuleb valvata, mine tea, millal nad mõttelugejad kasutusele võtavad. Meil on maapinnas sellised toredad keeruvaod – ja iga keeruvao juures on mitu valvurit, et kui maa liiga palju keerutama hakkab, nii et sealt midagi ohtlikku välja võiks kerkida, sellele hargiga äsada, et ta end tagasi hoiaks. Isegi köögiviljade jaoks on oma hirmuvalitsus!” Sibulake rääkis väga vaikselt, et, elu eest, mõni pealtkuulaja neid pealt ei saaks kuulata.
„Miks te siit ära ei lähe, kui siin nii õudne elu on?” küsis Lohe.
„Kuidas me läheme? Meid valvatakse ühekaupa ja korraga. Siin on korravalvureid rohkem kui tavalisi inimesi ja tavalised inimesed on nii ära hirmutatud, et nad ei julge toast ka välja minna, kui selleks eriluba ei saa. Ja siis peab ju veel ka kogu aeg tööd tegema, sest kunagi ei tea, mille pealt jälle makse peab maksma hakkama. Näiteks on meil päikesemaks ja vihmamaks.”
„Ei ole nii!” ei tahtnud Betti seda uskuda.
„On, on,” kinnitas Sibulake ja rääkis, kuidas asjalood nii kaugele läksid.
