Industriaalühiskonna kujunemine

Valgustusaja õpetlaste ja liberaalide ideede mõjul hakati orjuses ja pärisorjuses nägema algelist tootmisviisi, mis on ebamoraalne ning pidurdab ühiskonna ja majanduse arengut. Euroopas kaotati talupoegade pärisorjus 19. sajandi esimesel poolel (Venemaal 1861). Piiramatu liikumisvabadus, täielik majandusvabadus ning muud kodanikuõigused anti talurahvale järk-järgult reformidega. Ajal, mil orjandus sattus Euroopas järjest rohkem põlu alla, peeti USA-s ikka veel laialdaselt orje. 1860. aastal valiti Ameerika Ühendriikide presidendiks Abraham Lincoln, kelle üks peamisi valimislubadusi oli orjanduse kaotamine. Orjanduslike lõuna­osariikide ja orjusevastaste põhjaosariikide vahel puhkes kodu­sõda, mis lõppes lõunaosariikide kaotusega. 1865. aasta detsembris viidi USA põhiseadusse sisse parandus, mis kaotas täielikult orjapidamise.

18. sajandi teisel poolel ja 19. sajandil mindi käsitsitöölt üle mehhaniseeritud ehk tööstuslikule tootmisele. Uute masinate leiutamine ja kasutuselevõtt võimaldas kaupu üha kiiremini ja odavamalt toota. 19. sajandi teisel poolel võeti kasutusele uued energiaallikad nafta ja elekter. Suurte tehaste rajamiseks moodustati aktsiaseltse, mille kaudu sai koondada paljude eraisikute sääste. Kuna tööstusettevõtteid tuli üha juurde ja toodangu maht kasvas, olid ettevõtjad sunnitud konkurentsis püsimiseks toodangu müügihindu alandama ja uusi turge otsima. 19. sajandil Euroopas välja kujunenud majanduslikku korraldust, mis põhines ettevõtjate eraomandil (kapitalil), tööstuslikul tootmisel, palgatööjõul ja turumajandusel, nimetatakse kapitalismiks.

Kuna ettevõtjatel oli kasulik kalleid masinaid pidevalt töös hoida, nõuti töötajatelt võimalikult pikki tööpäevi. Tööliste palgad olid enamasti väga madalad. Vabrikutes ja kaevandustes töötasid mitte ainult mehed ja naised, vaid ka nende lapsed. Tööliste ühinemine oma õiguste kaitseks ja streigid ehk tööseisakud olid seadusega rangelt keelatud, sest ühiskonnas ei peetud õigeks, et alamad ülematele vastu hakkavad. Osa töölisi koondus 19. sajandi teisel poolel erialastesse ametiliitudesse ehk ametiühingutesse, et töötingimuste parandamise eest ühiselt võidelda.

Tööliste huvide eest seisvat ja suuremat sotsiaalset võrdsust nõudvat poliitilist õpetust hakati nimetama sotsialismiks. Uus etapp sotsialistlikus liikumises sai alguse 1848. aastast, mil Saksa ühiskonnateadlase Karl Marxi kirjutised saavutasid nii suure mõju, et sotsialismi hakati 19. sajandi teisel poolel samastama tema välja töötatud õpetuse ehk marksismiga. Tööliste võimu all rajatavat uut ideaalset ühiskonnakorda nimetas Marx kommunismiks. Marx aitas asutada Rahvusvahelise Tööliste Ühingu, mida hakati kutsuma lühendatult Internatsionaaliks.

Tööstuslik pööre kujundas ümber kogu ühiskonna. Hoogustus inimeste ümberasumine maalt linna. Inimeste keskmine eluiga pikenes, oluliselt suudeti vähendada väikelaste suremust. Kiirelt arenes transport: ehitati välja raudteed, rajati uusi kanaleid, vee­teedele ilmusid aurikud, sajandi lõpul sai alguse autode tootmine. Transpordirevolutsioon soodustas suurte inimhulkade ümberasumist uutesse elukohtadesse. 19. sajandil jõudis lugemis- ja kirjutamisoskus kõigi inimesteni. Üldise kirjaoskuse saavutamine ei suurendanud mitte ainult raamatute trükiarvu, vaid sellega kaasnes ka ajakirjanduse laiem levik ja ühiskondliku tähtsuse tõus. Ajakirjandus lõi avaliku arvamuse, millega poliitikud pidid üha enam arvestama. Usuti, et teaduse areng juhib inimkonna katkematut arengut ehk progressi. Religiooni ühiskondlik tähtsus hakkas aga eelkõige suurlinnades järje­kindlalt vähenema, nii et 19. sajandit on sageli nimetatud sekulariseerumise ehk ilmalikustumise sajandiks.