Omavalitsus

Ühiskonna efektiivseks valitsemiseks ei piisa üksnes riigi keskvalitsusest. Demokraatliku õigusriigi tingimustes tähendab kohalik omavalitsus elanike jaoks võimalust kaasa rääkida oma kodukandi asjade otsustamisel ja on sellisena üks demokraatia alustalasid. Linnade ja maakohtade elanikud tajuvad vahetumalt kohaliku kogukonna vajadusi ning nende valitud võimuorgan suudab kohalikul tasandil keskvõimust tulemuslikumalt otsuseid langetada. Samuti võimaldab omavalitsus elanike toodetud majanduslikku tulu efektiivsemalt kohaliku elu edendamiseks kasutada. Kohalik omavalitsus on seega kohalike elanike volitusel ja nende huvides tegutsev võimuasutus, millel on riigi keskvõimu kõrval oluline otsustusõigus valitsemisküsimustes.

Vanaaja suurriikides ei üritanudki keskvalitsus sageli paljusid valitsemisküsimusi lahendada ning kohalikud inimesed pidid nendega ise toime tulema. Näiteks täitsid Antiik-Kreeka linnriigid ühtlasi kohaliku võimu aset. Keskaegset linna juhtis omavalitsuslik raad, mille valimisel osalesid eelkõige jõukamad linnakodanikud. Uusaja algul etendas kohalik võim märkimisväärset rolli Inglismaal. 19. sajandil hakati Euroopa riikides kohaliku omavalitsuse olemusele suuremat tähelepanu pöörama. Kohalikku võimu ei peetud enam keskvõimu konkurendiks ning riigi ja omavalitsuste ülesandeid jagades püüti arvestada eelkõige ühiskonna vajadusi.

Lähtuvalt riigi haldusjaotusest ja ajalooliselt kujunenud valitsemistavadest võib omavalitsuslik võimukorraldus olla ühe- või mitmetasandiline.

Vähemusrahvuse kultuuriautonoomia seadus on Eesti Vabariigis vastu võetud 1925. aastal ja teine 1993. aastal. Enne Teist maailmasõda oli Eesti vähemusrahvuse kultuuriautonoomia seadus ainulaadne maailmas. Kultuuriomavalitsuse said Eesti tollastest vähemustest 1925. aastal saksa ja 1926. aastal juudi kogukond. Rootslaste ja venelaste puhul oli küllalt oluline tõik, et kompaktne asustus võimaldas rahvuskultuurilisi probleeme lahendada kohalike omavalitsuste abil. Kultuuriomavalitsused likvideeriti Nõukogude okupatsiooni perioodil.

Eestis võib kohaliku omavalitsuse eelkäijateks pidada muinaskihelkondi. Kihelkonna keskuseks oli linnus ja/ või suurem küla ning seda juhtis vanem. 13. sajandil oli Eestis umbes 40 kihelkonda. Ristiusustamise järel rajati siia Saksa eeskujudel põhinevad linnad. Mõistega „vald“ tähistati esialgu mingit maarahva jaoks välist võimu, näiteks mõisniku meelevalda. 1866. aasta vallaseadusega vabanes nii vallavalitsus kui ka vallakohus mõisniku kontrolli ja eestkoste alt. Valla täiskogu, mille moodustasid kõik taluperemehed ja kümnendik maatameestest ning sulastest, valis vallavolikogu. Valla eesotsas seisis vallavanem, kes pidi jälgima, et seadusi täidetaks ja vallas kord valitseks. Omavalitsuse arengule Venemaa Balti kubermangudes aitas kaasa ka 1877. aasta linnareform, mis tegi lõpu raehärrade eluaegsele võimule. Aegamööda tõusis eestlaste osa ka linnavalitsemises. 1901. aastal said eestlased (liidus lätlastega) võimule Valgas ning 1904. aastal Tallinnas.

Iseseisvusajal on Eesti territoorium jagunenud maakondadeks, valdadeks ja linnadeks. Maakond on riigihaldusüksus ja maavanem riigiametnik. Vallad ja linnad on omavalitsuslikud kogukondlikkuse printsiibil põhinevad haldusüksused. Iga omavalitsusüksus kuulub maakonna koosseisu.

2017. aasta haldusreformiga ühendati senised 213 kohaliku omavalitsuse üksust 79‑ks. 30 linna ja 183 valla asemel on nüüd 15 linna ja 64 valda.

Valla või linna tegevust korraldab ja juhib elanike poolt valitav esinduskogu – volikogu, kes nimetab ametisse täitevorgani ehk valla- või linnavalitsuse ja valib neljaks aastaks vallavanema või linnapea. Sellest tulenevalt on valitsus täidesaatva organina volikogu ees aruandekohustuslik ning vallavanem või linnapea ei kanna otseselt vastutust mitte kohaliku omavalitsuse elanike, vaid volikogu ees. Küll aga põhineb nii volikogu kui ka valitsuse usalduskrediit siiski valijatel, kes annavad oma hinnangu nende tegevusele kohaliku omavalitsuse volikogude valimistel.