Võidukalt lõppenud sõda muutis tunduvalt NSV Liidu rahvus­vahelist olukorda. Moskva hakkas etendama keskset rolli sõja­järgse maailma kujundamises. NSV Liidu positsioonide tugevnemist näitas ka NSV Liidu täisliikme staatus ÜRO Julge­olekunõukogus.

Nõukogude impeerium ise jäi aga endiselt totalitaarseks riigiks, kus Stalinil oli ainuvõim, st ta oli nii kommunistliku partei kui ka Nõukogude valitsuse juht. Valitsemisel tugines ta kitsale lähi­kondlaste ringile, kuhu kuulusid nii Lenini-aegsed vana kaardiväe esindajad, kui ka Stalini edutatud keskmise ja noorema põlv­konna parteilased. Mida vanemaks Stalin sai, seda teravamalt tõusis tema lähikondlaste hulgas päevakorrale järglase küsimus. See tõi endaga kaasa terava võimuvõitluse, mille käigus vahendeid ei valitud. Sõjajärgsel perioodil tõrjuti võimu juurest kõrvale nn vana kaardivägi. Raskelt haige Stalin muutus järjest umb­usklikumaks. Sõjaeelsete aastate eeskujul kavatses ta ühiskonnas teha uue suure puhastuse, kuid nii siiski ei läinud, sest 5. märtsil 1953. aastal ta suri. Nõukogude Liitu 25 aastat piiramatu võimuga valitsenud diktaatori surmaga jõudis üks ajastu lõpule.

Stalin suri, ilma et ta oleks endale järglast nimetanud. Tema kohta taotlesid endale 1953. aasta kevadel valitsus­juhiks saanud Georgi Malenkov, tema asetäitja ja sise­minister Lavrenti Beria ning tollane partei keskkomitee sekretär Nikita Hruštšov. Malenkov ja Hruštšov korraldasid 1953. aasta juunis Beria-vastase vande­nõu, kuna tolle mõju oli hakanud kasvama. Beria arreteeriti, tema kaela veeretati kõik Stalini-aja kuriteod, ning ta hukati koos kaaslastega 1953. aasta detsembris. Nii püüdsid teised Stalini lähikondlased end süüst vabastada.

Beria hävitamisest võitis kõige rohkem Hruštšov, keda otseselt ei seostatud Stalini-aegsete repressioonidega. Inimestele meeldis tema lihtsus, emotsionaalsus ja hea suhe rahvaga. 1953. aasta septembris sai Hruštšov parteijuhiks ning suutis mõne aasta jooksul võimult tõrjuda oma peamise konkurendi valitsus­juht Malenkovi. Hruštšov pehmendas režiimi vägivalla­poliitikat ja kaotas mõned ühiskonna eri valdkondades kehtinud piirangud. Seepärast on Hruštšovi valitsemis­aega hakatud nimetama sulaajaks.

1958. aastal sai Hruštšov ka NSV Liidu Ministrite Nõukogu esi­meheks ning koondas kogu võimutäiuse enda kätte. Enesekindel ja end eksimatuks pidav Hruštšov lubas, et nõukogude inimesed hakkavad peagi elama kommunismis. Ta lootis, et 1950. aastate keskel alanud majanduslik tõus jätkub ning kõik probleemid lahendatakse. Kuid juba 1960. aastate algul sai selgeks, et tegemist on alusetute lootustega. Samal ajal süvenes partei juht­konnas ja ühiskonnas laiemalt rahulolematus Hruštšovi valitsemisega. 1964. aasta oktoobris korraldasid Hruštšovi vastased vandenõu ja kõrvaldasid ta võimult.

Hruštšovi järglaseks parteijuhi kohal sai Leonid Brežnev. Uus juhtkond püüdis esialgu teha palju uuendusi ja ümber­korraldusi, kuid loodetud edu jäi saavutamata. Nõukogude Liidu sise­poliitilises elus tugevnesid aja jooksul tagurlikud poliitilised jõud. Loobuti Stalini kuritegude kritiseerimisest ning karmistati kontrolli ühiskonnas.

1970. aastatel ilmnes järjest selgemalt, et kehtiv poliitiline režiim on mandunud ega suuda enam normaalselt toimida. Ühiskonna­elu kõigis valdkondades – majanduses, poliitikas, vaimuelus – valitses seisak ehk stagnatsioon. Nõukogude Liit ei suutnud maailma tehnoloogilise arenguga kaasa minna, mis suurendas veelgi mahajäämust lääneriikidest.

Kui Brežnevi tervis halvenes, koondus riigielu tegelik juhtimine tema asja­tundmatute lähi­kondlaste kätte. 1980. aastate alguseks oli Nõukogude impeerium kõike­hõlmavas majanduslikus, sotsiaalses, poliitilises ja vaimses kriisis. Raugastunud Brežnev suri 1982. aastal, kuid vanurite võim (gerontokraatia) jätkus. Brežnevi järglane Juri Andropov oli samuti raskesti haige ja suri 1984. aasta algul. Julgeoleku­organite (KGB) juhina pikka aega töötanud Andropov mõistis siiski mingil määral nõukogude süsteemi ümber­korraldamise vajadust. Tema järglane Konstantin Tšernenko, kes suri juba aasta pärast võimule saamist, ei suutnud ega püüdnudki enam midagi teha.

Sõja ajal oli kogu Nõukogude Liidu majandus allutatud rinde vajadustele. 1940. aastate teisel poolel jätkus raske­tööstuse eelis­arendamine, et kindlustada riigi sõjalist võimsust. Rahva iga­päevaelu vajadused – tarbe­kaupade tootmine – jäi tagaplaanile.

Stalini surma järel muutis ministrite nõukogu esimees Malenkov senist majandus­poliitikat. Ta püüdis arendada ka kerge­tööstust ja turgutas põllu­majandust, et elanik­konna majanduslikku olukorda parandada ja elatustaset tõsta. Malenkovi ümber­korraldused panid aluse järgmiste aastate majanduslikule arengule, kuid tema tagandamise järel (1955) hakati taas eelis­arendama rasketööstust.

Hruštšovil puudus läbimõeldud kava majanduse arendamiseks. Tema tegevust iseloomustasid pidevad muudatused ja kampaaniad, eriti põllu­majanduses. Sellegipoolest arenes Nõukogude Liidu majandus 1950. aastate teisel poolel hoogsalt, kuni 1960. aastate algul taas pidurdus.

1960. aastate teisel poolel sumbusid ümber­korraldused käsu­majanduse rüppe. Majandus­süsteem püsis eelkõige soodsate välis­tingimuste toel. Nafta­hindade tõus maailma­turul suurendas Nõukogude Liidu sisse­tulekuid ja võimaldas Läänest hankida hädavajalikku toodangut ja ka teravilja. Nafta­dollarid aitasid elanik­konda varustada põhiliste toiduainetega ning võimaldasid edendada üksnes eelismajandusharu – sõjatööstust. Tervikuna oli aga nõukogude majandus­mudel end 1980. aastateks ammendanud.