Subjektiivne tegelikkusetaju

A. Kuidas on kujutatud linna Verlaine’i luuletuses „Minu tee” ning Bloki luuletuses? ​Kui detailse pildi luuletus loob? ​Kuidas inimene end linnas tunneb? ​Mida ta ümbritsevale tegelikkusele vastandab?

B. Milliseid sarnaseid motiive leidub Verlaine’i „Romansis sõnadeta” ja Bloki luuletuses? ​Mille poolest erinevad nende luuletuste lõpud? Kuidas see mõjutab meeleolu? Põhjenda.

Mida paremini õpiti tundma psühholoogiat, seda selgemaks sai, kui keerukad on inimese suhted iseenda ja maailmaga. Inimese enese­tunnet, mõtte­viisi, käitumist ja tegusid ei mõjuta ainult teda ümbritsev kesk­kond, vaid see, kuidas ta kesk­konda tajub ning tõlgendab.

Tähelepanu nihkumine välis­maailmalt inimese tajule väljendub hästi näiteks impressionistlikus maali­kunstis, mis kerkis esile 1870.–1880. aastail. Impressionistid kujutasid objektide üksik­asjade asemel värvide ja valguse üld­muljet. See tähendas üha suuremat süvenemist tehnikasse ja kunsti­teose materjali – värvi –, mitte ainult sisusse.

Samamoodi arenes ka kirjandus. Järjest teadlikumalt töötati teoste keele ja stiili kallal ning üha enam mõisteti, et lugejale võib teksti sisust enamgi mõjuda rütm ja kõla.

Taju on subjektiivne, selle põhjal loodud kunst ja kunsti­teoste tõlgendused samuti. 19. sajandi viimasel veerandil kerkis esile hulk kirjanikke, kes kahtlesid realistide eelduses, et maailma saab tõe­päraselt kirjeldada ning üld­arusaadavalt seletada. Nad märkasid, et inimesed ei saa maailmast ega keelest ühtemoodi aru, ning uskusid, et sõnakunst peab seda suhtelisust ja subjektiivsust rõhutama.

Kirjandusvoole, mis sellest põhi­mõttest sündisid, nimetatakse uus­romantilisteks. Nendest esimene ja mõjukaim oli sümbolism. Sümbolism sai alguse prantsuse kirjandusest, kus selle teket mõjutasid muu hulgas Verlaine’i looming ja Stéphane Mallarmé (1842–1898) teosed ning teoreetilised seisukohad. Prantsuse sümbolism keskendus keelele – sellele, kuidas mõni sõna, fraas või kujund võib esile kutsuda kujutlus­pilte, seoseid teiste sõnade või kujunditega. Need seosed võivad olla väga individuaalsed ja irratsionaalsed. Lugeja ei saa neid mingiks üldmõistetavaks sõnumiks lahti muukida, kuid saab jälgida omapärase seose­võrgustiku kujunemist teoses.

Vene sümbolism, mille esindajad peale Aleksandr Bloki on näiteks Dmitri Merežkovski (1865–1941), Valeri Brjussov (1873–1924) ja Fjodor Sologub (1863–1927), otsis seoseid pigem keele ja kätte­saamatu ideaal­maailma vahel. Luulet käsitati teena müstiliste tõdedeni.

Sümbolism levis kogu Euroopas, võttes väga mitme­kesiseid vorme. Sümbolistlikus laadis kirjutasid näiteks belglane Maurice Maeterlinck (1862–1949), lätlane Rainis (kodanikunimega Jānis Pliekšāns, 1865–1929), sakslane Rainer Maria Rilke (1875–1926), soomlane Eino Leino (1878–1926), eestlased Ernst Enno (1875–1934) ja Gustav Suits (1883–1956). Nende autorite looming ei ole kuigi sarnane, vaid erineb vormi, teemade ja valdava meeleolu poolest. Sümbolismi mõju võib aga märgata tekstide musikaalsuses ning algupärases ja sisendus­jõulises kujundiloomes.

Sümboolne tasand ei puudu ka realistlikku laadi teostes. Näiteks Henrik Ibseni „Metspart” käsitleb igati reaalseid sotsiaalseid ja eetilisi probleeme üsnagi argises olustikus. Metspart, keda suurtööstur Werle on vigastanud, elab Ekdalide pööningul. Ekdalide peret on suur­tööstur mitmel moel kuri­tarvitanud: vana leitnant Ekdal on nende ühiste spekulatsioonide tõttu vangis olnud, tema poja Hjalmari naine Gina on jäänud Werlest rasedaks, kuid abiellunud Werle osaval mahitusel Hjalmariga, kes arvab, et Hedvig on nende ühine tütar. Werlesse suhtuvad nad kõik aga tänulikult, sest suur­tööstur on neil aidanud rajada väikese fotoateljee ja annab vanale Ekdalile aeg-ajalt tööd. Kui linna saabub Werle poeg Gregers, kes on Hjalmari noorpõlve­sõber, näeb ta olukorra kiiresti läbi ning peab oma kohuseks Hjalmar Ekdalile seletada, mismoodi teda on petetud. Hjalmar ütleb esimese vapustuse mõjul perekonnast lahti, mis viib tütar Hedvigi enesetapuni. Näidendi keskmes on küsimus, kas peaks laskma teisel inimesel elada elu, mis on rajatud (enese)pettusele, kuid teeb ta õnnelikuks, või tuleks avada tema silmad, et ta saaks teha teadlikke valikuid.

„Metspart” on näide sellest, kuidas üks motiiv või episood võib kujundlikult esindada avaramat mõtet, mida teos väljendab ka muul moel (süžees, konfliktides, tegelaste või jutustaja arutlustes jm). See võib olla taotluslik ja läbi­mõeldud või ka alateadlik ja juhuslik. Lugejal pole alati võimalik ega vajalik otsustada, kumb, küll aga on vaja osata lugedes selliseid seoseid teoses märgata, sest nende kaudu toimubki teose tõlgendamine.