Euroopa Liit

Esimesed kirjutised Euroopa ühendamisest pärinevad 13. sajandi algusest. Keskaja lõpuni seostusid maailmajao ühendamise plaanid eelkõige vajadusega edukamalt võidelda Aafrikast ja Aasiast sissetunginud vaenlaste vastu. Järk-järgult aga olukord muutus. Maurid tõrjuti Pürenee poolsaarelt välja juba 15. sajandi lõpuks, pärast 1683. aastal ebaõnnestunud Viini piiramist ei suutnud Türgi Osmani impeerium enam Euroopat tõsiselt ähvardada. 18. sajandil oli Euroopa ühendamise idee seotud eelkõige vajadusega lõpetada omavahelised konfliktid, sest maailmajao suurriigid hakkasid juhtrolli pärast omavahel sõdima. Seejuures kujunes iga uus sõda eelmisest märksa ohvriterohkemaks, sest relvade tulejõud kasvas. Esimese maailmasõja järel asutas krahv Richard von Coudenhove-Kalergi paneuroopaliku liikumise, mis oli seni tõsiseim katse Euroopa ühendamiseks, kuid kuna Teise maailmasõja eel tugevnes uuesti rahvuslik liikumine, siis praktikas midagi ei saavutatud.

Euroopa Komisjoni president Jean-Claude Juncker hoiatas, et kui Ameerika Ühendriigid julgustavad riike EL-ist lahkuma, võib ühendus kokku variseda, vahendab The Independent. [---]

[Ameerika Ühendriigide president] Donald Trump on väljendanud heakskiitu Brexitile ja andnud Suurbritanniale mõista, et neid ootab soodne kaubanduslepe, mis võib omakorda ahvatleda ka teisi riike EL-ist välja astuma. Juncker hoiatas, et Donald Trumpi retoorika võib tuua kaasa konflikti Balkanil, mille on seni ära hoidnud piirkonna Euroopa-suunaline kurss. [---] „Kui me nad – Bosnia ja Hertsegoviina, Serblaste Vabariigi, Makedoonia, Albaania ja kõik need riigid – omapäi jätame, siis tuleb meil jälle sõda,“ lisas ta.

Eestis on Euroopa ühendamise vajalikkust teadaolevalt esimesena põhjendanud endine sõjaväelane Jakob Heinrich von Lilienfeld, kes kirjutas Uue-Põltsamaa mõisas elades 1767. aastal raamatu „Uus riigiehitus“. Nagu paljud tema kaasaegsed, pidas ka Lilienfeld Euroopa ühendamist vajalikuks eelkõige piirkonna riikide omavaheliste sõdade vältimiseks. Jules Verne’ilikult ennustas Lilienfeld, et sõjad muutuvad tehnika arengu tõttu üha laastavamaks: „Praegu võidakse ühes sõjas vahest miljon riigikeha terveimat ja tugevamat liiget maha tappa. Ühes lahingus võib langeda 50 000–100 000 meest [---] ühe šotlase leiutus, võimaldab leiutaja väitel kahe minutiga 4400 kuuli tulistada [---] seetõttu edaspidi leiutatakse võib-olla Archimedese leegiheitja eeskujul vahendeid, mis võimaldavad laevastikke, linnu ja sõjaväeüksusi kauge maa tagant hävitada [---] siis ei jää enam üle muud kui lendama õppida ja [---] sõjas saab näha õhujäägreid.“

Mis saab ülejäänud Euroopa Liidust pärast seda, kui üks riik – Suurbritannia – on otsustanud oma teed minna? Kas jätkata nii, nagu seni, suuremate muutusteta, kuid pidevalt riikide erinõudmiste taha takerdudes, kas taandada koostöö vaid ühise turu ehitamisele või hakata edaspidi liidu sees grupeeruma teemade kaupa, kus ühed või teised riigid hea meelega koostööd süvendaks, kuid üksmeelt 27 riigi tasandil on raske saavutada. Kas jätta kaitsekoostöö ja piirikontroll iga riigi vabaks valikuks?

Nendest valikutest sõltub, mis saab järgmistel kümnenditel võimalustest Euroopa Liidus vabalt liikuda ja töötada, kas kaubanduskõnelusi USA-ga hakkab kõigi riikide nimel pidama Euroopa Komisjon või on siin Eestil võimalus omale kahepoolsetel kõnelustel paksem supp keeta, kas Euroopa Liidu välispiiri kaitse jääb piiririikide või EL-i ühiseks ülesandeks, kas kraanivesi on kümne aasta pärast ka Vilniuses julgelt joodav ning kas tulevikus saab isejuhtiva autoga sujuvalt riigipiire ületades Tallinnast Lissaboni välja sõita. Samuti sõltub sellest võime vajadusel sanktsioone kehtestada ning toimetulek rändesurvega, mis ei rauge.

Euroopa Komisjon on välja joonistanud viis stsenaariumi, mis võiksid olla debati kondikavaks. [---] Laias laastus oleksid stsenaariumid järgmised:

• jätkata samas vaimus, tegeleda probleemidega (nagu pagulaskriis) olemasolevate vahenditega – otsuste tegemise kiirus jääb sõltuma erimeelsuste ületamisest;
• võtta samm tagasi ja keskenduda vaid ühisturu ehitamisele, teemad nagu kaitsekoostöö ja migratsioon jääks riikidevaheliste kokkulepete teemaks, vaba liikumine poleks enam tagatud ja euro oleks kipakam, sest ühiseid kriisilahendusi raskem leida;
• mitmekiiruseline liit - riikidel võimalus liidu sees tihedamaks koostööks näiteks julgeoleku või maksude alal kõiki kaasamata;
• vähem, aga paremini – jätta vähem valdkondi EL-i pädevusse (kaubandus), loobudes näiteks regionaalarengust ja riigiabi reguleerimisest, viies ühised standardid miinimumi;
• teha koos veel rohkem, kõigis valdkondades, luues muu hulgas liidu kaitsealaseks koostööks. Otsused oleks kiiremad, kuid EL-i kodanikes võib selline kauge seadusloome süvendada võõristust.