Ilu ja elu vastuolulised suhted

Nagu ta ütles, loodus on oma aja ära elanud. Ta on rafineeritud vaimu valvsa kannatlikkuse oma maastike ja taeva­laotuse tülgastava ühe­taolisusega lõplikult ära tüüdanud.

Huysmans

Äraspidi

Joris-Karl Huysmans, 1884 (katkend)​

Liikumist pidas ta muide tarbetuks ja uskus, et mõtte­kujutus võiks vabalt labase elu­tegelikkuse välja vahetada. Tema meelest oli võimalik rahuldada kõiki ihasid, mida peeti tava­elus kõige raskemini rahuldatavaks, ja seda väikese kavalusega, ihades igatsetud objekti üli­peene võltsimisega. Eks meki ju meie päevil iga gurmaan mõnes oivalise veini­keldri poolest kuulsas restoranis hinnalisi margi­veine, mis on valmistatud viletsast härra Pasteuri meetodil toodetud veini­lakkest. Olgu puhtad või segatud, on neil veinidel sama aroom, värv, bukett, ja järelikult võib selline muudetud ja järele­tehtud rüübe pakkuda sama suurt naudingut kui puhas, naturaalne, kulla hinna eestki kätte­saamatu vein.

Kui see salakaval eksitamine, osav pettus intellekti valda üle kanda, peaks kahtlemata võimalik olema, ja niisama lihtsalt kui materiaalses maailmas, nautida kujutluslikke mõnusid, mis on igas mõttes tegelikega võrreldavad; kahtlemata võime näiteks ette võtta pikki avastus­retki, kui istume kamina ees ja vajaduse korral tõrksat või pikaldast vaimu järele aitame, lugedes mõnd sisendusjõulist kaugest reisist pajatavat raamatut; kahtlemata võime – ilma et jalga Pariisist välja tõstaksime – kogeda turgutavat mere­suplust; tarvitseb vaid minna Vigier’  supelasutusse, mis asub paadil keset Seine’i jõge.

Kui seal siis vanni­vette soola raputada ja ravimi­registri retsepti järgi glaubri­soola, magneesium­kloriidi ja lupja lisada, võtta hoolikalt suletud kastist nööri­rull või trossi­jupp, mis on spetsiaalselt toodud mõnest suurest köie­vabrikust, mille avarad lao­hallid või keldri­ruumid uhkavad värske kala ja sadama lehka, kui hingata sisse neid nööris või trossi­jupis talletunud lõhnu, silmitseda teraselt kasiino fotot ja lugeda innukalt Joanne’i reisijuhti, mis kirjeldab igatsetud ranna võlusid, lasta lainetel end kiigutada, kui supel­asutuse pontooni tugevalt riivavate jõeaurikute kiilu­vesi neid vannis kergitab, kuulata silla­kaarte alla vangistatud tuulte ulgu ja omni­busside tumedat mürinat, kui need paari sammu kaugusel pea kohal mööda Port-Royali  sõidavad, on mere­illusioon vaieldamatu, võitmatu ja kindlustatud.

Tuleb vaid seda osata, tuleb osata oma vaimu ühte punkti koondada, tuleb osata piisavalt keskenduda, et viirastus­pilti esile kutsuda ja asendada tegelikkus tegelikkuse unistusega.

Kunstlikkust muide pidas des Esseintes inim­vaimu tähtsaimaks tunnusmärgiks.

Nagu ta ütles, loodus on oma aja ära elanud. Ta on rafineeritud  vaimu valvsa kannatlikkuse oma maastike ja taeva­laotuse tülgastava ühe­taolisusega lõplikult ära tüüdanud. Aga tegelikult, kui lame on see oma alaga piirduv spetsialist, kui väiklane see ainuüksi oma kauba­artikliga rahulduv pisi­poodnik, kui monotoonne see heina­maade ja puude ladu, kui igav see mägede ja merede kaubakontor!

Tõlkinud Leena Tomasberg

Loe ja mõtle

A. Iseloomusta Huysmansi katkendi põhjal Des Esseintes’i. Mida ta väärtustab? Mida ta teab ja oskab?

Joris-Karl Huysmans (1848–1907) – prantsuse kirjanik, kes alustas kirjutamist naturalistlikus laadis, järgides Émile Zola eeskuju. Naturalistlikud põhi­mõtted, mille järgi inimese ja ühis­konna elu määravad ainelised, looduslikud asja­olud, ammendasid end tema jaoks aga peatselt. „Äraspidi” on raamat inimesest, kes elab ainult vaimu­vallas, kunstlikus ja kunstilises kesk­konnas. Des Esseintes’ist, kelle elulaadi raamat kirjeldab, sai 19. ja 20. sajandi vahetuse kultuuris võimas sümbol­kuju, kes kehastas ilule, maitse­peenusele ja kunsti­meisterlikkusele pühendatud individualistlikku elu.

Dorian Gray portree

Oscar Wilde, 1890 (katkend)

Hirmukarjatus lipsas kunstniku huulilt, kui ta nägi ähmases valguses seda võigast nägu endale lõuendilt vastu irvitavat. Näoilmes oli midagi, mis äratas temas vastikust ja jälkust. Armuline taevas! See, mida ta nägi, oli Dorian Gray enda nägu! Ükskõik mis koledus siin ka mängus oli, see polnud siiski veel täielikult hävitanud ta imelist ilu. Leidus veel pisut kulda hõrenevais juustes ja pisut puna himural suul. Silmades tursunud laugude all oli säilinud veel endist sinist armsust, voolitud nina­sõõrmed ja nõtke kael polnud veel täiesti minetanud oma kaarjat joont. Jah, see oli Dorian Gray ise. Kuid kes oli selle maalinud? Ta näis ära tundvat iseenda pintsli­löögi ja ka raam oli tema kavandatud. Mõte oli täiesti pöörane, ent ometi tuli talle hirm peale. Ta haaras põleva küünla ja uuris selle valgel pilti lähedalt. Vasakus nurgas seisis tema oma nimi – kõrged, särava punase värviga kirjutatud tähed.

See oli mingi inetu paroodia, mingi häbematu ja alatu pilge. Tema polnud seda kunagi teinud. Ja siiski oli see tema enda töö. Ta teadis seda ja talle tundus, nagu oleks ta vere endine tuli äkki raskeks jääks muutunud. Tema oma pilt! Mida see tähendab? Miks ta muutunud oli? Ta pöördus Doriani poole ja vahtis teda sõgedate silmadega. Ta suu tõmbles ja pahtunud keel ei tahtnud sõna kuulda. Ta tõmbas peoga üle otsa­esise. Seda kattis tihke higi.

Dorian toetus kaminale ja vaatas teda äraoleval ilmel, mida võib näha näidendit jälgivate inimeste nägudel, kui mängib suur näitleja. Selles polnud ei tõelist muret ega tõelist rõõmu. See oli vaid pealt­vaataja kirg, kusjuures silmades oli ehk tsipakese võidurõõmu. Ta oli võtnud lille nööp­august ja nuusutas seda või tegi, nagu nuusutaks.

„Mida see tähendab?” kisendas Hallward viimaks. Ta enda hääl kõlas ta kõrvus lõikavalt ja võõralt.

„Aastate eest, kui olin alles poisike,” ütles Dorian Gray peos lille muserdades, „kohtasite mind, ütlesite mulle meelitusi ja õpetasite mind edevaks mu ilu pärast. Ühel ilusal päeval tutvustasite mind oma sõbraga, kes tegi mulle selgeks nooruse ime, ja teie lõpetasite minu portree, mis ilmutas mulle ilu ime. Hulluse silma­pilgul, mille kohta ma praegu veel ei tea, kas seda kahetseda või mitte, sõnastasin ma ühe soovi – teie võib-olla nimetate seda palveks ...”

„Ma mäletan seda! Oh, kui hästi ma seda mäletan! Ei! See on ometi võimatu! Tuba on niiske. Hallitus on lõuendisse sööbinud. Värvidel, mida ma tarvitasin, oli mingi vastik mineraalne mürk sees. Kinnitan teile, et see on võimatu.”

„Kuidas? Mis on võimatu?” pomises noormees akna alla astudes ja otsa­esist vastu külma, uduseks tõmbunud klaasi surudes.

„Te ütlesite mulle, et te hävitasite ta ära.”

„See polnud tõsi. Tema hävitas minu.”

„Ma ei usu, et see on minu maalitud.”

„Kas te selles oma ideaali ära ei tunne?” küsis Dorian kibedalt.

„Minu ideaal, nagu teie seda nimetate ...”

„Nagu teie seda nimetasite.”

„Selles polnud midagi halba, midagi häbistavat. Teie olite mulle ideaaliks, mida ma enam kunagi ei leia. See on saatüri nägu.”

„See on minu hinge nägu.”

„Issand! Mida ma küll olen jumaldanud! Tal on kuradi silmad.”

„Igaühel meist on Taevas ja Põrgu südames, Basil,” hüüdis Dorian metsikul meeleheite liigutusel.

Hallward pöördus jällegi pildi poole ja vahtis seda ainiti.

„Mu jumal! Kui see on tõsi,” hüüdis ta, „ja kui see on tõesti see, mida teie oma elust olete teinud, siis olete küll veel palju halvem, kui arvavad need, kes teist halba räägivad!” Ta lähendas küünla uuesti pildile ja uuris seda. Pildi pind näis täiesti rikkumatuna, see oli just niisugune, nagu see temast oli jäänud. Lagunemine ja koledus oli alanud seestpoolt. Kummaliselt kiirenenud siseelu tõttu oli patu pidali­tõbi pilti vähehaaval järama hakanud. Isegi korjuse mädanemine märjas hauas pole nii hirmus kui see.

Tõlkinud A. H. Tammsaare​

B. Taasta Wilde’i „Dorian Gray portree” katkendi põhjal romaani põhi­süžee.

  • Miks on kunstnik Basil Hallward maalinud Dorian Grayst portree?
  • Mis on portreega juhtunud ja miks?

Oscar Wilde (1854–1900) – iiri kirjanik, kelle looming on vormilt mitmekesine: esseed, näidendid, kunstmuinasjutud, luule ning üks romaan – „Dorian Gray portree”. See jutustab mehest, kellel täitub soov, et tema asemel vananeks tema portree, ta ise aga püsiks noor ja ilus ning võiks piiramatult elu nautida. Nii selles kui ka teistes teostes käsitleb Wilde ilu suhteid muude väärtustega, kunstniku enese­teostust ja täiuse­otsingut. Kaasaja tavade kiuste rõhutas ta sageli, et kunst seisab ühiskonna ootustest ja moraalist kõrgemal, ning pingutas, et teda tuntaks eelkõige skandaalse elukunstniku ja vaimuka sõna­meistrina. Provokatsiooni varjus on Wilde’il aga ka tublisti tõsidust, tähelepanu ühiskondlike probleemide ning inimeste kannatuste suhtes. Eriti ilmne on see tema viimastes teostes, mille ta kirjutas traumaatiliste vangla­kogemuste mõjul: pihtimuslik kiri-essee „De profundis” (kirjutatud 1897, avaldatud osaliselt 1905, täielikult 1962) ja „Readingi vangla ballaad” (1898).

Mõtle edasi

C. Mis on katkendite ühine teema?

Ilu ja elu vastuolulised suhted

Suurte muutuste ajal kogevad inimesed vapustusi ja pettumusi ning tunnevad ebakindlust. 19. sajandi lõpu poole muutusid need tunded järjest painavamaks. Moderniseeruvas maailmas tekkis järjest enam ühiskondlikke ning poliitilisi konflikte, milles osa vaimu­inimesi kaasa lõi, mida osa aga vaatas süveneva ängistusega pealt. Nad tajusid ühiskonda järjest vaenulikuma ja labasemana ning asusid argisele tegelikkusele vastandama kunsti ja vaimukultuuri, seades need kõrgeimaks väärtuseks, mis pidi teenima ainult iseennast.

See vaimuaristokraatlik hoiak oli sageli ühiskonna­korra ja tavade suhtes selgelt välja­kutsuv. Tekkis kunsti­ringkondi ja rühmitusi, kes trotsisid üld­levinud moraali­norme, harrastasid boheemlikku elu­stiili ja lõid skandaalseid teoseid, pühendudes seejuures uudse ja peene stiili otsingule. Sellist kunstniku­hoiakut hakati nimetama dekadentlikuks. Dekadents tähendab otsesõnu allakäiku, kultuuri­loolise mõistena aga mõtte­viisi ja kunsti­laadi, mis tekib, kui inimestele tundub, et kultuur käib alla, moraal mandub ja maailm läheneb lõpule. Dekadentlik kunst vastandab nendele muredele veendumuse, et kõrgeimad väärtused on kunstiline ilu ja täius ning vaimsed ja meelelised naudingud. Nende poole püüdlemisel ei pea kunstnik arvestama ühiskonna vajaduste ja normidega.

Dekadentsi juurde kuulub seega estetism – ilu ülim väärtustamine; vajadus kunstiliselt kauni ja peenelt välja­peetud elu­keskkonna järele, mis hõlmab nii kultuuri­tarbimist kitsamas mõttes kui ka kõike muud (näiteks rõivastust või sisustust). Seejuures on oluline, et ilu oleks kunstlik, tehislik. Loodus, loomulikkus ja lihtsus on dekadentidele vastumeelsed.

Eesti keelemees ja tõlkija Johannes Aavik tundis dekadentliku kirjanduse vastu suurt huvi ning tutvustas seda Eestis, kuigi suhtus kriitiliselt dekadentlikku põhi­mõttesse, et kunst ei ole moraali­küsimustega seotud. 1909. aastal avaldas Aavik Noor-Eesti albumis J. Randvere nime all essee „Ruth”, mis väliselt meenutab mõnevõrra Huysmansi romaani „Äraspidi”. Aavik kirjeldab selles ideaalset, mitme­külgsete kultuuriliste huvide ja suure­pärase haridusega naist, nagu Huysmans kirjeldas meest, kellest sai dekadentliku kultuuri võrdkuju. Aaviku tegelane kehastab pigem nooreestlaslikku kultuuriideaali.

Ilu ja julmus

Gustave Moreau maal „Ilmutus” (1876). Piiblimüüt Salomest, kes nõudis tasuks tantsu eest oma isalt Herodeselt Ristija Johannese pead, oli üks sümbolistide meelis­teemasid. Moreau on maalinud sellest hulga variatsioone, üks neist oli Huysmansi tegelase Des Esseintes’i lemmikteoseid.

D. Kuidas iseloomustada Moreau maali? Mida dekadentsile omast on selle teemas ja teostuses?

E. Mida ütleb Huysmansi tegelase Des Esseintes’i kohta see, et ta imetleb Moreau maali Salomest?

F. Mida ütleb Wilde’i tegelase Dorian Gray kohta see, et tema lemmik­raamat on Huysmansi „Äraspidi”?

G. Kuidas väljendub Huysmansi ja Wilde’i katkendites estetism?

Ruth

J. Randvere, 1909 (katkend​)

Teinekord, igavatel sügisestel õhtutel, jalutab ta vanas mahajäetud aias, kõnni­teesid mööda, mis juba osalt samblaga kaetud ja millede üle paiguti alasti juured kui maod roomavad. Vahel tallavad ta jalad langenud lehtede kollast vaipa, mis haiglaselt ta jalge all sahisevad. Vahel jälle istub ta sammaldanud ja poolmädanenud pingile, mida siin-sääl leidub. Ümberringi, teiselpool hallitanud ja repetanud planki, paistavad samasugused aiad. Kõrgete põliste puude vahel on sirelite ja toomingate rägastikka. Teatud vanaduse ja mahajäetuse nukrus näib kõige selle üle lehvivat, mida sügisene koledus ja niiskus ainult suurendavad. Kõik nagu manitseb kõikide asjade kaduvusest. Kuid Ruthi meelest on sellel iseäralik tume ja suurepäraline luule, mis hingeülendavalt mõjub.

Ruth armastab seda aeda ja ta jääb sagedasti sinna unistama, kuni kuu tõuseb, pikkamisi ja traagilikult, läbi tumedate puude raagus latvade. Siis mõtled ennast nagu metsas olevat, kaugel linnast ja selle intensivlikust kulturi­elust. Kuid kuis on see aed ilus mõnedel talvistel hommikutel, päikese tõusu ajal! Siis pakub ta pilti, mida Ruth kui pimestatud imetlema jääb: pehme ja kerge lumi on öösel langenud ja puud ning põõsad kunstlikkude ja muinas­loolikkude lehtedega ehtinud, mis nagu puuvill või valged, õrnad pitsid kõige vähemaidki oksakesi garneerivad. Hiigla-remmelgad, vahtrad, sirelite ja toomingate põõsad siravad kirjeldamata valges ehtes. Ümberringi ei näe silm muud kui ühtlast valget. Ühtegi teist värvi.

H. Võrdle Des Esseintes’i iseloomustust katkendiga Johannes Aaviku esseest „Ruth”. Mille poolest erineb Des Esseintes’i suhe loodusega Ruthi omast?

I. Tuleta meelde, mida kujutas endast Noor-Eesti rühmitus, kuhu kuulus ka Aavik.

  • Mis olid noor­eestlaste eesmärgid ja peamised saavutused eesti kultuuris?
  • Mille poolest noor­eestlaste hoiak dekadentlikust erineb? Miks?

J. Mõtle, milliseid vahendeid Des Esseintes võiks kasutada, kui tahaks nautida elamusi, mida naudib Ruth selles katkendis. Kuidas tänapäeva tehnika võiks talle seejuures abiks olla?

K. Too nüüdiskultuurist näiteid selle kohta, kuidas Des Esseintes’i kombel palju vaeva nähakse, et saavutada tehislikult mingi nähtus või elamus, mis jäljendaks loomulikku. Arutle, miks seda tehakse. Kuidas sina sellesse suhtud? Põhjenda.

Kunst, mis seab esikohale ilu nautimise, on olemuselt individualistlik, rõhutab inimese enese­kesksust, sest ilumeel ja igasugune nauding on subjektiivsed. Selles mõttes vastandus 19. ja 20. sajandi vahetuse dekadentlik kirjandus realismi sotsiaalkriitilistele püüdlustele ning üldistus­tahtele. Mõlemat laadi kirjandus hoidus 19. sajandi lõpuks üha teadlikumalt lugejaile lihtsa­koeliselt moraali lugemast ja õpetusi jagamast. Moraali, eetika, valikute ja vastutuse probleemid olid aga ühtviisi olulised mõlemas.

L. „Dorian Gray portree” eessõnas, mis koosneb mõtte­teradest kunsti, ilu ja moraali kohta, ütleb Wilde: „Inimese kõlbeline elu on osa kunstniku aine­vallast, ent kunsti kõlbelisus seisneb ebatäiusliku objekti täiuslikus kujutamises.” Kuidas seda mõistad?

M. Mis on kõlbeline probleem, mida Wilde „Dorian Gray portrees” käsitleb? Põhjenda näidetega katkendist.

N. Arutle, kas Wilde’i estetism ning romaani problemaatika on kooskõlas või vastuolus.

Ameerika kunstnik Ivan Albright 1970. aastatel koos Dorian Gray portreega, mille ta maalis filmi jaoks, mis valmis romaani põhjal 1945. aastal (režissöör Albert Lewin, nimiosas Hurd Hatfield). Oscar Wilde’i romaanist on 20. sajandi algusest kuni nüüdisajani tehtud hulk teisigi kino- ja tele­adaptatsioone. Dorian Gray tegelaskuju on kasutatud ka USA-Briti õudussarjas „Penny Dreadful” (1. hooaeg 2014, autor John Logan), mille tegelased pärinevad erinevatest 19. sajandi teostest.