Anton Tšehhov, „Inimene vutlaris“

1. Kes on novelli põhiloo minajutustaja? Kuidas on ta seotud Belikoviga, kellest ta jutustab, ja loo teiste tegelastega?

2. Kes on Belikov?

3. Milline on novelli põhiloo faabula?

4. Seleta katkendi põhjal, milles seisnes Belikovi veidrus.

Ta oli ses suhtes tähelepandav, et ta alati, ka kõige parema ilmaga, väljus kodust kalosside ja vihma­varjuga ning ilmtingimata soojas vateeritud palitus. Ja vihma­vari oli tal tupes ja uur hallist seemis­nahast kotikeses ja kui ta oma sulenoa välja võttis, et pliiatsit teritada, siis oli seegi vutlaris; ning nägugi näis tal olevat nagu vutlaris, sest ta varjas seda alati üles­tõstetud kraega. Ta kandis tumedaid prille ja kampsunit, toppis kõrvad täis vatti ning kui istus voorimehe­troskale, siis käskis kummi üles tõsta. Ühesõnaga, selle inimese juures avaldus pidev ja taltsutamatu püüd ennast koorega ümbritseda, enesele nii-öelda vutlarit luua, mis oleks teda eraldanud, kaitsnud välismõjude eest.

5. Seleta novelli põhjal, kuidas Belikovi välimuse omapära avaldus ka tema iseloomus, käitumises ja harjumustes.

6. Arutle katkendi põhjal, mis mõttes on elu poeetiline.

Milliseid kummalisi pisi­asju, vastu­olusid ja aru­saamatuid, kuid kellelegi tähendus­rikkaid rituaale või ütlusi võib elus kohata?

Kuidas täiesti argised olukorrad ja kaalutlused neid tekitavad?

Ning kodus oli sama lugu: halatt, öömüts, akna­luugid, riivid, terve rida igasuguseid keeldusid, piiri­panekuid ja – ah, kui ometi midagi ei juhtuks! Paastu­toit on kahjulik, aga muud ei või, sest siis öeldakse vahest, et Belikov ei pea paastu, ja ta sõi võiga praetud koha, mis pole paastu­toit, kuid ei saa ka öelda, et ta seda ei ole. Ta ei pidanud nais­teenijat kartuse pärast, et temast halvasti ei mõeldaks, vaid kokka Afanassit, umbes kuue­kümneaastast joodikut ja pool­hullu vanameest, kes oli kunagi tentsikuna teeninud ning oskas kuidagi keeta. See Afanassi seisis harilikult ukse kõrval, käed ristis, ja pomises sügava ohkega ikka ühte ning sama:

„Küll on aga neid nüüd palju siginenud!”

Belikovi magamistuba oli väike, otsekui kast, säng oli ees­riidega. Magama heites kattis ta enese üle pea kinni: oli kuum, lämmatav, suletud uste vastu koputas tuul, ahjus undas, köögist kostsid ohked, kurja­ennustavad ohked ...

7. Mille poolest on Tšehhovi kirjeldus poeetiline? Milliseid stiili­kujundeid ta kasutab? Kuidas on valitud motiivid, mis rõhutavad Belikovi iseloomu?

8. Kuidas Belikov oma olekut ja käitumist ise põhjendas?

9. Mida Belikov jutustaja arvates kartis?

10. Kuidas sina Belikovi iseloomu ja saatust seletad? Mis selles jääb sinu jaoks arusaamatuks? Miks?

1. Jälgi jutustaja vormikasutust. Kui palju ta kõneleb ainult enda nimel (mina­vormis), kui palju teiste nimel (meievormis)?

2. Mille poolest jutustaja ning tema kaaslased Belikovist erinesid?

3. Loe novelli algusest lõiku, mis räägib Belikovi suhetest kolleegidega, ja lõpust Belikovi matuste kirjeldust. Arutle küsimuste põhjal.

• Kuidas mõjutas Belikov kolleegide eluviisi oma eluajal?

• Kuidas käitusid kolleegid pärast Belikovi surma?

• Kas nad olid kunagi siirad Belikovi suhtes – näitasid talle välja, mida temast arvavad? Põhjenda näidetega.

• Kas nad olid kunagi siirad iseenese suhtes – tegutsesid nii, nagu õigeks pidasid? Põhjenda näidetega.

4. Kuidas on selline tegelaskond ja nende oma­vahelised suhted Tšehhovi loomingule iseloomulikud?

5. Milliseid kriitilisi tähele­panekuid 19. sajandi lõpu olude kohta novellis leidub?

6. Millistele tänapäeva ühiskonna probleemidele novell mõtlema paneb?

7. Millesse Belikov suri? Arutle, kas on usutav, et inimene niimoodi sureb. Põhjenda.

8. Kuidas Belikovi surma kujundina tõlgendada?

9. Miks Belikov loo jutustajale meelde tuli? Milliseid inimlikke omadusi ta esindab?

Jutustati mitmesuguseid lugusid. Räägiti muuseas sellest, et küla­vanema naine Mavra, terve ja nutikas naine, polnud kogu oma elu jooksul sünni­külast kuskil kaugemal käinud, kunagi linna ega raud­teed näinud, aga viimased kümme aastat istus ühtesoodu ahju taga ning tuli välja ainult öösiti.

„Mis selles imelikku!” ütles Burkin. „Loomult üksildasi inimesi, kes nagu erak­vähk või tigu püüavad sulguda oma koorde, pole maailmas vähe. [‑‑‑]”

10. Loe veel mõnda Tšehhovi novelli ja jälgi, kuidas käsitletakse sarnaseid probleeme seal.

1. Mis on raamloo sisu?

2. Kas raamjutustaja on põhilugu kuskil kuulnud või lugenud või ise selles osalenud? Milline on tema vaatepunkt? Too näiteid.

3. Loe näidet, mille Burkin toob Mihhail Kovalenko suhete kohta õe Varenkaga, kes lootis Belikoviga abielluda.

Selgus, et Varenkal pole midagi mehele­mineku vastu. Elada venna juures polnud tal just eriti lõbus, muud ei teinudki, kui päevade kaupa vaidlesid ja sõimlesid. Näiteks selline stseen: tänaval läheb Kovalenko, pikk tüse koljat, välja­õmmeldud pluusis, juukse­tutt langeb mütsi alt laubale; ühes käes on tal raamatu­pakk, teises jäme, jändrik kepp. Tema taga läheb õde, samuti raamatutega.

„Kuid sina, Mihhailik, pole seda lugenudki!” vaidleb õde valjult. „Ma sulle ütlen ja vannun, sa pole seda üldse lugenud!”

„Aga mina ütlen sulle, et olen lugenud!” kisendab Kovalenko, põrutades kepiga vastu kõnniteed.

„Ah, mu jumal, Mintšik! Mis sa ometi vihastad, meil on ju põhi­mõtteline jutt.

„Aga mina ütlen sulle, et olen lugenud!” kisendab Kovalenko veelgi kõvemini.

• Mille poolest on see katkend dramaatiline?

• Milles seisneb siin koomika?

4. Loe novellist, kuidas küla­rahvas püüdis korraldada Belikovi ja Varenka abielu.

5. Kas nad tegid seda Belikovi ja Varenka vajadusi ja soove silmas pidades või selleks, et neil endal huvitav oleks? Põhjenda.

6. Kuidas suhtub Belikov kõigesse, mis on vaate­mänguline, tõmbab tähele­panu, tekitab kära?

7. Kuidas Belikov reageerib, kui saab teada, et teised teda jälgivad ja seejuures tõsiselt ei võta?

8. Joonista oma versioon karikatuurist, mis Belikovi endast välja ajas.

9. Arutle, kas huumor ja empaatia on omavahel vastuolus. Põhjenda.