„Mäger Urask“

Richard Roht (1891–1950) on eesti kirjanik, kes on kirjutanud arvukalt jutte ja romaane. Lastele on ta kirjutanud põnevaid loomajutte, millest saab loomade elust palju huvitavat teada. Jutus „Kodus ja metsas“ satub laisk kodukass Otu keset vaenulikku metsa ja peab seal ellujäämiseks õppima vajalikke oskusi. Jutu „Ahnuse palk“ peategelaseks on ablas ja jõhker saarmas Udras. „Mäger Urask“ jutustab tarmuka mägra ettevõtmistest ja seiklustest.

(Katkend)

Kord kurvalt metsas luusides sattus Urask kuskil võsastikus ühe koera juurde, kes oli seal pikali maas ega tõusnud üles isegi mägra liginedes.

See oli väga imelik lugu ja mäger seisis tükk aega koerast eemal ning mõtles, mis teha – kas põgeneda või ligineda lamajale veelgi. Koerad on ju ka mägra vaenlased, kuid mitte nii leppimatud kui rebane. Nad võisid Uraskit mõnikord jälgida, aga surmata nad teda ei tahtnud. Ainult need väikesed, madalad, lühijalgsed koerad kippusid mägra koopasse ja purelesid seal mägraga, et teda välja ajada küti püssi ette.

See koer, kes seal maas oli, polnud lühijalgne, Urask polnud teda kunagi metsas näinud. Aga miks ta lamas ja ei tõusnud üles ja ei osutanud soovi Uraskit jälgida?

See oli imelik.

Urask ligines koerale veelgi ja küsis lõpuks:

„Noh, miks sa ei tõuse üles ega jälgi mind?“

Koer vastas:

„Olen haavatud ega saa kuhugi minna. Mu surm on varsti ligidal.“

Urask oli veelgi rohkem üllatunud ja astus veelgi lähemale:

„Kummalised lood! Niisugust asja pole ma veel kunagi näinud, et kodukoer on metsas suremas! Kes sind siis haavas?“

„Inimene.“

„Inimene – kodukoera! Seda pole ma veel kuulnud!“

„Jah, see oli üks võõras inimene, mitte minu peremees,“ oigas koer. „Ta nägi mind metsas ja laskis mind püssiga. Ma põgenesin, aga kaugemale ei jõudnud kui siia.“

„Kus on siis su kodu?“

„Mu kodu on talus, seal metsa taga. Olen talukoer. Jooksin kergemeelselt metsa, jälgisin jänest, niisama naljapärast. Aga see võõras inimene ei sallinud vist seda. Olen kuulnud teistelt koertelt, et metsas ei tohi koerad hulkuda. Ja nii sain karistuse. Ega ma nurise. Kes käskis kergemeelne olla ja jänest jälgida.“

„Kas sa siis jäneseid ei söö?“ päris mäger.

„Mul on kodus süüa küllalt,“ vastas koer. „Mul ei olnud vaja jäneseid süüa. Paljas kergemeelsus ajas mu metsa. Ja nüüd pean surema.“

Aga mägral hakkas sellisest koerast hale, kes oli nii aus ja õiglane. Mäger veendus esimest korda, et koeri on mitmesuguseid.

„Vahest sa ei suregi,“ arvas ta.

„Kuhu ma ikka pääsen,“ vastas koer. „Ega mu haav nii raske olegi, aga vaat nälg tapab mu. Juba neli päeva laman siin ja ma pole ivagi söönud. Hea veel, et siin otse minu kõrval on veeloik, siit saan juua.“

„See on hirmus lugu!“ kohkus mäger. „Neli päeva söömata! Mina oleksin siis juba ammu surnud! Aga mida sa armastad süüa? Ma toon sulle midagi.“

„Leiba söön…“ seletas koer.

„Mis see on?“ imestas mäger.

„See on leib,“ imestas koer omakorda. „Kas sa siis leiba ei söö?“

„Pole aimugi, mis see on!“

„Väga võimalik, et seda metsas ei ole,“ nõustus koer. „Nojah, seda teevad ju inimesed. Aga suppi…“

„Ka seda ma ei tunne,“ raputas mäger pead.

„Tõsi, ka seda teevad inimesed. Samuti ka putru… Aga mida siis sina siin metsas sööd?“

„Usse,“ vastas mäger. „Tigusid. Sisalikke. Konni. Marju.“ Koer ohkas.

„Seda kõike ma ei söö. Usse! Puh! Mu süda läheb pahaks, kui sellele mõtlen! Või koguni veel konni! Jõle! Aga kas sul siin siis hiiri ei ole?“

„Hiiri, jah!“ rõõmustas mäger. „Neid söön minagi. Ja neid võin sullegi tuua. Ja vahest sööd kalu? Ojas siin on kalu.“

„Ka kalu söön,“ nõustus koer. „Ja kui sa kalu lähed püüdma, siis too mulle ojast pikki tarnataolisi vesiputki, need on mulle rohuks.“

„Seda teen ma meeleldi.“

Nii päästis mäger koera elu.