Perestroika algus
1985. aasta märtsis sai uueks NLKP peasekretäriks Mihhail Gorbatšov. Ta tuli võimule Nõukogude Liidu jaoks keerulisel ajal: impeeriumi areng oli viinud riigi sise- ja välispoliitilisse ummikusse. Sellises olukorras mõistsid muudatuste vajadust ka kõige alalhoidlikumad poliitilised jõud, kes samuti toetasid Gorbatšovi kandidatuuri. Temast pidi saama partei uus liider, kes riigi kriisist välja viib ja säilitab sotsialistliku ühiskonnakorra. Gorbatšovi esialgne uuenduste kava nägi ette kiirendada riigi majanduslikku arengut. See pidi toimuma sotsialistliku ühiskonna täiustamise ja ümberkorraldamise ehk perestroika teel. Hakati uuendama ka riigi juhtkonda.
Miks on vaja perestroikat?
Riigis kujunenud olukorda analüüsides puutusime kõigepealt kokku majandusliku kasvu aeglustumisega. [---] Me kulutasime ja kulutame veel praegugi toodanguühiku valmistamiseks märksa rohkem toorainet, energiat ja muid ressursse kui teised arenenud maad. Meie rikkalikud loodus- ja tööjõu varud olid meid ära hellitanud. [---] Nafta müügist saadud valuutat kasutati peamiselt jooksvate ülesannete lahendamiseks, mitte aga majanduse moderniseerimiseks, selle tehnilise mahajäämuse ületamiseks. [---]
Kuidagi vaikselt ja peaaegu märkamatult hakkasid õõnsamaks muutuma ideelised ja moraalsed väärtused. [---] Küpsenud probleemide konstruktiivse analüüsimise katsed ja ideed hakkasid kohtama üha suuremat vastuseisu. Valdavaks muutus nii tegelike kui näiliste edusammude propageerimine, harjuti suhtuma üleolevalt reatöötajate ja kogu üldsuse õiglastesse nõudmistesse ja arvamustesse. [---]
Tegelikkuse „probleemivaba“ kujutamine tegi palju halba. Tekkis lõhe sõnade ja tegude vahel, mis sünnitas ühiskonnas passiivsust ja hävitas usu väljakuulutatud loosungitesse. [---] Algas ühiskonna moraalne langus … hakkasid levima alkoholism, narkomaania ja kuritegevus, nõukogude ühiskonnas tugevnes meile võõra massikultuuri sissetung, mis püüdis meile kaela määrida labasust, primitiivset maitset ja vaimsusetust.
Mihhail Gorbatšov. Uutmine ja uus mõttelaad meie maa ja kogu maailma jaoks. Tallinn, 1988.Avalikustamine
Majandusuuenduste kõrval tõusis alates 1986. aastast päevakorrale uus märksõna – glasnost. Eesmärk oli vähendada ühiskonna salastatust ja suurendada sõnavabadust. Senised äärmiselt ranged tsensuurireeglid pehmenesid. Nõukogude inimestele hakati rääkima juhtunud õnnetustest, katastroofidest, kuritegevuse tegelikust ulatusest. Ajaloosündmusi hakati käsitlema senisest tõepärasemalt. Uutes oludes kasvas järsult massiteabevahendite (eriti ajakirjanduse ja televisiooni) mõju. Ühiskond muutus eriarvamuste suhtes sallivamaks. Avalikustamisega kaasnes ka nõukogude poliitilise elu liberaliseerimine ja kontaktide tihenemine muu maailmaga.

Vestlused vorstijärjekorras:
„Jah, avalikkust on nüüd rohkem...“ – „Nüüd võib igaüks oma arvamuse välja öelda...“ –„Demokraatia on saabunud...“ – „On tekkinud diskussioonid, poleemika...“ –„Vabadust, pluralismi – kõike on...“
Glasnost ajakirjanduses
Perestroika ajal saavutas erakordse tähenduse ajakirjandus, mis tõi päevavalgele üha uusi ühiskonna valupunkte. Poliitika, majanduse ja ajaloo kõrval tõusis esimest korda paljude inimeste teadvusesse ka keskkonnakaitse.
„Komi vabariigis on metsad barbaarselt maha raiutud sel määral, et järgi võib jääda vaid lage maa. Paljudes tööstuskeskustes ei ole võimalik enam hingata nende ettevõtete mürgise saaste tõttu. Miks see nii on? Sest see on majanduslikult kasulik. [---] Me vajame programmi, mis päästaks maapiirkonnad, tooks tühermaadele elu, puhastaks mürgitatud jõed, istutaks röövellikult hävitatud metsa asemele uued puud, kindlustaks maa tehnoloogilise, majandusliku ja poliitilise iseseisvuse ning lõpetaks laiade rahvakihtide kultuurilise, vaimse ning moraalse mandumise.“
Kiri ajakirjale Sovetskaja Rossija, nr 7, 1988.Glasnosti tagajärjelühiskonna salastatus. Inimesed võisid julgemalt. Avalikkuses hakati tõepärasemalt rääkima. Üha rohkem mõju avaldas info leviminekaudu. NSV Liidu eraldatus muust maailmast.
Poliitilise elu reformimine
Perestroikapoliitika ei näinud esialgu ette muudatusi ühiskonna poliitilises elus. Kuid kui ühiskond hakkas poliitilise surve alt vabanema, murenes järjest enam ka ainult kommunistlikule parteile tuginev poliitiline süsteem. Muudatused jõudsid isegi parteisse: selle roll riigi poliitilises elus vähenes ning paljud tagurlikud parteitegelased sunniti ametist lahkuma.
Nõukogude Liidus otsustati kehtestada presidentaalne valitsemissüsteem. 1989. aasta märtsis toimusid esimesed mitme kandidaadiga valimised uude kõrgeimasse riigivõimuorganisse – Nõukogude Liidu Rahvasaadikute Kongressi. Kongress valis enda hulgast ülemnõukogu, kes omakorda valis Nõukogude Liidu presidendiks Gorbatšovi. Ühiskonnas tekkisid mitmesugused poliitilised liikumised, millest kasvasid hiljem välja poliitilised parteid (erakonnad).
Kõigi nende muudatuste ja kommunistliku partei mõju vähenemisega ei suutnud aga leppida vanameelsed poliitilised jõud. Gorbatšov püüdis pendeldada reformimeelsete ja vanameelsete vahel, rõhutades vajadust säilitada sotsialism ja Nõukogude Liidu terviklikkus. Seetõttu lahkusid Gorbatšovi lähikonnast paljud tema senised uuendusmeelsed mõttekaaslased. Läbi kukkus ka Gorbatšovi majanduspoliitika. Loodetud majandusliku tõusu asemel süvenes riigis kriis ja langes elanikkonna elatustase.
Gorbatšov ja rahvusküsimus
Üheks Gorbatšovi pimepunktiks oli rahvusküsimus. See oli teatud mõttes isegi üllatav. Pärines ta ju Stavropoli kraist, piirkonnast, mille kõrvale jääb paljurahvuseline Põhja-Kaukaasia, kus pinged eri rahvuste vahel olid väga teravad. Nad mõlemad naisega pärinesid vene-ukraina segaperekonnast. Tegelikult võis just see anda oma panuse rahvusprobleemide mittenägemisse. Gorbatšov oli tüüpiline „nõukogude inimene“, kes leidis, et mõistlik kodanik samastab end NSV Liidu väärtustega, sõltumata sellest, milline on tema rahvuslik taust; samuti eeldas ta pikemalt mõtlemata, et nõukogude inimese identiteedi keskmes peaks olema vene kultuur. Kiievis käies rääkis ta nii, nagu viibiks ta Venemaal, mitte Ukrainas. [---] Tema poliitilise detsentraliseerimise programm hõlmas kõiki Nõukogude liiduvabariike. Eesmärgiks oli lahendada pinged sel teel, et rahvuspiirkondade kommunistlikule juhtkonnale antakse autonoomia: ta valas nad vabadustega üle. See oli riskantne ettevõtmine. [---] Poliitiliste ja majanduslike segaduste kasvades olid liiduvabariigid sunnitud hakkama iseenda eest hoolt kandma. Kommunistlik juhtkond ei saanud enam valitseda vaid kamandamise ja hirmutamisega. Nad pöördusid rahvusluse poole.
Robert Service. Seltsimehed. Maailma kommunismi ajalugu. Tallinn, 2010.
Uut moodi mõtlemine välispoliitikas
Gorbatšovi võimuletulekuga muutus Nõukogude Liidu välispoliitiline kurss. Uus juhtkond seadis eesmärgiks parandada suhteid lääneriikidega. Moskvas mõisteti, et kui Ameerika Ühendriikide ja Euroopa juhtriikidega vaenutsemist ei lõpetata, pole võimalik ka siseriiklikke ümberkorraldusi ellu viia. Pealegi ei kannatanud NSV Liidu majandus enam välja pikki aastaid kestnud võidurelvastumist. Seetõttu pakkuski Gorbatšov välja relvastuse ulatusliku vähendamise (desarmeerimise) kava.
Nõukogude-Ameerika suhted hakkasid paranema pärast 1986. aastal Reykjavíkis toimunud Gorbatšovi ja president Reagani tippkohtumist. 1987. aastal sõlmiti Washingtonis kokkulepe keskmise ja lühimaa tuumarakettide likvideerimiseks. Gorbatšov lõpetas sõja Afganistanis ja viis sealt 1989. aastal Nõukogude väed välja. Moskva vähendas kontrolli ka Ida-Euroopas ning hakkas sealtki vägesid välja viima. Selle tulemusena varisesid aastatel 1989–1990 kokku kommunistlikud režiimid idabloki maades. Oma tegevuse lõpetas Varssavi Lepingu Organisatsioon ning Moskva heakskiidul sai võimalikuks Saksamaa ühinemine.

1991. aasta augustisündmused
Poliitilise elu demokratiseerimine oli teravalt päevakorrale tõstnud rahvuste enesemääramise küsimuse. Mitu liiduvabariiki eesotsas Eestiga võtsid vastu suveräänsusdeklaratsiooni ja hakkasid taotlema täielikku iseseisvust. Keskvõim püüdis seda aga lämmatada. Mitmel pool kasvasid rahvuskonfliktid veristeks kokkupõrgeteks. Järjest mõjukamaks muutus NSV Liidu suurim liiduvabariik Vene Föderatsioon eesotsas Boriss Jeltsiniga. Ilmselgeks sai tõsiasi, et senine riiklik ühendus – Nõukogude Liit – oli oma aja ära elanud. Suurriigi kooshoidmiseks pakkus Gorbatšov välja suveräänsete liiduvabariikide ühenduse, mis tugineks kõikide liiduvabariikide poolt heakskiidetud liidulepingule. 1991. aasta märtsis korraldati üleliiduline rahvahääletus, kus ¾ hääletanutest pooldas endise suurriigi säilimist. Eesti, Läti, Leedu, Armeenia, Gruusia ja Moldova ei võtnud sellest rahvahääletusest osa.
Gorbatšovi eestvedamisel hakati koostama uut liidulepingut. Vanameelsed aga püüdsid seda takistada. Päev enne liidulepingu allakirjutamist – 19. augustil 1991. aastal – püüdis võimule tulla Riiklik Erakorralise Seisukorra Komitee (RESK). President Gorbatšov suleti Krimmis koduaresti. Rahvale aga teatati, et ta on haigestunud ega suuda oma ametiülesandeid täita. Venemaa demokraatlikud jõud eesotsas Jeltsiniga astusid aga otsustavalt riigipöördekatse – augustiputši – vastu välja ja mõne päevaga poliitiline segadus riigis likvideeriti.
Üleliiduline referendum NSVL-i säilitamise küsimuses 17. märtsil 1991
Referendumil esitati järgmine küsimus:
„Kas peate vajalikuks säilitada NSV Liit võrdõiguslike suveräänsete vabariikide uuendatud föderatsioonina, milles tagatakse täiel määral kõigi inimeste õigused ja vabadused sõltumata nende rahvusest?“
Vastusevariandid: Jah/Ei
Miks alustasid vanameelsed riigipööret?
Mida pidanuks tegema mõistlik, vastutustundeline ja strateegiliselt mõtlev president, saades [referendumil] NSV Liidule sellise toetuse?! Kutsuma kokku Ülemnõukogu ja tegema põhiseadusesse korrektiive, mis vastanuks aja vaimule. Vaja on laiendada vabariikide õigusi? Kindlasti, no ja laiendame siis. Vaja on täiustada ühiskonna poliitilist struktuuri? On. Töötame siis!
Aga selle asemel hakkas Gorbatšov tegema uut liidulepingut, milles käis jutt juba mitte enam NSV Liidust, vaid suveräänsete vabariikide liidust.
[---] Töö liidulepingu kallal käis Ülemnõukogust mööda, sellega tegelesid juriidiliselt kirjaoskamatud vabariikide presidendid, kes avaldasid Gorbatšovile tugevat survet, et kõik keskvõimu toetavad punktid välja jätta.
Meie, riigi tippjuhtkond ja Ülemnõukogu, tegime lepingusse palju parandusi, aga Gorbatšov ei arvestanud neist midagi. Ta lubas meile, et pigem sureb, kui laseb NSV Liidul kokku variseda, aga ta andis ära ühe positsiooni teise järel.
See, mida taheti alla kirjutada 20. augustil, oli lagunemise juriidiline vormistamine. Ning alla kirjutama soostusid vaid viis vabariiki, Venemaad kuni viimaseni nende hulgas ei olnud. Aga mis riik saaks olla ilma Venemaata? [---]
Mõistes, et 20. kuupäeval toimub NSV Liidu lagunemise vormistamine, võtsime vastu otsuse luua RESK ja kehtestada erakorraline olukord.
Augustiputši juht Gennadi Janajev intervjuus ajakirjanik Kadri Liigile. – Postimees, 18.8.2001.Nõukogude Liidu lagunemine
Riigipöördekatse läbikukkumine kiirendas oluliselt NSV Liidu lagunemist. Peale Eesti ja Läti kuulutasid 1991. aasta augustis iseseisvuse välja ka Ukraina ja Valgevene ning keeldusid Gorbatšovi pakutud liidulepingust. Vene Föderatsiooni presidendi Jeltsini eestvedamisel ja Gorbatšovi kui veel tollase Nõukogude Liidu presidendi teadmata sõlmisid Venemaa, Valgevene ja Ukraina 8. detsembril 1991. aastal Minskis omavahelise liidu, moodustades Sõltumatute Riikide Ühenduse (SRÜ). Hiljem liitusid sellega veel 8 Nõukogude Liidu liiduvabariiki. 25. detsembril 1991. aastal loobus Gorbatšov presidendiametist. Järgmisel päeval teatas kõrgeim seadusandlik riigivõimuorgan ülemnõukogu ametlikult, et Nõukogude Liit on laiali saadetud. Jeltsin võttis Gorbatšovilt üle nn tuumanupu. Nõukogude Liidu õigusjärglaseks rahvusvahelistes organisatsioonides sai Vene Föderatsioon.

Liiduvabariik |
Suveräänsusdeklaratsiooni vastuvõtmine |
Iseseisvuse väljakuulutamine |
Kommunistliku partei tegevuse lõpetamine |
Eesti |
16.11.1988 |
20.08.1991 |
22.08.1991 |
Leedu |
18.05.1989 |
11.03.1990 |
23.08.1991 |
Armeenia |
28.05.1989 |
23.09.1991 |
07.09.1991 |
Läti |
28.07.1989 |
21.08.1991 |
10.09.1991 |
Aserbaidžaani |
23.09.1989 |
30.08.1991 |
14.09.1991 |
Gruusia |
09.03.1990 |
09.04.1991 |
26.08.1991 |
Venemaa |
12.06.1990 |
12.12.1991 |
06.11.1991 |
Usbeki |
20.06.1990 |
31.08.1991 |
14.09.1991 |
Moldaavia |
23.06.1990 |
27.08.1991 |
24.08.1991 |
Ukraina |
16.07.1990 |
24.08.1991 |
30.08.1991 |
Valgevene |
27.07.1990 |
25.08.1991 |
25.08.1991 |
Turkmeeni |
22.08.1990 |
27.10.1991 |
26.08.1991 |
Tadžiki |
24.08.1990 |
09.09.1991 |
02.10.1991 |
Kasahhi |
25.10.1990 |
16.12.1991 |
07.09.1991 |
Kirgiisi |
15.12.1990 |
31.08.1991 |
31.08.1991 |
NSV Liidu lagunemine 1988–1991
Gorbatšovi eestvedamisel koostatud uus leping, mis oleks andnud liiduvabariikidele senisest palju enam iseseisvust -
Vanameelsete kommunistide samm takistamaks Gorbatšovil liidulepingu sõlmimiseks Moskvasse sõita -
Kremli vanameelsete loodud komitee, mis püüdis riigipöördekatsega takistada uue liidulepingu vastuvõtmist -
Riigipöördekatse Nõukogude Liidus augustis 1991 -
Endiste NSVLi liiduvabariikide ühendus -
Mõisted
- perestroika – NSV Liidu majandussüsteemi ümberkorraldamine ja liberaliseerimine (ettevõtete suurem iseseisvus, erasektori arendamine)
- glasnost – avalikustamispoliitika ja sõnavabaduse suurendamine
Küsimused
- Miks vajas NSV Liit perestroikat?
- Kirjelda lühidalt perestroika valdkondi ja too iga valdkonna kohta üks näide.
- Kuivõrd on perestroika puhul õige väide, et revolutsioon sõi oma lapsed?
- Millised olid NSV Liidu lagunemise peamised põhjused?
- Miks ei soovinud osa liiduvabariike ühineda Gorbatšovi pakutud liidulepinguga?
- Kuidas kiirendasid 1991. aasta augustisündmused Moskvas NSV Liidu kokkuvarisemist? Põhjenda.