Ekspressio­nism. Arnold Schönberg. Uus Viini koolkond

Eneseväljendus

20. sajandi esimestel aasta­kümnenditel ilmus Euroopa kunstiellu uus vool – ekspressionism. Selle esimesi ilminguid võib leida juba 19. sajandi lõpul Vincent van Goghi ja Edvard Munchi maalides. Erinevalt impressio­nismist, kus jäädvustatakse muljeid, on ekspressio­nismis oluline huvi inimese siseelus toimuvate protsesside vastu ning kunstniku enda mõtete ja tunnete väljendamine (ld expressio – väljendus).

Saksamaal koondusid sajandialguse ekspressionistlike kunstnike rühmitused mitme kunstiväljaande ümber, kõige mõjukamaks kujunes rühmitus Der Blaue Reiter. Tuntumad ekspressio­nistlikud kunstnikud olid Emil Nolde, Ernst Ludwig Kirchner, kirjanik ja kunstnik Oskar Kokoschka.

Inimese konflikt ümbritseva maailmaga, mäss ja jõuetus, äärmuslikud emotsioonid ja deemonlikud jõud – need on teemad, mida ekspressionistlik kunst kajastab. Näiteks on Edvard Munchi maalil „Karje“ kujutatud naist, kelle nägu moonutab surmahirm. Ahastus, lootusetus ja hukkumisele määratus vaatavad lõuendilt vaatajale vastu. Kõige selle taga oli suuresti ebakindel poliitiline olukord Euroopas, majanduskriisid ja inimeste turvatunde kadumine.

Esimese maailmasõja eelne katastroofiaimdus kandus üle ka kirjandusse ja teatrikunsti. Ekspressionistlikus teatris pole väline sündmustik nii tähtis kui tegelaste läbielamised. Maailma üks nimekamaid lavastajaid-ekspressioniste oli Max Reinhardt (1873–1943).

Tonaalne periood kuni aastani 1905

Sellesse ajajärku kuuluvad kuni 1905. aastani loodud teosed, mis lähtuvad veel Saksa hilis­romantismi tradit­sioonidest.

Paralleelid on üsna ilmsed: Schönbergi esimene tähendus­rikas teos „Kirgastunud öö“ (1899) keelpillide sekstetile on oma helikeele rohked kromatismid üsna selgelt laenanud Richard Wagneri „Tristanist ja Isoldest“; tema ainus sümfooniline poeem „Pelléas ja Mélisande“ (1903) seostub aga rohkem Gustav Mahleri ja Richard Straussi sümfoonilise loominguga.

Sellesse perioodi paigutub helilooja tollaste suundumuste kokkuvõttena ka sümfooniline kantaat „Gurre laulud“ viiele solistile, jutustajale, neljale koorile ja suurele sümfoonia­orkestrile. Selles monumentaalses oopuses ühendab Schönberg piltlikult öeldes Wagneri ooperite emotsio­naalse pinge ja Mahleri ning Straussi sümfoonilise orkestratsiooni.

Atonaalne periood aastast 1909

Schönbergi esimene täielikult atonaalne teos on „Kolm klaveripala“ op. 11, mis on loodud aastal 1909.

Samal aastal kirjutas Schönberg pooletunnise lühiooperi „Ootus“, mida helilooja ise nimetas „hirmu­unenäoks“. Selles ühe tegelasega monodraamas süžeed pole, laval on kuuvalguses mets, kus lakkamatult midagi otsitakse ja oodatakse. Naistegelase sisemonoloogist ei selgu isegi, kas tegemist on mälestusega tapmisest või hoopis kujutelmaga, kavatsusega tappa armukadedusest oma kallim. Öine mets, kuuvalgus, veri ja hullus – sellisena kuulub „Ootus“ ekspressio­nistlikusse teatrisse ning Schönberg oli oma lavateosega esimene, kes selle ukse avas.

Muusikaliselt on „Ootuse“ peatähelepanu sopranist peategelasel, kelle vokaalpartii koosneb paljudest üksteisega põimuvatest motiividest, pikki meloodiakaari ja suuri hüppeid partiis pole. Orkester on küll suur, kuid Schönberg kasutab siin siiski valdavalt kammerlikke ansambleid ning üsna hõredat orkestratsiooni.

Sprechgesang – Schönbergi leiutatud vokaaltehnika

Melodraama „Kuu-Pierrot“ (1912) naishäälele ja kaheksale instrumendile on Schönbergi atonaalse perioodi tippteos.

Peategelaseks on Itaalia commedia dell’arte valgenäoline kloun Pierrot, kes oma haiglasi hirme, süütunnet ja täitumatuid igatsusi usaldab vaid Kuule, keda ta samuti kardab. Schönberg tahtis selle melodraamaga luua nn traagilise kabaree olustiku, kus põimuvad haiglane igatsus, võigas kuritöö ja absurdini minev grotesk.

Uuenduslik on laulja vokaaltehnika: Schönberg kasutab siin esimest korda kõnelaulu (Sprechgesang). Kõnelaul on selline vokaaltehnika, kus solist jälgib küll täpselt rütmi, kuid helikõrgusi intoneerib ligilähedaselt, pooleldi nagu meloodiliselt rääkides.

Uus meetod aastast 1923

Pärast peaaegu kümme aastat kestnud loomingulist pausi jõudis Schönberg sellise meetodi, dodekafooniani, mis sai tema seeriatehnika perioodi sisuks.

Dodekafoonilise heliteose aluseks on 12-heliline seeria ehk rida, mis sisaldab valikulises järjestuses kromaatilise helirea kõik 12 nooti. Tingimuseks on aga, et ükski neist ei tohi korduda enne, kui ülejäänud 11 on kõlanud. Seeria ei asenda kunagi teemat, see on vaid algmaterjal, millest meloodiline joonis ja kooskõlad tuletatakse. Esimest korda rakendas Schönberg seda meetodit 1923. aastal „Viies klaveri­palas“ op. 23.

Seeriatehnika neli kuju

Kaheteisthelilist seeriat võib kasutada põhimõtteliselt neljal kujul:

1. algkuju,
2. vähikäik (st tagantpoolt ettepoole),
3. peegelkuju, mis tähendab, et kui algkujus liigub meloodia näiteks mingi intervalli võrra üles, siis peegelkujus toimub liikumine täpselt sama intervall alla ning vastupidi.
4. peegelkuju vähikäigus – peegelkuju tagantpoolt ettepoole mängituna.

Neid seeria nelja kuju on võimalik transponeerida veel 11 erinevasse helikõrgusse, nii et tegelikult on seeria ja tema kõikide võimalike tuletiste koguarv 4 × 12 ehk 48.

Vastandid lõputa loos

Aastatel 1930–1932 komponeeris Schönberg suurt seeriatehnikas ooperit „Mooses ja Aaron“.

Vana testamendi põhjal helilooja enda kirjutatud libreto aluseks on mõistuspärase ja korrastatud (Mooses) ning loomingulise ja dionüüsosliku alge (Aaron) kokkupõrge. Muusikaliselt väljendub see vastandus kahe peategelase vokaaltehnikas: Moosese partii põhineb erinevalt Aaroni rollist kõnelaulul.

Ooperist oli valmis kaks vaatust, kui saabus aasta 1933 ning Schönberg oli sunnitud emigreeruma. Töö ooperiga katkes, ning kuigi helilooja kavatses kirjutada ka kolmanda vaatuse, ei jõudnud ta ajapuudusel plaanidest kaugemale. Seetõttu esietendus „Mooses ja Aaron“, tõsi, alles pärast Schönbergi surma, kahevaatuselisena.

Õpetaja ja tema usinad õpilased

Schönbergi silmapaistvaimad õpilased olid Alban Berg (1885–1935) ja Anton Webern (1883–1945). Ehkki Schönberg ei julgustanud õpilasi oma loomemeetodeid järgima, kandusid tema helikeele uuendused ka nende teostesse.

Nii Berg kui ka Webern pidas Schönbergi oma suureks eeskujuks. Nad mõlemad läbisid oma loomingus tonaalse perioodi, seejärel suundusid oma õpetaja eeskujul atonaal­susesse ja kirjutasid ka dodekafoonilist muusikat.

Neid kolme – Schönbergi, Bergi ja Weberni – nimetatakse 20. sajandi muusikas Uueks Viini koolkonnaks.