Kursus „Funktsioonid”
Jätkame funktsioonide omaduste uurimist. Kui argumendi väärtused järjest suurenevad, s.t kui liigume x-teljel vasakult paremale, siis võivad funktsiooni väärtused suureneda (kasvada) (joonis 2.17a), väheneda (kahaneda) (joonis 2.17b), muutuda vaheldumisi (kord kasvada, kord kahaneda või vastupidi) ja olla ka muutumatud (konstantsed).

Funktsiooni y = f (x) nimetatakse kasvavaks vahemikus (a; b), kui selles vahemikus argumendi väärtuste suurenedes ka funktsiooni vastavad väärtused suurenevad:
kui x2 > x1, siis ka f (x2) > f (x1).
Funktsiooni y = f (x) nimetatakse kahanevaks vahemikus (a; b), kui selles vahemikus argumendi väärtuste suurenedes funktsiooni vastavad väärtused vähenevad:
kui x2 > x1, siis f (x2) < f (x1).
Maksimaalse pikkusega vahemikku, milles funktsioon kasvab, nimetatakse funktsiooni kasvamisvahemikuks, maksimaalse pikkusega vahemikku, milles funktsioon kahaneb, nimetatakse funktsiooni kahanemisvahemikuks.
Funktsiooni kasvamisvahemiku tähis on
Näide 1.
Joonisel 2.18 esitatud funktsioonil on kolm kasvamisvahemikku (joonis 2.18a) ja kaks kahanemisvahemikku (joonis 2.18b):

Näide 2.
Funktsioon y = –x2 (joonis 2.19a) kasvab vahemikus (–∞; 0) ja kahaneb vahemikus (0; ∞). Seega

Funktsioon
Funktsioone, mille kasvamisvahemik ühtib määramispiirkonnaga, nimetatakse kasvavateks funktsioonideks.
Funktsioone, mille kahanemisvahemik ühtib määramispiirkonnaga, nimetatakse kahanevateks funktsioonideks.
Vaatleme nüüd argumendi neid väärtusi, kus funktsiooni kasvamine asendub kahanemisega või vastupidi. Näiteks joonisel 2.18 on nendeks x väärtused –0,5; 2,5; 6 ja 8. Samalt jooniselt näeme, et kohal, kus kasvamine asendub kahanemisega, on funktsioonil suurim väärtus, võrreldes naaberväärtustega. Kohal, kus kahanemine asendub kasvamisega, on funktsioonil vähim väärtus, võrreldes naaberväärtustega. Need väärtused ei tarvitse olla funktsiooni suurimad või vähimad väärtused funktsiooni kogu määramispiirkonna ulatuses, vaid argumendi vastava väärtuse ümbruses.
Kohal x0 on funktsioonil y = f (x) maksimum, kui argumendi x kõigi väärtuste korral koha x0 mingist ümbrusest kehtib võrratus f (x0) ≥ f (x).
Kohal x0 on funktsioonil y = f (x) miinimum, kui argumendi x kõigi väärtuste korral koha x0 mingist ümbrusest kehtib võrratus f (x0) ≤ f (x).
Funktsiooni maksimum- ja miinimumkohti nimetatakse ühise nimega funktsiooni ekstreemumkohtadeks. Funktsiooni ekstreemumkohtade hulka tähistatakse sümboliga
Näiteks joonisel 2.18 esitatud funktsioonil on maksimum kohal x = –0,5 ja kohal x = 6; miinimum on kohal x = 2,5 ja kohal x = 8. Näites 2 esitatud lineaarfunktsioonil
Näide 3.
Joonisel 2.20 esitatud funktsioonil on kuus ekstreemumkohta, kusjuures maksimumid on kohtadel x1, x3 ja x5, miinimumid on kohtadel x2, x4 ja x6.

Näide 4.
Uurime funktsiooni y = x2 – 2x – 3. Selleks joonestame funktsiooni graafiku. Graafikuks on parabool, mille nullkohad on x1 = 3 ja x2 = –1. Parabooli haripunkt on kohal
![]() Joon. 2.21 |
Jooniselt näeme, et funktsioon kahaneb, kui x < 1, ja kasvab, kui x > 1. Kohal x = 1 on funktsioonil miinimum ja see on –4. Seega on vaadeldava funktsiooni muutumispiirkond Y = [–4; ∞). Kirjutame välja uuritava funktsiooni kõik omadused, millega oleme seni tutvunud:
Funktsiooni graafikult saadud tulemused funktsiooni omaduste kohta võivad olla mõnevõrra ebatäpsed. Täpsemaid meetodeid funktsiooni uurimiseks vaatleme õpiku 15. teemas.