Tasandikud

Tasaseid piirkondi, kus absoluutsed kõrgused jäävad alla 200 m, nimetatakse madalikeks. Need paiknevad enamasti piki rannikut või suurte jõgede suudmealadel, nagu näiteks Amazonase, Mississippi, Induse-Gangese madalik. Madalikud kujunevad enamasti piirkondades, kus maapind vajub ning kuhu tuul ja vesi on aegade jooksul kõrgematelt aladelt setteid kandnud.

Suurem osa madalikke on tekkinud maakoore vajumisel, mistõttu on ala üle ujutatud ning tekkinud veekogude põhja on kuhjunud setted. Mis tahes maakera piirkond võib väga pika geoloogilise ajaloo vältel kord vajuda, kord kerkida. Seetõttu võib ka kunagine setetega täitunud veekogu põhi hiljem jälle kerkida. Sel moel on kujunenud ka Eesti pinnamood.

Sadu miljoneid aastaid tagasi meres kujunenud lubjakivi­platood ning liivakivialad on ajapikku kerkinud maailmamere tasemest kõrgemale ning nende pealispinda on kulutatud mitmesuguseid orge, nõgusid ja astanguid. Kesk-Doonau madalik Ungaris, Austrias, Slovakkias, Rumeenias ja Serbias on osa kunagise Thetise ookeani põhjast. Seda tänapäeval väga tasase pinnamoega madalikku ümbritsevad sõõrina Alpid ja Karpaadid.

Mitmel pool maailmas on ulatuslikke alasid, mis asuvad maailmamere tasemest madalamal, kuid pole veega üle ujutatud. Neid nimetatakse alamikeks. Kaartidel tähistatakse alamike kõrgust miinusmärgiga. Näiteks Kaspia alamik on maailmamere pinnast kuni 28 m madalamal. Lähis-Idas asuva Surnumere ümbrus jääb aga ligi 400 m meretasemest allapoole.

Tasandik võib kujuneda ka kohas, kus maakoor aegamisi tõuseb või kus kõrge ala on pika aja jooksul madalamaks kulunud.

Tasaseks kulunud lavamaa ehk platoo pinnamoodi liigestavad vaid jõgede orud ning astangulised servad. Neid on Eestiski, näiteks Harju ja Viru lavamaa, mida mere poolt piirab kõrge astanguna Põhja-Eesti klint ehk paekallas.

Merepinnast mitmesaja meetri kõrgusele kerkiv tasane ala ehk kiltmaa on kunagiste mäestike ja mägismaade tasaseks kulutatud jäänuk. Näiteks Mehhiko pealinn Mexico City Kesk-Ameerikas asub üle 2000 m merepinnast kõrgemal samanimelisel kiltmaal. Sahara kõrb Põhja-Aafrikas paikneb 500–1000 m kõrgusel kiltmaal. See on üks osa Aafrika mandrit hõlmavatest suurtest kõrgtasandikest, mille omaaegsest mägisest pinnamoest on tänapäevaks alles jäänud vaid väga kõvadest ja kulumiskindlatest kivimitest koosnevad künkad ja madalad mäeahelikud.

Tasase pinnamoega piirkonnad, eriti alamikud, madalikud ja lauskmaad on tiheda inimasustuse ning kõige mitmekülgsema majandustegevusega alad maakeral. Kõige tihedam asustus on koondunud merede ja ookeanide rannikule. Kuid ka sisemaal on palju linnu, peamiselt just jõgede ja järvede ääres.

Inimestel on tasandikel palju lihtsam elada kui mägedes, sest kliimatingimused on seal enamasti soodsamad, põllumajanduslikku maad on rohkem, teid ehitada on lihtsam, jõed on enamasti laevatatavad jms.

See, kuidas inimene ühes või teises piirkonnas end majandab, sõltub suuresti loodusest. Tundrarahvad kütivad, kalastavad ja kasvatavad põhjapõtru, metsades on tegeldud rohkesti metsandusega, ent ka põllumajandusega. Rohtlates on maailma kõige produktiivsemad mullad teravilja ja paljude teiste põllukultuuride kasvatamiseks. Tasandikel leidub palju settelisi maavarasid, näiteks naftat, maagaasi, sütt, soola.