„Marek Pieguse uskumatud seiklused”

[1]

Poisid astusid ettevaatlikult mööda kitsaid kiviastmeid, mis laskusid justkui lõputult keereldes üha madalamale.

Teodor surus end ette ja juhtis seda ebatavalist rongkäiku taskulambiga teed valgustades tundmatu koopa sügavusse. Trepil märkas ta suitsukoni ja mõni samm eemal tikku. Ilmselt oli siin käidud.

Kui nad olid umbes sada astet seljataha jätnud, laienes koridor ootamatult madalaks ümarate võlvialustega keldriks, mida keskelt toetas paks madal sammas. Seina ääres seisid ümberringi hallikasvalged kivist sarkofaagid. Mõned neist olid avatud ja tühjad, teised suletud, veel üsna loetavate kirjadega, mis olid uuristatud kivist kaantele.

veeris Teodor silphaaval ühe kirstu kaanelt.

„Vaadake, kirstud,” sosistas Piccolo.

„Kui imelik on see maa-alune,” lausus Nudys ringi vaadates ja kummardudes, et pead mitte vastu tema jaoks liiga madalat lage ära lüüa.

„Siia on kindlasti mungad maetud,” ütles Piccolo.

„Ei, need on ariaanlaste katakombid,” pomises Teodor.

„A R I A A N L A S T E? Mis tüübid need on!?...”

„Ah, on, tead... lahkusulised vanast ajast, kellel olid puust mõõgad.”

„Mispärast?”

„Mul ei ole praegu aega seda sulle jutustada. Küsi koolis ajalooõpetaja käest, küll ta sulle ütleb.”

[2]

„Aga miks nad nii sügavatesse keldritesse maeti?” piilusid poisid arglikult ümberringi.

„Nad ei tahtnud neid tavalistesse surnuaedadesse matta, sest üldiselt neid kiusati taga ja nad olid sunnitud end varjama.”

Nudys proovis sarkofaagi kivist kaant üles tõsta. Talle kargas abiks veel mitu poissi ja enne, kui Teodor jaole sai, avasid nad kirstu. Selle põhjas oli midagi. Poisid kummardusid, lamp käes, uudishimulikult lähemale ja nägid kuivanud, kortsus, pronksikarva, suurte vurrudega inimnägu. Tal olid üll mustad sametist riided.

„Kae, kae, muumia,” sosistas Piccolo.

„Imelik,” ja Teodor näris huult, „kui surnust on muumia saanud, siis tähendab see seda, et siin on väga kuiv õhk ja peab olema tõmbus.” Ta vaatas ümberringi. „Kas tunnete?” küsis ta.

Poistel käis külmavärin läbi ihu.

„Mida?” ajasid nad silmad pärani.

„Ei midagi. Lihtsalt kui värske siin õhk on,” puhkes Teodor naerma. „Nii sügav kelder, aga ei mingit läppunud lõhna. Lausa nii, nagu oleksid siin ventilaatorid.”

„Kas sa arvad, et siin on kusagil salauks?” küsis Nudys.

„Tingimata,” vastas Teodor veendunult. „Need tüübid ei saanud ju õhku haihtuda.”

„Võib-olla on nad end kirstudesse peitnud...” sosistas Piccolo erutatult.

„On sul ka mõtted,” kehitas Teodor õlgu. „Miks peaksid nad ennast peitma?”

„Noh, kuulsid, et me tuleme, nägid tuld ja ehmatasid.”

Teodor raputas pead.

„Kui soovid, võid neid kirste uurida, mina aga asun seinte kallale. Valgustage müüre ja kloppige nad põhjalikult läbi, uurige kõige väiksematki pragu.”

Poisid asusid tööle. Seinad olid laotud tahutud kividest. Kiviplokid olid tihedasti üksteise vastas. Kuigi poisid tagusid oma sõrmed hellaks, vastas neile ikka nõrk sume kaja. Oli selge, et müüri taga ei ole varjul mingit tühimikku.

[3]

Piccolo katsus koos Nudysega suletud sarkofaage avada, aga peale Krzysztof Laska kirstu ei lasknud end avada ükski sarkofaag. Kaaned liibusid tihedalt vastu kivikaste.

„Nad on millegagi kinni,” oigas Nudys, vaeveldes ühe kaane kallal.

„Võib-olla hoiab neid miski seestpoolt,” ähkis pingutusest punane Piccolo.

„Äh... ära ole loll,” ütles Nudys otsaesist pühkides. „Küll sa näed, et nad on mördiga kinni pandud. Hoiab nagu tsement. Asjata näeme vaeva.”

Nudys toetas mõlemad käed vastu kirstu. Äkki käis tal mingi mõte peast läbi. Ta heitis üle õla pilgu poiste poole, kes olid ametis müüride läbikloppimisega, ja viipas Piccolole.

„Kuule, Piccolo, tule siia. Mängime neile väikese vembu,” ütles ta salapäraselt muiates.

„Vembu!” Piccolol hakkasid silmad hiilgama. „Mismoodi?”

„Vaata, siin on tühjad kirstud. Heidame kirstudesse pikali ja mängime muumiat. Mis... pole halb mõte?”

„Aga muidugi... Nad ei oska arvatagi, mis meist on saanud...” sosistas vaimustatud Piccolo. „Hakkavad meid otsima ja kui nad kirstudesse sisse vaatavad, kargame kärinal välja. Küll näed, mis tsirkus sellest tuleb.”

„Aga pea meeles, pisike,” hoiatas teda Nudys, „ettevaatlikult, et nad ei märka.”

„Ei nad märka. Näe, veavad ninaga seinu mööda. Pealegi me kustutame taskulambid.”

„Noh, läheb siis lahti. Sina hüppa sinna paremasse, mina vasakusse. Ma loen kolmeni. Kolme juures hüppame. Tähelepanu: üks, kaks, kolm...” kamandas Nudys.

Nad hüppasid korraga.

Piccolo eksis kaugust arvestades ja põrutas endal veidi põlve. Valust huuli närides sirutas ta end sarkofaagis välja. Nii lamas ta paar minutit. Nudysist ei olnud kuulda kippu ega kõppu.

„Nudys, kuidas sul seal on?” küsis ta sosinal. „Ma lõin põlve ära, aga annab juba järele...”

Nudys ei vastanud.

Piccolol tuli meelde, et ta peab tasa olema ja ta jäi vait, piirdudes ainult abaluude kratsimisega, mis tal kõva kivi peal lamamisest kangestuma hakkasid. „Ebamugav on ikkagi surnu olla,” mõtles ta muretult ja muigas mõtte juures, mis vembu nad poistele on mänginud.

[4]

Ta lamas veel umbes kolm minutit, kui kuulis äkki poiste rahutuid hääli:

„Kus Piccolo on?”

„Nudys?! Vaadake, Nudyst ei ole!”

„Kuhu nad kadusid?”

„Lasksid jalga.”

„Lõid kartma.”

„Ah, mida siin karta.”

„Vaadake järele, kus nad on.”

„Kindlasti kükitavad kirstu taga.”

Poisid jooksid mööda koobast laiali.

„Kuulge, siin on mingi uus muumia!” kostis hüüdeid.

„Mingisugune ariaanlaste laps...”

„Näidake valgust... Midagi ei ole näha.”

Poisid jooksid taskulampidega ligi ja kummardusid kirstu kohale. Äkki kargas kirstu põhjast kisendades püsti väike kogu. Poisid paiskusid igas suunas laiali.

„Seis! Seis!” karjus Teodor. „Mis teil on?”

Aga poisid olid juba trepil.

„Muumia ärkas ellu...” kogeles Mrõwka, üleni higine.

„Hulluks oled läinud, mis muumia?!” karjatas Teodor.

„Seal... seal, seisab nurgas,” kogeles Mrõwka väriseva käega nurka näidates.

„See on ju Piccolo,” ütles Teodor haletsusega Mrõwkat silmitsedes. „Kena salk. Kõik ülepeakaela liduma. Hei, tulge tagasi. Piccolo, mis vigurid need on? Ja kus Nudys on?”

„Nudys on ka muumia.”

„Mis? Mis asja?”

„Tema lamab seal vasakus kirstus.”

Teodor hakkas nohisema ja mõõtis Piccolot hävitava pilguga.

„Nudys, roni välja!” hüüdis ta.

Nudys ei vastanud.

„Nonoh, aitab juba naljast. Te unustate, et see ei ole mäng, vaid tõsine asi. Tule välja, Nudys. Kas jäi sinna magama või?”

Talle vastas hauavaikus.

Teodor kargas sarkofaagi juurde ja tardus jahmunult paigale. Sarkofaag oli tühi.

[5]

„Sa ütlesid, et ta peitis ennast siia?”

„Jah. Mis siis on?” Piccolo vaatas talle imestunult otsa.

„Siin ei ole kedagi.”

„VÕIMATU.”

Piccolo ja tema kannul kõik poisid sööstsid sarkofaagi juurde.

„Mis temaga juhtuda võis?”

„Vaadake, temast on ainult nööp järele jäänud.”

Piccolo kummardus musta ketta kohale, aga ei ulatunud seda üles võtma. Sarkofaag oli liiga sügav.

„Oota, ma võtan selle välja,” tahtis Teodor teda eemale lükata, aga Piccolo jõudis temast ette ja enne, kui keegi arugi sai, kargas kirstu sisse.

Ja siis juhtus uskumatu lugu. Kirstu alumine pool vajus nõrga vile saatel maa alla ja nende pilgule avanes mustav kuristik. Poisid kargasid kohkunult tagasi.

Ainult Teodor ei kaotanud pead ja valgustas seda kuristikku lambiga. Ta nägi vaese Piccolo jahmatusest ja hirmust pärani silmi. Poiss liibus kramplikult vastu kivitahvlit, mis tema all tühjusesse langes. Samal hetkel kostis kuristiku põhjast Nudysi läbilõikav karjatus. Siis jäi kõik vait. Sarkofaagi põhi pöördus aeglaselt oma kohale tagasi.

Poisid tardusid hingetult paigale. Teodor seisis liikumatult ja muigas endamisi.

„Noh, kuidas see teile meeldib? Näete, meil on ka tõstuk. Kes tuleb nüüd minuga vabatahtlikult kaasa?”

Teodor tõstis jala kirstu servale. Keegi ei liigutanud end.

„Mis on, hirm nahas või?”

„Pisut palju jama ühe päeva kohta,” pomises Mrõwka.

„Sõita ju võiks,” ühmas teine poiss, „Aga kuidas uuesti üles saab?...”

„Hästi,” ütles Teodor, „minge kõik mäele tagasi. Ma sõidan üksi alla.”

Poisid vahtisid süngelt maha, aga ükski ei liigutanud ennast.

Pikemalt ootamata kargas Teodor sarkofaagi ja sõitis alla. Alguses tundis ta, kuidas tal tõuseb sisikond kurku. See tõstuk liikus vist kiiremini kui kõige kiiremad tõstukid Kultuuripalees. Õnneks ei kestnud see kauem kui üks sekund. Tõstuk pidurdas ägedalt ja kaldus külili, paisates Teodori iseenesest maha.

Siinsamas tema kõrval vilkus kaks taskulambituld.

[6]

„Nudys, Piccolo, teie olete?” küsis Teodor kobamisi oma lampi otsides.

„Just nii, komandör.”

„Elus ja terved?”

„Just nii.”

Poiste hääl värises veidi, aga nad seisid sirgelt, püüdes ulja näo teha.

„Mis koobas see on?” küsis Teodor ringi vaadates.

„Mingid süvendid,” kogeles Nudys. „Kas ma tohin küsida midagi?”

„R Ä Ä G I.”

„Kas... kas sina ka siia kogemata alla sõitsid nagu mina ja Piccolo?”

Teodor raputas pead.

„See kõik on plaanis ette nähtud. Me jälitame ju lurjuseid, kes röövisid Marek Pieguse ja vangistasid detektiiv Hippollit Kwassi.”

„Aga... aga teised?” küsis Piccolo.

„Teised...” köhatas Teodor.

„Kas nemad ei sõidagi alla?”

Enne, kui Teodor vastata jõudis, kostis lühike õhuvoolu vilin, sarkofaagi põhi vuhises uuesti alla ja sealt kargas välja kaks poissi. Ühes neist võis ära tunda Mrõwka.

„Mrõwka, sina siin?” hüüdis Nudys. „Me sõidame kõik alla,” ähkis Mrõwka. „Me ei saanud ju teid üksi jätta.”

Tõesti, otsekohe hakkas tõstuk üha uusi detektiive välja heitma.

Teodor muigas rahulolevalt.