- Milles seisnes Brežnevi doktriin?
- Millal ja mis asjaoludel rajati Berliini müür?
Kommunistliku süsteemi kokkuvarisemine
Nõukogude Liidu vabade käte poliitika viis kommunismi kokkuvarisemiseni Ida-Euroopas. Kokkuvõtlikult olid need muudatused murrangulise tähtsusega, kommunistliku süsteemi lagunemise mõju võib võrrelda isegi Prantsuse revolutsiooni mõjuga. Kommunistlike režiimide kokkuvarisemisel olid nii välised kui ka sisemised põhjused.
Nõukogude Liidu taandumine
Väliselt tingis sotsialismileeri hävingu eelkõige Nõukogude Liidu taandumine Ida-Euroopast. Kui sisekriis Nõukogude Liidus süvenes, nõrgenes järk-järgult ka Moskva kontroll Ida-Euroopa riikide üle. Gorbatšov loobus Brežnevi doktriinist ega pidanud enam vajalikuks sotsialismileeri riikide siseasjadesse sekkuda. Euroopa Parlamendis peetud kõnes ta teatas: „Sekkumine siseasjadesse või suvalised katsed piirata riikide suveräänsust, kaasa arvatud sõprade liitlaste oma, on lubamatud.“ Gorbatšov heitis mitmele sotsialismileeri riigi liidrile ette, et need ei suuda ühiskonna uuenemisega kaasas käia. Kuid Moskva ei püüdnud enam sobimatuid liidreid välja vahetada, vaid jäi kindlaks mittesekkumise põhimõttele, kuigi Gorbatšovi vanameelsed lähikondlased sellist suhtumist ei pooldanud. Nemad nõudsid korra jaluleseadmist. 1990. aastate algul lakkas olemast ka Varssavi Lepingu Organisatsioon. 1990. aastate keskpaigaks viidi kõigist Ida-Euroopa riikidest Nõukogude väed välja.
NSV Liit loobub Brežnevi doktriinist
Ühe või teise riigi poliitiline kord on muutunud enne ja võib muutuda ka tulevikus. See muutus on aga puhtalt selle riigi rahva asi ja nende enda otsustada. [---] Igasugune sekkumine siseasjadesse ja katsed piirata teiste riikide – olgu siis sõprade, liitlaste või kellegi teise – suveräänsust on lubamatud. [---] On aeg saata arhiivi külma sõja aegsed postulaadid, kui Euroopat vaadeldi vastasseisu areenina, mis jagunes „mõjusfäärideks“.
M. Gorbatšovi Euroopa Nõukogus peetud kõnest, 07.1989.Sotsialismimudeli ammendumine Ida-Euroopas
Ka Ida-Euroopa sotsialismimudel oli end sisemiselt ammendanud. Kui poliitilised olud leevenesid ja ideoloogiline surve vähenes, ei suutnud kommunistlikud režiimid enam mingil viisil ühiskonna vajadusi rahuldada. Majanduse allakäik põhjustas elatustaseme languse. Sotsialistlik jaotussüsteem ja sotsialistlike riikide omavaheline kaubavahetus enam ei toiminud. Puudust tunti kõikidest kaupadest, alates teleritest ja lõpetades tualettpaberiga. 1989. aasta algul keelustasid Tšehhoslovakkia ja Ida-Saksamaa lasterõivaste ja osa toiduainete ekspordi teistesse sotsialismileeri riikidesse. Nõukogude Liit vastas sellele külmikute ja pesumasinate väljaveo keeluga.
Sotsialismileeri riikides suurenes rahva rahulolematus ning hakkasid tekkima massiliikumised. Jäiga ideoloogilise surve kadumine kiirendas poliitilise opositsiooni kujunemist. Esile tõusid juhid, keda rahvas toetas. Ka valitsevates kommunistlikes parteides tekkisid erimeelsused ja tugevnesid reformimeelsed jõud.

1989. a septembrist alates korraldati Ida-Saksamaal Leipzigis igal esmaspäeval rahvakogunemisi, millel osales üha rohkem inimesi. Osalejad hüüdsid loosungit „Meie oleme rahvas!“ ja kutsusid Gorbatšovi endale appi.
Kuidas idablokk lagunes?
Enamikus Moskva kontrolli all olevates maades varises kommunistlik režiim rahulikul teel. Sotsialismileeri riigid olid poliitilisteks muudatusteks erinevalt valmis, see sõltus algul eelkõige nende juhtide uuendusmeelsusest. Suurem osa idabloki juhte olid vanameelsed ega kiirustanud reformidega.
Moskva perestroikapoliitikaga läksid esimestena kaasa Poola ja Ungari. Poolas viisid läbirääkimised opositsioonilise ametiühingukoondisega Solidaarsus 1989. aasta suvel selleni, et peaministriks sai mittekommunist. 1990. aastal astus presidendiametist tagasi kindral Jaruzelski ning uueks presidendiks valiti suure häälteenamusega Solidaarsuse juht Lech Wałęsa.
1989. aasta sügisel kõrvaldati rahvaliikumiste survel võimult ka Tšehhoslovakkia ja Bulgaaria vanameelsed liidrid. Tšehhoslovakkias on hakatud seda protsessi nimetama sametrevolutsiooniks, sest kommunistlik partei taandus vägivalda kasutamata. Presidendiks sai inimõiguste eest võitleja Václav Havel, kelle eestvedamisel hakati üles ehitama demokraatiat.
Teistmoodi arenesid aga sündmused Rumeenias, kus valitses isepäine diktaator Nicolae Ceauşescu. Ta oli pikkade aastatega kujundanud Rumeeniast sotsialismileeri kõige karmima režiimiga riigi. 1989. aastal nõudis Ceauşescu Moskvalt ja teistelt liitlasriikidelt sõjajõu kasutamist, et lämmatada vabaduspüüdlused Poolas ja ka teistes riikides. 1989. aasta detsembris vallandus Rumeenias rahvaülestõus, mida Ceauşescu ei suutnud enam maha suruda. Vihatud diktaator arreteeriti, mõisteti kiirustades süüdi ja hukati koos võimuka naise Elenaga 1989. aasta detsembri lõpus. See oli kõige verisem kommunistliku režiimi taandumine Ida-Euroopas.
Kommunistliku juhi mälestused
1987–1989 oli Tšehhoslovakkia kommunistliku partei peasekretär Miloš Jakeš. Ehkki Jakeš jättis mulje, et ta toetab perestroikat, ei olnud Gorbatšovi reformid talle tegelikult meeltmööda.
„Meie vestluse ajal jättis ta mulle väga meeldiva mulje. Ta oli hoopis teistsugune kui ülejäänud Nõukogude Liidu võimuladviku mehed, kes olid vanad ja tahumatud. Tema esindas uut põlvkonda – ta oli minust peaaegu kümme aastat noorem. See, mis ta rääkis, meeldis mulle. Aga kõik võttis tegelikkuses hoopis teistsuguse pöörde. Tema põhiidee oli vabastada partei igapäevaküsimuste otsustamisest ning anda suurem roll kohalikele ja regionaalsetele nõukogudele. See oleks võimaldanud kaasata otsustusprotsessi rohkem inimesi.“
„Aja jooksul minu kahtlused süvenesid. Ma ei olnud vastu, aga mul tekkis hirm, kuhu see kõik välja viib. Mul oli tunne, et see on destruktiivne, mitte konstruktiivne protsess. Gorbatšov sattus liigsesse vaimustusse sellest, kuidas teda läänes, eriti Suurbritannias vastu võeti. Tal tekkis selle põhjal vale ettekujutus, et nad kõik olid tema ja Nõukogude režiimi sõbrad. … Ta nautis kuulsust ja see muutis ta Lääne mängukanniks. [---]“
Jakeš tunnistas, et ta alahindas ka Tšehhoslovakkia vastupanuliikumise tugevust.
Loomulikult me arutasime seda, kuidas me peaksime nende tegevusele reageerima. Üks oli selge: nende eesmärk ei olnud sotsialism, vaid režiimi olemuslik muutmine. Aga me arvasime, et nad ei ole piisavalt tugevad, et rahvast enda taha koondada. Alles ümberkaudsetes riikides ja Nõukogude Liidus toimunud sündmused ja Lääne surve võimaldasid neil jõuliselt esile kerkida.
Peter Molloy. Kommunismi kadunud maailm. Tallinn, 2010.Rumeenia režiimi häving
[21. detsembril 1989] toimus suur meeleavaldus Bukaresti kesklinnas. Selle korraldas kommunistlik partei Ceauşescu käsul, et näidata, kuidas valdav osa rahvast seisab (nagu ta arvas) kindlalt tema selja taga. Üritust kanti üle riigitelevisioonis. Bukaresti keskusesse toodi kohale bussitäite kaupa rahvast, kellele jagati kätte kommunismi ülistavad loosungid. … Kõigi kohalviibijate tausta oli julgeolekuteenistus provokaatorite hirmus eelnevalt hoolega üle kontrollinud. [---] Pärast paari sissejuhatavat kõnet astus Ceauşescu ise partei keskkomitee hoone rõdul rahva ette. Õige varsti hakkas rahvas tema kõnele vahele hõikuma. President oli jahmunud. Pärast hetkelist segadust jätkas ta kõnet ja rääkis umbes 20 minutit pilgete ja vilistamise saatel. [---] Ceauşescu näos peegeldusid nõutus ja ehmatus…
Bukarestis toimunud meeleavaldusele järgnenud kokkupõrked rahva ja julgeolekujõudude vahel nõudsid 49 meeleavaldaja elu. Järgmisel päeval said keskkomitee hoonesse varjunud Ceaușescusid kaitsvad sõjaväeüksused käsu tagasi tõmbuda. Riigi esipaari ümbritsev kaitsemüür oli kõrvaldatud ja rahvamass sai veel samal päeval hoonesse sisse murda.
Peter Molloy. Kommunismi kadunud maailm. Tallinn, 2010.Berliini müüri langemine
Ida-Saksamaa oli sotsialismileeri üks olulisemaid tugipunkte ja Berliini müür külma sõja ning Euroopa lõhestatuse sümbol. Saksa DV vanameelne juhtkond eesotsas Erich Honeckeriga ei läinud kaasa Ida-Euroopa uuenemisprotsessiga ja püüdis valitsevat režiimi kindlustada. Kuid poliitilised muutused teistes riikides ning siseriiklikud vastuolud vallandasid ka Ida-Saksamaal 1989. aasta sügisel võimsa rahvaliikumise. Eriti mõjutas Saksa DV sisepoliitilist arengut Ungari valitsuse otsus 1989. aasta septembris avada piir Austriaga. See lihtsustas idasakslaste pagemist Läände.
1989. aasta oktoobris astus Honecker tagasi ning 9. novembril lõhkus rahvamass Berliini müüri. See omakorda tõi kaasa ulatuslikud poliitilised muudatused ja päevakorrale tõusis hiljuti veel mõeldamatu küsimus – kahe Saksamaa ühinemine. Kuid ühinemine ei olnud üksnes sakslaste endi siseasi, vaid selle pidid heaks kiitma ka senised okupatsioonivõimud, st teise maailmasõja võitjariigid. Nõukogude Liit nõustus ühinenud Saksamaa jäämisega NATO liikmeks. Ühinemisläbirääkimised algasid 1990. aasta veebruaris ning jõudsid lõpule 3. oktoobril poliitilise ühinemisega. Sotsialistlik riik Saksa territooriumil lakkas olemast. Kahe Saksamaa tegelik ühendamine on kulgenud kiiresti, kuid mitte probleemideta.

NSV Liidu juht tuletas oma võõrustajatele meelde, et „elu karistab neid, kes talle jalgu jäävad“. Sellest polnud aga mingit kasu. Saksa DV juht Erich Honecker kuulutas, et on asjade käiguga rahul.
Teine reaalsus
Idapoolse Saksamaa juhtkond ignoreeris kuni sotsialistliku süsteemi kokkuvarisemiseni kõiki poliitilisi signaale. [---] Kindlasti on selle üheks põhjuseks fakt, et nad polnud müürinud sisse mitte ainult oma rahva, vaid ka iseendid. Kohe pärast Budapesti verist ülestõusu (1956) ehitati Berliini lähedal olevasse Wandlitzisse funktsionääridele oma külakene, Waldsieldung, kus parteibossid olid oma rahvast isoleerituina kaotanud igasuguse tegelikkusetaju.
Erich Honeckeri viimane ihukaitsja Bernd Brückner on toonud esile: „Poliitbüroo liikmed elasid Wandlitzis luksuses. Igal hommikul läksime me soomustatud Volvoga šefile järele ja sõidutasime ta Berliini. Boss ei pidanud oma turvameestest suurt lugu, sest ei osanud endale ette kujutada, et keegi võiks teda rünnata. Kui Honecker tegi riigis külaskäike, siis ehitati tema jaoks üles Potjomkini külad. Teda viidi ainult sinna, kus inimesed juubeldasid ja fassaadid läikisid. Kuna ta ei tundnud ei kodus, tööpostil ega reisides millestki puudust, siis pidas ta seda ka reaalsuseks.“
Aino Siebert. 20 aastat tagasi langes Berliini müür. – Kultuur ja Elu nr 3, 2009.Küsimused
- Millised muudatused Gorbatšovi välispoliitikas mõjutasid suhteid sotsialismimaadega?
- Miks sattusid kõik sotsialismimaad majanduslikesse raskustesse?
- Millised poliitilised muudatused toimusid idabloki riikides 1989. aastal?
- Miks Berliini müür langes?
- Milliste meetmetega mindi idabloki riikides käsumajanduselt üle turumajandusele?