Psühholoogia kujutamine ja tõlgendamine

„Noh, nüüd on kõik möödas, jumal tänatud!” oli Anna Arkadjevna esimene mõte, kui ta viimast korda vennaga hüvasti jättis, kes kuni kolmanda kellani oli vagunisse tulijatel teed tõkestanud. Ta istus nüüd oma sohvale Annuška kõrvale ja vaatas magamisvaguni hämaruses ringi. „Jumal tänatud, homme näen ma Serjožat ja Aleksei Aleksandrovitši, ja mu tavaline hea elu läheb vanasse roopasse.”

Ikka samas muretsemise meeleolus, milles ta oli olnud kogu selle päeva, valmistus ta pedantse korralikkuse ja mõnuga reisi vastu: avas ja sulges väikeste osavate kätega punase koti luku, võttis sealt padjakese, pani endale põlvedele, mässis pleedi hoolikalt jalgade ümber ja jäi siis rahulikult istuma. Haige daam sättis end juba magama. Kaks teist daami kõnetasid Annat ja paks vanamutt, kes oma jalgu pleedisse mässis, tegi märkuse kütmise kohta. Anna vastas daamidele mõne sõnaga, kuid nähes ette jutu vähest huvitavust, palus ta Annuškal laterna tuua, kinnitas selle sohva käetoe külge ning võttis kohvrist paberinoa ja inglise romaani. Alguses ei saanud ta lugeda. Kõigepealt segas askeldus ja käimine; siis, kui rong liikuma hakkas, pidi paratamatult igasuguseid hääli kuulama; siis köitis ta tähelepanu lumi, mis peksis vastu vasak­poolset akent ja mätsis ruudu kinni, siis paksudes vattides möödaminev konduktor, kelle üks külg oli üleni lumine, ja kõnelused sellest, kui hirmus tuisk on praegu väljas. Edasi oli kõik üks ja sama: seesama tõukeline rappumine, seesama lumetuisk vastu akent, seesama järsk üleminek kuumast külma ja jälle kuuma, samade nägude vilkumine hämaruses ja samad hääled; ning Anna hakkas lugema ja loetust aru saama. Annuška tukkus, hoides punast kotikest põlvedel, laiade käelabade otsas sõrm­kindad, millest üks oli katki. Anna Arkadjevna luges ja sai aru, aga tal polnud huvi lugeda, see tähendab jälgida teiste inimeste elu peegeldust. Nii väga tahtis ta ise elada. Kui ta luges, et romaani kangelanna hoolitses haige eest, tahtis ta ise kuulmatul sammul haige­toas käia; kui ta luges, et parlamendi­liige pidas kõnet, tahtis ta ise seda kõnet pidada; kui ta luges, kuidas leedi Mary jahi­koerte karja järel ratsutas ning oma venna­naist õrritas ja kõiki oma julgusega imestama pani, tahtis ta kõike seda ise teha. Aga teha polnud midagi ja ta sundis end lugema, veeretades oma väikeste käte vahel siledat paberinuga.

Romaani sangar hakkas juba saavutama oma inglise õnne, baroneti­tiitlit ja mõisat, ja Anna tahtis koos temaga sinna mõisa sõita, kui ta korraga tundis, et romaani sangaril peaks häbi olema, ja tal endal hakkas samuti häbi. „Aga miks peaks tal häbi olema? Ja miks peaks minul häbi olema?” küsis ta endalt haavunud imestusega. Ta pani raamatu kõrvale ja nõjatus vastu diivani selja­tuge, pigistades kahe käega kõvasti paberi­nuga. Polnud ju midagi häbenetavat. Ta võttis ükshaaval läbi kõik oma Moskva mälestused. Kõik olid head ja meeldivad. Ta tuletas balli meelde, siis Vronskit, tema armunud, alistuvat ilmet, siis kõiki oma kokku­puutumisi temaga; polnud midagi häbenetavat. Aga just nende­samade mälestuste meelde­tuletamisel kasvas häbitunne, nagu oleks üks seesmine hääl ütelnud talle seal, kus ta Vronskile mõtles: „Soe, kuum, kõrvetab!” – „Noh, mis see siis on?” ütles ta endamisi otsustavalt ja istus sohval teise kohta. „Mis see tähendab? Kas ma siis kardan tõele silma vaadata? Mis see olgu? Kas mul siis tõesti on või saakski olla selle ohvitseri­nolgiga mingeid muid suhteid kui iga teise tuttavaga?” Ta muigas põlglikult ja võttis uuesti raamatu kätte, kuid ei saanud enam üldse aru, mida ta luges. Ta tõmbas paberi­noaga mööda aknaruutu, pani siis külma sileda tera vastu põske ja pidi peaaegu valjusti naerma hakkama põhjuseta rõõmu pärast, mis teda äkki valdas. Ta tundis, et närvid tõmbuvad üha enam pingule nagu pilli­keeled vastavate pulgakeste keeramisel. Ta tundis, et ta silmad lähevad ikka rohkem pärani, et ta sõrmed ja varbad tõmblevad närviliselt, et miski ta rinnus matab tal hinge ja et kõik need hääled ja kujud selles võbisevas hämaruses üllatavad teda era­kordse selgusega. Ühtelugu tabas ta end teadmatuselt, kas rong sõidab edasi või tagasi või seisab hoopis paigal. Kas on ta kõrval Annuška või keegi võõras? „Mis see on seal sohva­leenil, kas kasukas või mõni loom? Ja mis ma ise praegu olen? Mina ise või keegi teine?” Tal oli hirm sellesse teadvusetusse langeda. Kuid miski tõmbas teda sinna, ja ta võis ise oma tahtmist mööda kas sellele järele anda või vastu panna.

Robert Actonile tundus, et siis, kui Eugenia tal külas käis, oli nende vahel midagi sündinud, mis neid teine­teisele tublisti lähendas. Oli raske öelda, mis see just oli, kui, siis ehk naise kinnitus, et ta oli vürst Adolfi suhtes otsuse langetanud; sest madame Münsteri külaskäik polnud nende suhetes midagi muutnud. Acton käis parunessil väga tihti külas, aga ta oli naisel varemgi väga tihti külas käinud. Actonile meeldis naise väikeses võõraste­toas olla, aga see polnud uudne avastus. Muudatus oli siiski toimunud, ja nimelt järgmises: kui paruness oli varem Actonil tihti meeles mõlkunud, siis nüüd mõlkus ta mehel meeles pidevalt. Algusest peale oli naine isiksusena kütkestav olnud; nüüd oli ta aga kütkestav ka vaimses mõttes. Acton juurdles pidevalt naise sõnade ja tegude üle; need olid huvitavad nagu algebra­ülesande tegurid. Seda on päris palju öeldud, sest matemaatika huvitas Actonit väga.

[‑‑‑]

Eugenia oli arvanud, et üsna tõe­näoliselt tuleb Robert Acton talle külla; ta polnud meest pärast toda õnnetut õhtut näinud. Hommik aga hääbus, ilma et mees oleks tulnud; mitu korda arvas paruness, et kuuleb Actoni samme verandal, kuid ainult akna­luuk kiikus vihma­hoos. Selle elu­järgu algusest peale, mida neil lehekülgedel on katsutud põgusalt visandada, oli parunessil mitu korda olnud põhjust ärrituda. Täna aga oli tema ärritus iseäralikult vahe; tundus, nagu saanuks see ise­endast toitu. See õhutas naist midagi ette võtma; see ei pakkunud aga ühtegi eriliselt tulemus­rikast tegevus­liini. Oleks ta võinud otse­kohe, sealsamas, midagi ette võtta, siis oleks ta astunud Euroopa auriku pardale ja keeranud omamoodi rõõmu­joovastusega selja sellele üdini alandavale läbi­kukkumisele – külas­käigule oma Ameerika sugulaste juurde. Pole päris selge, miks ta seda ette­võtmist läbikukkunuks pidas, oli teda ju koheldud suurima lugupidamisega, milleks Ameerikas võimeline ollakse. Tema ärrituse lätteks oli tunne – mis, ehkki kogu aeg tajutav, oli korraga teravnenud –, et selle suure eba­määrase mandri ühiskondlik pinnas pole millegipärast sobilik nende taimede kasvatamiseks, mille lõhna ta iseäranis tunda ihkas ja millega talle meeldis end ümbritseda – sellise taime­liigi kasvatamiseks, mille seemned, kui nii võib öelda, tal kogu aeg taskus käepärast olid. Talle pakkus suurimat rõõmu tunne, et ta rakendab teatud võimu ja jätab teatud mulje; ja nüüd oli ta hämmingus nagu üsna kurnatud ujuja, kes kaldale, maale lähemale jõudes leiab sileda püstja kalju­seina seal, kus oli oodanud puhast turvalist randa. Paistis, nagu oleks tema jõud Ameerika õhus raugenud: sile kaljusein oli ületamatu. „Igatahes je n’en suis pas là,” ütles paruness endale, „nagu laseksin end ärritada tõsi­asjast, et härra Robert Acton mulle seda au ei tee ja mind vaatama ei tule!” Ometi oli paruness vihane, et mees polnud tulnud; ja ta oli vihane sellepärast, et oli vihane.

JEAN: Kas teate, et te olete kummaline!

PREILI: Võib-olla. Aga ka teie olete kummaline! – Muide, kõik on kummaline! Elu, inimesed, kõik. Kõik on löga, mis ujub vee peal, kuni vajub, vajub põhja! Ma näen aeg-ajalt ühte ja sama und; praegu tuli see mulle taas meelde. Ma olen samba otsa roninud, istun seal ega saa kuidagi alla; kui ma alla vaatan, hakkab mul pea ringi käima; ma pean alla saama, aga mul ei jätku julgust alla hüpata; ma ei jaksa end kinni hoida ja tahaksin alla kukkuda; aga ma ei kuku. Ja ikkagi ei saa ma rahu enne, kui olen alla saanud, mitte mingit puhkust enne, kui olen alla saanud, alla maa­pinnale! Ja alla maa­pinnale saades oleks mul tahtmine maa alla kaduda ... Kas teie olete kunagi midagi niisugust tundnud?

JEAN: Ei, mina näen tavaliselt unes, et laman pimedas metsas kõrge puu all. Ma tahan üles, kõrgele ladva otsa, et sealt üle valgus­küllase päikeselise maastiku vaadata, ja siis veel kuldmunadega linnu­pesa puu­ladvas tühjaks teha. Ja ma muudkui ronin, aga tüvi on nii jäme ja sile ning esimese oksani on nii palju maad. Aga ma tean, et kui ma vaid esimese oksani jõuaksin, läheksin ma nagu redelit mööda latva välja. Veel ei ole ma sinna jõudnud, aga ma jõuan, olgugi või üksnes unes!

PREILI: Siin ma seisan ja lobisen teiega une­nägudest. Tulge juba! Välja, parki, muud midagi! (Pakub Jeanile oma käsivart ja nad lähevad.)

JEAN: Meil tuleks täna öösel üheksa mets-kurereha õie peal magada, siis lähevad meie unenäod täide, preili!