Sünteesi­reaktsioonid

  • Energia vabaneb ka kergemate tuumade ühinemisel.
  • Miks on keeruline rakendada energia tootmiseks tuumasünteesi?

Sünteesireaktsioonid

Lõhustumine pole ainus mõeldav viis tuuma­energia vabasta­miseks. Tuletame meelde, et prootonid ja neutronid on kõige tugevamini üks­teisega seotud keskmise suurusega tuumades. Neist raua tuumades on eri­seose­energia suurim. Seepärast saab energia vabaneda mitte ainult suurte tuumade lagunemisel keskmisteks, vaid ka kergete tuumade ühinemisel – samuti keskmisteks. Kõige soodsam oleks kasutada selleks muidugi kõige kergemat tuuma – vesinikku, sest sellel puudub eelnev seose­energia hoopis. Vesinikust raua tegemine ehk sünteesimine osutub aga maistes tingimustes eba­reaalseks.

Eriseoseenergia sõltuvus massiarvust

Nagu teame, on kergete tuumade hulgas üks, milles on osakestel suhteliselt suur seose­energia, see on heelium  He 2 4 . Kui raua tuumas on iga osake seotud energiaga 8,5 MeV, siis 4He sees on see 7,07 MeV, heeliumi isotoobil 3He aga ainult 2,6 MeV. Seepärast sobib neljast osakesest koosnev heeliumi tuum, mida tunneme ka α-osakesena, sünteesi­reaktsiooni lõpp­saaduseks.

Kahjuks pole harilikus vesinikus heeliumi tuuma moodustamiseks häda­vajalikku neutronit. Seepärast ei saa seda isotoopi, mida kõik ookeanid on pilgeni täis, tuum­kütuseks kasutada. Teisest küljest, kui see nii ei oleks, siis poleks universumi kujunemise kosmo­loogilised protsessid meile sellisel hulgal vesinikku ka jätnud ja ju poleks siis meidki...

Loodusliku vesiniku hulgas on 0,015% nn rasket vesinikku 2H ehk deuteeriumi, mille tuum koosneb ühest prootonist ja ühest neutronist. Kahe deuteeriumi tuuma ühinemisel saamegi parajasti heeliumi 4He tuuma. Selles reaktsioonis eraldub soojusena nii palju energiat, et kasutades mere­veest eraldatud deuteeriumi tuum­kütusena, saaksime ühest liitrist veest sada korda rohkem energiat kui ühe liitri petrooleumi põletamisest. Poleks ju paha tankida auto kütuse­paaki vett ja sõita siis matkale kas või läbi maailma kõrbete...

Sünteesireaktsioonis muundub raske vesinik heeliumiks.

Vaja on ka triitiumi

Kahe deuteeriumi tuuma ehk deutroni ühinemisel 4He-ks ei saa tekkivat energiat ära kanda kiirguv tuumaosake, selleks saaks olla vaid γ-kvant. See aga tähendab, et reaktsioon kulgeks elektromagnetilises vastastikmõjus, mis on palju aeglasem kui tuumareaktsioonid. Seepärast tuleb reaktoris põhietapis läbi viia hoopis deuteeriumi ja triitiumi (3H) ühinemine. Triitiumi saab toota sama reaktori neutronkiirguse abil liitiumist.

Praktiline rakendamine

Kahjuks pole inimkond veel jõudnud sünteesi­reaktsioonide rakendamiseni energeetikas. Raskus on selles, et tuumade liitmiseks on vaja tuumi üks­teisele lähendada, kuni nad jõuavad lühikese mõju­raadiusega tuuma­jõudude haarde­ulatusse. See on aga raske ülesanne, kuna tuumad, olles ühe­nimeliselt laetud, tõukuvad tugevasti. Meil tuleb ainet nii tugevasti kuumutada, et gaasi osakeste põrkumise energia suudaks selle tõukumis­barjääri ületada ja teostuks sünteesi­reaktsioon kõrge temperatuuri toimel ehk termo­tuuma­reaktsioon. Selleks on vaja umbes 100 miljoni kraadist temperatuuri. Aasta­kümnete pikkuse intensiivse uurimis­töö tulemusena on nüüd selline temperatuur saavutatud, kuid ainult lühikesteks ajahetkedeks. Teadlased on küll täheldanud reaktsiooni toimumist, kuid seni vajab seadeldis käigus­hoidmiseks märksa rohkem energiat, kui ta suudab toota. Vastavad uuringud ja katsetused jätkuvad ja pole kahtlust, et esinevad probleemid leiavad ükskord ka lahenduse.

Sünteesireaktsiooniks on vaja kõrget temperatuuri.

Termotuumaenergia juurutamisel on inim­konna tuleviku seisu­kohalt väga suur tähtsus, ja seda kahel põhjusel. Esiteks on kõik teised kasutatavad energia­allikad ammenduvad. Päikese­energia ja temast vahetult pärinev tuule­energia on küll praktiliselt ammendamatud, kuid need pole suure energeetika vajadusteks küllaldasel määral kontsentreeritavad. Ainult termo­tuuma­reaktor suudab anda inim­konnale praktiliselt ammendamatu energia­allika, sest deuteeriumi varud maa­ilma­meres on ülisuured.

Teiseks on termotuumaenergia saaste­vaba. See tähendab, et võimalik õnnetus jõujaamas ei saa keskkonda saastada, samuti pole muret radio­aktiivsete jääkide eemaldamise ja matmise probleemiga.

Sünteesireaktsioon on tuleviku energeetika alus.

Maailma suurima katselise, nn tokamak tüüpi, termo­tuuma­reaktori ITER (lühend inglis­keelsest nimetusest International Thermonuclear Experimental Reactor) ehitus algas aastal 2008 Prantsusmaal ja plaanitav valmimisaeg on 2025.