Meisterdetektiiv Blomkvist (Astrid Lindgren)

Kalle Blomkvist on koolipoiss, sõber, Valge Roosi ustav rüütel ja detektiiv. Selle viimase ameti üle heidavad ta sõbrad esialgu üksnes nalja, sest nad ei tea veel, et just tänu Kalle detektiivioskustele leitakse lahendus pealinnas palju kõmu tekitanud kuriteole.

Loomulikult ei saanud seda teha ilma riskeerimata. Aga üks detektiiv peab riskeerima. Kui ta seda teha ei taha, on see sama hea kui detektiiviamet maha jätta ja hakata sooje viinereid müüma või midagi muud taolist tegema. Kalle ei kartnud, kuid see oli põnev, õudselt põnev. Ta oli seadnud oma äratuskella helisema kella kaheks. See oli sobiv kellaaeg. Kui kaua aja pärast unerohi mõju avaldama hakkab? Kalle ei teadnud seda päris täpselt öelda. Aga kindlasti peaks onu Einar kella kahe paiku öösel juba magama nagu üks väike põrsake. Kalle uskus seda kaljukindlalt. Ja just siis see toimubki. Sest kui on ometi kord leitud Salapärane Isik, peab ta saama selle isiku sõrmejälje. Tunnusmärgid ja sünnimärgid on loomulikult samuti head asjad, kuid ükski asi ei saa tõelise sõrmejälje vastu.

Kalle heitis veel viimast korda pilgu aknasse, enne kui puges voodisse. Otse selle vastas asetseva akna ees hõljutas vaikne tuuleõhk valgeid kardinaid. Seal akna taga oli onu Einar. Võib-olla võtab ta parajasti praegu unerohtu ja läheb voodisse. Kalle hõõrus ärevusest käsi. See ei peaks olema sugugi raske. Kui palju kordi on tema, Eva-Lotta ja Anders kasutanud seda tuletõrjeredelit – viimati veel kevadel, kui neil oli Eva-Lotta maja pööningul oma röövlikoobas. Ja kui onu Einar saab aknast välja ronida, saab Kalle sama hästi sealt sisse ronida.

„See peab toimuma kell kaks, nii tõesti, kui ma olemas olen!”

Kalle puges voodisse ja jäi otsekohe magama. Kuid ta magas rahutult ja nägi unes, et onu Einar ajas teda mööda pagari aeda taga. Kalle lippas elu eest, kuid onu Einar jõudis talle järele. Lõpuks haaras ta Kallel kõvasti turjast kinni ja ütles: „Kas sa ei tea, et igal detektiivil peab olema plekkpurk sappa seotud, et oleks kuulda, kui ta tuleb?”

„Jaa, aga mul pole ju saba!” kaitses Kalle ennast õnnetul ilmel.

„Tühi jutt, saba on sul kindlasti olemas. Kuidas sa siis seda nimetad?”

Ja kui Kalle selja taha vaatas, nägi ta endal täpselt samasugust saba nagu Miisul.

„Nõndaviisi,” ütles onu Einar ja sidus talle plekktoosi sappa. Kalle tegi paar hüpet ja plekktoos kolises hirmuäratavalt. Ta oli nii õnnetu, et oleks tahtnud nutta. Mida ütlevad Anders ja Eva-Lotta, kui ta niisuguse kolinaga tuleb? Ta ei saa enam kunagi nendega koos mängida. Kindlasti ei taha ükski inimene olla koos olevusega, kes teeb sellist kolinat. Aga seal seisidki Anders ja Eva-Lotta. Nad naersid Kalle üle.

„Niimoodi käib detektiivide käsi,” ütles Anders.

„Kas see on ikka tõsi, et kõikidel detektiividel peavad olema plekkpurgid sabas?” nurus Kalle.

„Eranditult,” kostis Anders. „Selle kohta on seadus olemas.”

Eva-Lotta hoidis kätega kõrvu kinni.

„Pähh, mis kolinat sa teed!” hüüdis ta.

Kalle pidi tunnistama, et lärm oli hullem kui kunagi. Küll see alles kilises ja kolises, küll see alles kolises…

Kalle ärkas. Taevake, kuidas tärises äratuskell! Kalle vajutas ta kiiruga kinni. Ainsa hetkega oli ta täiesti ärkvel. Tänu taevale, tal polnud mingit saba! Maailmas on siiski palju asju, mille eest maksab tänulik olla. Aga nüüd kiiresti asja juurde!

Ta hüppas kirjutuslaua juurde ja avas laeka. Seal oligi templipadi. Selle pistis ta tasku. Veel oli vaja paberit. Siis võis minna.

Ta hiilis trepist alla ettevaatlikumalt kui kunagi varem ja vältis neid astmeid, mille kohta ta isiklikest kogemustest juba teadis, et need kriuksuvad.

„Kõik on vaikne, ütles varas,” sosistas ta.

Kalle tundis tõelist ülemeelikust. Ta surus oma kõhna poisikeha läbi aiamulgu ja juba ta seisiski pagari aias. Küll siin oli alles vaikne. Ja küll sirelid alles lõhnasid. Ja õunapuud! Kõik oli hoopis teistsugune kui päeval. Kõik aknad olid pimedad, ka onu Einari oma.

Kalle tundis seesmist värinat, kui ta jala tuletõrjeredelile tõstis. Esmakordselt tundis ta südames tekkivat pisikest kartust. Oli siis üksainus sõrmejälg nii palju tüli väärt? Ta ei teadnud tegelikult, mis ta selle sõrmejäljega peale hakkab. Aga ta arutas: küllap onu Einar on kelm ja kõigilt kelmidelt võetakse sõrmejälgi. Niisiis tuli võtta sõrmejälg ka onu Einarilt!

„See on puhas harjumuse asi,” ütles meisterdetektiiv endale julgustuseks ja hakkas mööda tuletõrjeredelit üles ronima.

„Aga kui nüüd onu Einar istub täiesti ärkvel oma voodis ja vaatab mulle vastu, kui ma pea sisse pistan – mis ma siis ütlen?”

Kalle liigutustesse tuli kõhklust.

„Tere õhtust, onu Einar, kas pole täna öösel ilus ilm? Ma tulin ainult veidikeseks tuletõrjeredelile jalutama…” – ei, see ei kõlvanud kuhugi!

„Ma loodan, et tädi Mia andis talle h ä s t i tugevat unerohtu,” mõtles Kalle endamisi ja püüdis ennast julgustada. Kuid sellele vaatamata oli tal tunne, nagu pistaks ta pea ussipessa, kui ta end üle aknaääre upitas. Tuba oli hämar, kuid ometi mitte niivõrd hämar, et poleks saanud orienteeruda. Kalle oli sel silmapilgul väikese, uudishimuliku ja kartliku nirgi moodi, kes on valmis kaduma vähimagi hädaohu­märgi puhul.

Seal seisis voodi – ja voodi poolt oli kuulda sügavaid hingetõmbeid. Taevale tänu, onu Einar magas! Lõpmatult tasa ronis Kalle üle aknalaua. Vahetevahel peatus ta ja kuulatas, kuid kõik jäi vaikseks.

„Vahest nad andsid talle rotimürki, et ta nii kõvasti magab,” mõtles Kalle. Ta heitis kõhuli maha ja vingerdas ettevaatlikult oma ohvri poole. Puha harjumuse asi!

Milline õnn! Onu Einari käsi rippus lõdvalt üle voodiääre alla. Tuli ainult selleni küünitada ja…

Just sel hetkel pomises onu Einar midagi unes ja tõstis käe näo peale.

„Põks, põks, põks!”

Kalle hämmeldus – oli siin toas mõni aurumasin?

Kuid see oli ainult ta oma süda, mis põksus nii ägedalt, nagu tahaks ta rinnust välja hüpata.

Onu Einar magas edasi. Nüüd lebas ta käsi vooditekil. Kalle avas templipadja, võttis siis ettevaatlikult otsekui tulisest söest onu Einari pöidlast kinni ning surus selle vastu templipatja.

„Mh-äh…” tegi onu Einar.

Nüüd oli tarvis ainult veel paberit. Kuhu see ometi jäi? See siin on ju helesinine. Seal lamab tema enda avastatud kelm, templivärv pöidlal, kõik on just nagu meelega ette valmistatud – ja ta ei leia paberit. Ei, nüüd on see siiski käes! See on siin, püksitaskus! Suure hoolega surus ta onu Einari pöidla vastu paberitükki.

Asi oli korras. Tal oli olemas sõrmejälg ja ta poleks olnud rõõmsam isegi siis, kui ta oleks endale saanud valge hiire, mida ta süda muidu kõige rohkem ihaldas.

Nüüd tuli pikkamööda tagasi hiilida ja jälle üle aknalaua ronida. See oli ju nii lihtne!

Jah, kõik oleks ilmselt läinud arvestuste kohaselt, kui tädi Mia poleks olnud selline lillesõber. Kinnise aknapoole ees aknalaual seisis tagasihoidlik savipotiga pelargoonium. Kalle tõusis ettevaatlikult jalule ja…

Ühe silmapilgu kestel uskus ta, et tegemist on maavärina või mõne muu loodus­õnnetusega, mis põhjustab seda jubedat mürinat. Aga see oli kõigest vilets lillepott!

Kalle seisis liikumatult akna juures, selg onu Einari voodi poole.

„Ma suren!” mõtles ta. „Ükskõik, enam hullemat olla ei saa!”

Viimse kui ihurakuga kuulis, tundis ja mõistis ta, et onu Einar oli ärganud. Ja see polnud ka mingi ime, sest lillepott oli tekitanud sellist mürinat, nagu oleks kukkunud kildudeks terve lillekauplus.

„Käed üles!”

See oli onu Einari hääl ja ometi oli see võõras. Ta kõlas, nagu oleks temas metalli.

Alati on parem hädaohule silma vaadata. Kalle pööras ringi ja vaatas otse revolvritorusse. Oo, kujutlustes oli ta seda teinud loendamatuid kordi ja kunagi polnud temaga midagi juhtunud. Ta oli tavaliselt saanud kiire löögiga jagu tema pihta sihtivast sulist ja keeranud sel relva käest sõnadega: „Ärge tõtake, mu härra!” Tegelikkuses oli asi pisut teisiti. Kalle oli, tõsi küll, ka varem elus hirmu tundnud. Ta oli tundnud hirmu siis, kui pangalaekuri koer oli kord turul talle kallale sööstnud, ja ka siis, kui ta talvel jääauku kukkus, kuid veel iial varem polnud ta tundnud see­sugust halvavat, lämmatavat hirmu nagu sel silmapilgul.

„Ema!” mõtles ta.

„Tule lähemale!” käskis metalne hääl.

Kuidas saab inimene kuhugi minna, kui tal on jalgade asemel ainult kaks vedelat makaroni? Kuid Kalle tegi igal juhul katse astuda lähemale.

„Tont võtku, oled see sina, Kalle?”

Metalne kõla oli onu Einari häälest kadunud. Kuid ta jätkas karmilt: „Mis sa siin õieti keset ööd teed? Vasta!”

„Appi!” otse niutsatas Kalle endamisi. Kuidas pidi ta asja seletama?

Kõige suurema häda hetkel tuleb inimesele vahel mõttevälgatus, mis võib teda päästa. Kallele tuli meelde, et ta oli umbes aasta tagasi tihti unes ringi käinud. Ta oli senikaua ringi uidanud, kuni ema viis ta arsti juurde ja see andis mingit rahustavat rohtu.

„Noh, Kalle!” nõudis onu Einar.

„K u i d a s ma siia sain?” ütles Kalle. „K u i d a s ma küll siia sain? Ega ma ometi jälle pole hakanud öösiti ringi uitama? Oi, nüüd mul tuleb meelde, et ma nägin onu Einarit unes (see on pealegi tõsi, mõtles Kalle endamisi). Palun väga vabandust, et ma tulin ja segasin!”

Onu Einar oli revolvri ära peitnud. Ta patsutas Kallet õlale.

„Jajah, kallis meisterdetektiiv,” sõnas ta. „Mulle paistab, et sinu detektiivi-ideed sunnivad sind öösiti unes ringi kolama. Palu ema, et ta annaks sulle enne magama­minekut veidi broomi, küll sa näed, kuidas see aitab. Aga nüüd ma saadan su õige välja!”

Onu Einar saatis ta trepist alla ja avas välisukse. Kalle tegi kummarduse. Sekund hiljem lipsas ta läbi aiamulgu nagu õlitatud välk.

„Nüüd küll palju ei puudunud!” sosistas ta ja tundis end inimesena, kes on just äsja pääsenud raskest merehädast. Ta jalad värisesid nii kentsakalt. Ta jõudis veel parajasti end trepist üles vedada ja laskus oma tuppa jõudes voodile ning ainult hingeldas.

„Nüüd küll palju ei puudunud!” sosistas ta veel kord.

Ta istus niiviisi kaua.

Detektiiviamet on raske amet! Mõned arvavad, et see on puha harjumise asi, kuid tihtipeale pole see hoopiski nii. Tõesõna, ühtepuhku tuleb seista püstolitoru ees! Nüüd hakkasid Kalle jalad pikapeale jälle normaalseteks muutuma. Halvav hirm möödus. Ta pistis käe püksitaskusse. Seal oligi väärtuslik paber. Kalle ei kartnud enam sugugi. Ta oli õnnelik. Väga ettevaatlikult võttis ta väikese paberitüki taskust ja pani selle kirjutuslaua vasakusse laekasse. Seal olid juba muukraud, ajaleht ja pärl. Ükski ema poleks saanud vaadata soojema pilguga oma lapsi, kui vaatas Kalle oma laualaeka sisemust. Ta lukustas hoolega laeka ja peitis võtme ära. Pärast seda võttis ta oma märkmiku ja lõi lahti onu Einari lehekülje. Sinna oli tarvis jälle üks pisiasi juurde lisada.

„Omab revolvrit,” kirjutas Kalle. „Magab, revolver padja all.”