Mässuline idablokk

  • Millised riigid kuulusid Euroopas NSV Liidu mõjusfääri?
  • Mille poolest erinesid need riigid demokraatlikest lääneriikidest?

Moskva poliitika Ida-Euroopas

1950. aastate alguseks oli Moskva kindlustanud oma ülemvõimu Ida-Euroopa riikides. Nõukogude huvide kõige kindlamaks kaitsjaks seal olid Nõukogude väed. Sõjaväe kohalolek pidi tagama sotsialistliku korra püsimise ning võimaldama vajaduse korral edukalt lääneriike rünnata. Rünnaku­kavad õnneks ellu ei rakendunud, ent sisemise korra hoidmine Ida-Euroopas viis mitmel korral sõjalise konfliktini.

Nimetus

Paiknemiskoht

Suurus

Läänegrupp

Kaliningradi oblast

550 000

Keskgrupp

Tšehhoslovakkia

136 300

Põhjagrupp

Poola

67 000

Lõunagrupp

Ungari

65 000

Baltikumi grupeering

Baltimaad

150 000

Nõukogude väegrupeeringud väljaspool impeeriumi põlisala 1980. aastate lõpul

Berliini ülestõus 1953. aastal

1949. aasta oktoobris hakati Nõukogude okupatsiooni­tsooni aladel loodud Saksa Demokraatlikus Vabariigis jõuliselt stalinlikku sotsialismi­mudelit juurutama: põllumajandus sund­kollektiviseeriti, era­ettevõtluse riismed riigistati, kõik vahendid suunati raske­tööstuse arendamisse. See tõi kaasa elanike elatus­taseme languse, ideoloogilise ja poliitilise surve ning töö­distsipliini karmistumise. Idasakslased vastasid sellele massilise läände pagemisega. Eriti teravaks muutus Saksa DV sise­poliitiline olukord 1953. aasta algul, ainuüksi märtsis põgenes läände 50 000 idasakslast. Samal ajal suri Stalin ja Moskva poliitika muutus. Moskvasse kutsutud Saksa DV juhtidele anti teada, et kiirendatud korras sotsialismi ehitamine tuleb lõpetada.

Partei ja valitsuse peataoleku tõttu küpses ühiskonnas rahva­ülestõus, mille ajendiks oli ehitus­tööliste töönormide tõstmine. 16. juunil puhkes ehitustööliste streik. Majanduslike nõudmistega alanud välja­astumine kasvas üle poliitiliseks vastuhakuks. Kuid juba 17. juuni õhtuks surusid Nõukogude tankid ülestõusu maha ja kindlustasid kommunistliku partei juhi Walter Ulbrichti võimu. Tema jäi sotsialismileeri hilisemat nn muster­riiki valitsema kuni 1971. aastani. Massiline pagemine Ida-Saksamaalt jätkus aga ka edaspidi.

Nõukogude tankid 17. juunil 1953 Berliinis meele­avaldust laiali ajamas
Walter Ulbricht Saksa DV propaganda­plakatil „Raske­tööstus – sõltumatuse ja heaolu alus“ (1952)

Ida- ja Lääne-Berliin

Ida-Berliini elanikud vaatasid igatsusega Lääne suunas. Nad oleksid tahtnud samu mugavusi, samu kaupu, samu võimalusi. Sotsialismis nägid nad süsteemi, mis nõuab neilt suuri ohvreid, pakkudes aga vastu vaid lubadusi…

Inimesed tahtsid oma elu paremaks muuta ja lootsid, et see on võimalik Läänes. Just sellepärast nad püüdsidki sinna pääseda. Niikaua kui piirid olid lahti, oli see küllaltki lihtne. Tuli vaid istuda trammi ja mõne aja pärast olidki teises maailmas. See oli tõepoolest hullu­meelne olukord. Kujutage ette, et te sõidate „sotsialismist“ kapitalismi kahe minutiga. Loomulikult erutas see sakslaste meeli ja viis lõpuks Berliini müüri püstitamiseni. Tuli tõepoolest ette, et idapoolse ettevõtte juht ei teadnud, kui palju töölisi tal järgmisel päeval on, sest osa tööjõust oli lahkunud, jätnud maha süsteemi, et minema pääseda. Läänes tehti mõistagi samuti kõik, et idast saabunud inimesed leiaksid kiiresti töökohad ja saaksid end mugavalt sisse seada. See oli osa külmast sõjast.

Ida-Saksa kirjaniku Stefan Heymi mälestused.

Berliini ülestõusu tagajärjed

Kõigepealt lõpetati vastavalt uuele kursile esialgu sund­kollektiviseerimine põllu­majanduses ja kiriku vastu ilmutati suuremat sallivust. … Ent kõige olulisem: viimastel kuudel katastroofiliselt maha jäänud tarbe­kaupade tootmise tagant­tõukamine kergitas märgatavalt elu­standardit Saksa DV-s [---] Ammu puudunud kaubad ilmusid imetabasel kombel vaate­akendele. Kauplused alandasid hindu ning alamate palga­tasemete töötajad rahva­ettevõtetes võisid rõõmustada suurenenud sisse­tulekute üle nagu ka pensionärid. [---] Suurendamaks rahva seas sümpaatiat kannatada saanud mainega SDV valitsuse vastu, lubas Moskva juhtkond Saksa DV-sse tagasi pöörduda koguni 12 000 saksa sõjavangil, keda ikka veel peeti kinni Nõukogude vangi­laagrites. [---]

Ulbricht koos oma seltsimeestega võttis aga ülestõusust õppust, mis pidi panema pitseri kogu Saksa DV riiklikule olemusele kuni selle lõpuni. Partei ninamehed polnud 17. juuni saabumist ette näinud. Otsekui üleöö oli rahvas muutunud nende silmis tublidest kaasa­jooksikutest ette­arvamatult kobrutavaks massiks. [---] Takistamaks selle­taolise katastroofi­stsenaariumi kordumist lõi partei endale nüüd Riikliku Julgeoleku ministeeriumi näol löögi­jõulise tööriista. [---] Kahe aastaga suurenes Stasi personal 4000 kaastöötajalt 9000-le. Lõpuks olevat Stasi teenistuses seisnud 85 000 ametlikku ja 100 000 mitte­ametlikku kaas­töötajat. Hoolimata ikka veel täbarast majanduslikust olukorrast, anti nende käsutusse sama­hästi kui piiramatud rahalised vahendid. [---] Tervelt 36 aasta jooksul tuli sel järelevalve­süsteemil elanik­konda peos hoida. Nuhkimise ja peale­kaebamise süsteem pidi jääma SDV ühiskonnale koormaks veel ka peale selle riigi lõppu.

Guido Knopp. 17. juuni 1953. Saksa ülestõus. Tallinn, 2008.

Ungari ülestõus 1956. aastal

Teises maailmasõjas Saksamaa liitlasena sõdinud Ungari jäi pärast sõja lõppu NSV Liidu ülemvõimu alla. Järk-järgult kaotati mitmepartei­süsteem ja kogu võim koondus kommunistide kätte. 1953. aastal sai Ungari peaministriks Imre Nagy, kes Stalini surma järel asus kommunistlikku režiimi leevendama. Kuid juba 1955. aastal kukutasid tagurlased populaarse Nagy võimult.

 1956. aasta oktoobris puhkes Budapestis üliõpilaste meele­avaldus, kus nõuti demokraatliku riigikorra taastamist. Võimud saatsid meele­avaldajate vastu sõjaväe. Seepeale kasvas meele­avaldus relvastatud ülestõusuks ja laienes kiiresti üle terve riigi. Osa sõja­väest tuli üles­tõusnute poole üle. Uuesti peaministriks saanud Nagy moodustas koos partei esimese sekretäri János Kádáriga koalitsiooni­valitsuse ning maailmale anti teada, et Ungari lahkub Varssavi paktist. Pöörduti ÜRO poole palvega tunnustada Ungarit neutraalse riigina.

Novembri algul saatis Moskva Ungarisse VLO riikide väed, mis alustasid ülestõusu verist mahasurumist. USA ja Inglismaa jätsid Ungari abipalved tähelepanuta. Uueks valitsus­juhiks sai Moskvaga kokkuleppele läinud Kádár, kes püsis võimul kuni 1988. aastani. Nagy mõisteti süüdi ja hukati 1958. aastal. Kádár moodustas Ungaris Moskva-meelse valitsuse, mis arvestas siiski ka kohalikku eripära. Ungarist sai üks sotsialismileeri enam­arenenud riike.

Ungarlased haaravad relvad
Budapest pärast tänavalahingut

Ungari kuulutab end neutraalseks

Ungari valitsus, kantud sügavast vastutus­tundest Ungari rahva ja ajaloo ees ja väljendades miljonite ungarlaste ühtset tahet, kuulutab Ungari Rahva­vabariigi neutraalseks.

Ungari rahvas soovib sõltumatuse ja võrdsuse põhimõttel ja kooskõlas ÜRO põhikirja vaimuga elada tõelises sõpruses oma naabritega, sealhulgas Nõukogude Liiduga, ja kõikide maailma rahvastega. Ungari rahvas soovib oma rahvusliku revolutsiooni saavutuste arengut ja kinnistumist, ühinemata ühegi sõjalise liiduga.

Imre Nagy avaldus Ungari raadios 1.11.1956.

NSV Liit otsustab Ungari sündmustesse sekkuda

Me peame oma hinnangu üle vaatama ega tohiks oma vägesid Ungarist ja Budapestist välja tõmmata. Me peaksime haarama initsiatiivi ja taastama Ungaris korra. Kui me lahkume Ungarist, annab see soodsa tõuke ameeriklastele, inglastele ja prantslastele – imperialisti­dele. Nad tajuvad seda meie nõrkusena ja asuvad rünnakule. Siis ilmutaksime oma positsioonide nõrkust. Meie partei ei ole sellise teguviisiga nõus. [---] Meil ei ole teist valikut.

N. Hruštšovi kõne NLKP Keskkomitee presiidiumil 31.10.1956.

Poola kriisid

Punaarmee sissetungi järel pandi Poolas ametisse kommunistlik valitsus. Aastatel 1944–1956 juhtis Poolat Moskva-meelne ja oma ainuvõimu nautiv Bolesław Bierut. Tema eest­vedamisel hakati Poolas rajama sotsialismi. Bieruti surma järel 1956. aasta märtsis tõusis päevakorrale uue liidri küsimus. Samal ajal pingestus ka sise­poliitiline olukord. Mitmel pool riigis toimusid tänava­rahutused, mis siiski ei kasvanud ulatuslikumaks vastuhakuks. Moskva poolt ametisse pandud Władysław Gomułka tegi tagasi­hoidlikke reforme, kuid edutult. Majandusliku olukorra halvenemine ja eriti toiduainete hindade tõus vallandasid 1970. aastal Poolas uued rahutused. Kuid ka järgmine Poola liider Edward Gierek ei suutnud majandust kaasajastada. Elukalliduse tõus ja katsed taas hindu tõsta põhjustasid Poolas 1980. aastal uue rahutuste laine. Keskseks valitseva korra vastaseks jõuks kujunes ameti­ühingute koondis Solidaarsus eesotsas Lech Wałęsaga. Sündmused Poolas väljusid peagi kohalike võimude kontrolli alt. Solidaarsus muutus omamoodi alternatiivseks võimu­organiks. Sisekriisi lahendamiseks kehtestas kindral Jaruzelski 1981. aastal Poolas sõja­seisukorra. Nii tõkestati Varssavi pakti vägede sisse­viimine Poolasse. Poola sise­poliitiline olukord püsis aga ka järgmistel aastatel pingeline.

Streik Gdański laevatehases
Lech Wałęsa

Poola erijooned

Kui primitiivne industrialiseerimine võeti Poolas ette sama entusiastlikult kui mujalgi, siis põllu­majanduse kollektiviseerimise kohta seda öelda ei saa. Stalin näis taipavat, et pole mõtet sundida Poola talupidajaid kolhoosidesse. [---] Olulise erinevusena võrreldes teiste Ida-Euroopa orjastatud rahvastega oli poolakaid väga palju, nende võime ja kalduvus Vene orjusele vastu hakata oli Vene ohvitseridele ja bürokraatidele mitme põlvkonna jooksul vägagi selgeks saanud ning nii oligi Nõukogude ülemvõim ilmselt just Poolas põlatud rohkem kui kusagil mujal. [---]

Poola praktiline väärtus Moskva meelest seisnes eelkõige asjaolus, et see toimis puhvrina Saksa või Lääne agressiooni vastu. Oli soovitav, et Poolast saaks sotsialistlik riik, aga kindlasti pidi see olema stabiilne ja usaldusväärne. Vastutasuks Poola siserahu eest oli Stalin nõus taluma nii iseseisvat talunike klassi, ükskõik kui eba­efektiivne ja ideoloogiliselt kahtlane see ka polnud, ja ka avalikus elus aktiivset katoliku kirikut, mis kaugemal lõunas või idas oleks olnud mõeldamatu. Poola ülikoolid jäid samuti peaaegu puutumata, kui võrrelda toimunut puhastus­tööga, mis tabas kõrgkooli õppe­jõudude kaadrit naaber­riigis Tšehhoslovakkias ja mujalgi.

Tony Judt. Pärast sõda. Euroopa ajalugu 1945. aastast. Tallinn, 2007.

Mitte­kommu­nistlik töölis­liikumine

Ametiühing Solidaarsus kasvas 1980. a augustis välja Gdański laevatehase streikivate tööliste kindlameelsest rühmast. Seda juhtis „hundipassi“ saanud töötu elektrik Lech Wałęsa. Solidaarsus kasvas üleriiklikuks ühis­kondlikuks protesti­liikumiseks, milles osales miljoneid inimesi. Vägivallatu liikumisena ei võidelnud see mitte kommunistidega, vaid lihtsalt organiseerus ilma nendeta. Ainsa sõltumatu organisatsioonina Nõukogude blokis võitis see endale kätte ametliku õiguse streikida ja värvata endale uusi liikmeid. Parteist lahkuti massiliselt. … Mitte­kommunistlik töölis­liikumine oli neetud asi. Vananev Brežnev pani Nõukogude armee valmisoleku­olukorda, kuid jättis siis töö Poola armee teha. 1981. a 13. detsembri ööl, kui sadas maha paks lumi, pani kindral Wojciech Jaruzelski toime kõige täiuslikuma sõjaväelise riigi­pöörde uusaja Euroopa ajaloos. Mõne tunniga arreteeriti 4000–5000 Solidaarsuse aktivisti, lülitati välja kõik sidekanalid ning peamiste institutsioonide juhtimise võtsid üle sõja­väelased. … 1982. aastal, kui stabiilsus oli taastatud, algatas Jaruzelski majandus­reformi esimese etapi.

Norman Davies. Euroopa ajalugu. Tallinn, 2014.
Kindral Jaruzelski

Praha kevad 1968

Kommunistliku režiimi kehtestamisele Tšehhoslovakkias eelnes terav sisevõitlus. 1948. aastal korraldasid kommunistid riigi­pöörde, kõrvaldasid võimult president Eduard Beneši ning võtsid kursi sotsialistliku ühiskonna üles­ehitamisele. 1953. aastast kommunistlikku parteid juhtinud Antony Novotny oli stalinlike vaadetega parteitegelane, kes püüdis ühiskonnas juurutada ka oma isiku­kultust. Selline poliitika tekitas parteis ja terves ühis­konnas järjest suuremat vastuseisu. Hakati nõudma majanduse reformimist ja rohkem demokraatiat. 1968. aasta alguses saadeti Novotny erru ja uueks partei­juhiks sai Aleksander Dubček. Rahva hulgas populaarne Dubček püüdis hakata režiimi ümber kujundama nn inimnäolise sotsialismi põhimõtete kohaselt. Seda protsessi on hakatud nimetama Praha kevadeks. Samal ajal muutus rahva ja eelkõige haritlas­konna meelsus radikaalsemaks: nõuti poliitiliste vabaduste kehtestamist ja suhete katkestamist VLO-ga.

Moskva ei näinud kujunenud olukorras muud väljapääsu kui kasvav vastupanu sõjaväe abil maha suruda. 21. augustil 1968. aastal saadeti Tšehhoslovakkiasse Varssavi pakti väed (kokku 650 000 meest) ning lämmatati kevadel alanud liberaliseerimis­protsess. Partei- ja riigi­aparaadis tehti põhjalik puhastus.

Nõukogude Liit teatas pärast Praha kevade lämmatamist, et sotsialistlikel riikidel on piiratud suveräänsus ehk teisisõnu: Moskval on õigus ja kohustus alati sekkuda (ka sõjaliselt) seal, kus sotsialismi põhimõtted on ohus. Sellist põhimõtete kogumit ehk doktriini hakati tollase Nõukogude Liidu liidri järgi nimetama Brežnevi doktriiniks. 1968. aasta Tšehhoslovakkia sündmuste järel karmistusid poliitilised olud kõigis sotsialistliku sõprus­ühenduse liikmes­riikides. Ka Nõukogude Liidus algas tagurluse pealetung.

Nõukogude tankid Praha tänavatel
Nõukogude tankid Praha tänavatel

Ülestõusu maha­surumise hind

Brežnev andis käsu Tšehho­slovakkiasse tungida, sest pelgas, et muidu võivad „Praha kevade“ reformid levida… kuid sissetung ei olnud kulgenud hästi. Punaarmee ohvitserid kaotasid peaaegu kontrolli sõdurite üle, kui neid ei võetud Praha tänavatel vastu mitte rõõmustades, nagu oli neile eelnevalt kinnitatud, vaid mõnitustega. Tšehhide leidmiseks, kes sooviksid võtta enda kätte võimu Nõukogude okupatsiooni tingimustes, kulus oodatust rohkem aega. Sissetung tõi kaasa jugoslaavlaste, rumeenlaste ja hiinlaste, aga ka Lääne-Euroopa kommunistlike ja teiste vasak­poolsete erakondade protestid, kes muidu olid alati Moskva otsused heaks kiitnud. Täiesti ennekuulmatu asjana oli väike demonstratsioon toimunud isegi Moskvas Lenini mausoleumi ees… Brežnevi doktriin kujutas endast niisiis vaprat fassaadi: Nõukogude liidrid teadsid väga hästi, millist hinda nad peavad maksma, kui nad üritavad seda ellu viia.

John Lewis Gaddis. Külm sõda. Tallinn, 2007.

Brežnevi doktriin

Iga kommunistlik partei on vastutav mitte ainult oma­enda rahva, vaid kõigi sotsialistlike maade, kogu kommunistliku liikumise ees. Kõik, kes selle unustavad, kalduvad kõrvale oma internatsionaalsetest kohustustest. [---]

Iga üksiku sotsialistliku maa suveräänsust ei tohi vastandada sotsialistliku maailma ja maailma­revolutsiooni liikumise huvidega. Lenin nõudis, et kõik kommunistid võitleksid väike­rahvaste kitsa­rinnalisuse, suletuse ja eraldatusega, ning pidades silmas terviku üldisi huve, allutaksid üksiku huvid üldistele huvidele. [---] Tšehhoslovakkia sotsialismi­vastased elemendid on nn neutraalsuse katte­varju all eraldamas Tšehhoslovakkiat sotsialistlikust kogukonnast, rõhudes rahvaste enese­määramisõigusele. [---] See „enesemääramisõigus“, mille tagajärjel võivad NATO väed jõuda Nõukogude piirini, samal ajal kui Euroopa sotsialistlikud maad lahutatakse kahte lehte, kahjustab nende maade elanike elulisi huve ja läheb põhimõtteliselt vastuollu nende rahvaste sotsialistliku enesemääramis­õigusega.

Täites oma internatsionaalset kohust Tšehhoslovakkia vennas­rahvaste vastu ja kaitstes nende sotsialistlikke saavutusi, pidid NSV Liit ja teised sotsialistlikud riigid otsustavalt tegutsema ja astuma vastu Tšehhoslovakkia sotsialismi­vastastele jõududele.

Leonid Brežnev. Pravda, 15.07.1968.
          • Ed­ward Gierek
          • Włady­sław Go­mułka
          • Antony Novotny
          • Walter Ul­bricht
          • János Kádár
          • Bole­sław Bierut
          • Wojci­ech Jaru­zelski
                • Imre Nagy
                • Aleksander Dubček
                • Lech Wałęsa

                Küsimused

                1. Milliste vahenditega püüdis NSV Liit Ida-Euroopat oma võimu all hoida?
                2. Millised sise- ja välis­poliitilised tegurid põhjustasid Berliini ülestõusu?
                3. Võrdle Poola, Tšehhoslovakkia ja Ungari vastupanu­püüdlusi. Mille poolest need sarnanesid ja mille poolest erinesid?
                4. Analüüsi Ungari ülestõusu ja Praha kevade põhjusi ja tagajärgi.
                5. Milles seisnes Brežnevi doktriin?