Eesti asukoht Ida-Euroopa platvormi loodeosas Fennoskandia ehk Balti kilbi lõunaserval ning mitmed järjestikused mandrijäätumised on mõjutanud pinnamoe, pinnakatte, muldkatte ja teiste looduskomponentide kujunemist. Eesti geoloogilise ehituse mitmekesisus on välja kujunenud väga pika aja jooksul ja erinevate protsesside toimel.
Platvormi ehituses eristatakse kahte erinevat kihti: alus- ja pealiskorda. Koos kutsutakse neid aluspõhjaks.
- rändrahnude ehitus
- maapinna mandrijääline ehitus
- maapinna siseehitus
Eesti asub Ida-Euroopa platvormi loodeosas. Mis on platvorm? – Maakooreosa.
Milliseid geoloogilisi protsesse platvormil ei toimu?
|
|
Aluskord
Aluskorra (kristalse vundamendi) kujunemine algas umbes 2 miljardit aastat tagasi, kui tekkis püsiv maakoor. Aluskord asub Põhja-Eestis umbes 100–130 m sügavusel ning koosneb kurrutatud moonde- ja tardkivimitest (näiteks graniit). Aluskorra pealispind laskub laugelt lõuna suunas ja lasub Lõuna-Eestis veelgi sügavamal. Aluskord Eestis ei avane, selle ehitusest annavad teavet mõned rändrahnud, mis on oma praegusesse kohta kandunud Kvaternaari ajastul koos siit üle liikunud mandriliustikega. Samad aluskorra kivimid (graniit, gneiss, kilt) on aga näha Soome ja Rootsi kaljumaastikel.
Pealiskord
Aluskorra peal lasub settekivimitest (savid, liivakivid, lubjakivid) moodustunud pealiskord. Pealiskord moodustus Ediacara, Kambriumi, Ordoviitsiumi, Siluri ja Devoni ajal, 600–350 miljonit aastat tagasi. Settekivimite kiht on tüsedaim Kagu-Eestis. Põhja-Eestis moodustavad pealiskorra lubjakivid, Lõuna-Eestis valdavalt liivakivid. Pealiskorra kivimeid katavad hilisemad jääaegsed ja jääajajärgsed setted, mida nimetatakse pinnakatteks. See tekkis enamasti Kvaternaari ajastul (vt jooniseid all ja ülal).
Pealiskorra kivimites võime vahel näha Vanaaegkonna (Paleosoikumi) veeorganismide jäänuseid, seda eriti Ordoviitsiumi ja Siluri lubjakivikihtides.
Vanimaid pealiskorra kivimeid, mis Eestis paljandub, on Kambriumi ajastu sinisavi, mida võime näha paekalda järsakutel, näiteks Sakas Ida-Virus. Sinisavi kihtidel lasuvad Kambriumi ja Ordoviitsiumi liivakivid ja neil omakorda lubjakivid.
Lõuna-Eestis moodustavad Devoni liivakivikihid mitmes jõeorus kauneid paljandeid: Taevaskojad Ahja jõe ürgorus, Kalmistu paljand Tartus Emajõe ürgorus, Võhandu ja Piusa liivakivipaljandid jt. Eesti äärmises kagunurgas on taas näha lubjakivipaljandeid, ilmekaim neist Kalkahju paljand Peetri jõe ääres Võru maakonnas. Võrumaal esineb pealiskorras lisaks liivakivile ka savi. Devoni ajastu setete punakas värvus on tingitud kivimite rauasisaldusest. Samuti on punakad Lõuna-Eesti mullad, mis lasuvad otse pealiskorral.
Eesti klindid
Põhja-Eesti paekallas ehk klint on osa ligi 1200 km pikkusest Balti klindist, mis algab Ölandi saare lähistelt merepõhjast ja kulgeb üle Läänemere põhja ja kirdesse, üle Põhja-Eesti ranniku kuni Laadoga järveni. Paekalda pikkus on Eestis 300 km ja maksimaalne kõrgus ulatub Ontikal 57 meetrit üle merepinna. See on ühtlasi ka kogu Balti panga kõrgemaid kohti. Kõige järsem paekalda lõik on tuntud Päite pangana. Enam-vähem püstloodne astang küünib siin jalamilt kõrgemale kui 20 m.
Meri murrutab praegusel ajal paekallast ainult kohati, näiteks Pakri neemel, Suurupis, Rannamõisas, juba nimetatud Päite ümbruses. Kohati asub paekallas aga rannast mitmekümne kilomeetri kaugusel. Paekaldast laskub mitmeid jõgesid. Neil asub ka enamik (umbes 30) Eesti jugadest ja joastikest, moodustades nõnda Põhja-Eesti jugade vöö. Balti klint ja Eesti klindilõigud on kandideerinud UNESCO maailmapärandi nimekirja.
Teine, nn Lääne-Eesti klint, ühendab Saaremaa põhjarannikut ja Ojamaa (Gotlandi) saart. Selle pikkuseks on loetud ligi 500 km ja ta asub Balti klindist vaid poolsada kilomeetrit lõunas või idas. Silmapaistvuselt jääb see küll alla Põhja-Eesti klindile, kuid tähelepanuväärseid kohti on siingi külluses, näiteks 21 m kõrgune Mustjala pank. Lääne-Eesti klindi on kujundanud vastupidavad Siluri ajastu lubjakivid.
Põhja-Eesti paekallas on osa 1200 km pikkusest Balti klindist Lääne-Eesti klint aga ligi 500 km pikkusest Gotlandi-Saaremaa klindist.
Põhja-Eesti klint | Lääne-Eesti klint | |
Kust klint algab (läänes)? | ||
Kus klint lõpeb (idas)? | ||
Kõrgeim koht | ||
Maksimaalne kõrgus | ||
Peamised kivimid | ||
Fossiilid |
Uuri geoloogide veebikeskkonda „Eesti stratotüüpsed paljandid”, kus tutvustatakse Eesti olulisemaid paljandeid. Kontrolli oma tabelit.
Pinnakatte kujunemine
Devoni ajastu lõpust kuni Kvaternaari alguseni (1,5–2 miljonit aastat tagasi) oli Eesti maismaa, kus valdasid kulutusprotsessid. Seetõttu puuduvad meil nooremate ajastute (Karbon, Perm jt) settekivimid.
Kvaternaari setetest kujunenud pinnakate on erinevate mandrijäätumiste (mida arvatakse olevat olnud 3–6) tagajärg. Need kujundasid sügavaid orge ja vormisid künkaid. Jääliustikud ja nende sulamisveed kandsid Skandinaavia mäestikust siia rohkesti materjali. Jääsulamisveest tekkinud järved katsid Eestit veel kaua pärast liustike taandumist. Peamiselt moreenist koosnev pinnakate on paksem kõrgustike alal ja vanades orgudes. Liustike kulutavat tegevust oli rohkem Põhja-Eestis, seetõttu on sealsetel paepealsetel aladel pinnakate õhem.
Liustikud sulasid Eesti alalt lõplikult umbes 11 000–13 000 aastat tagasi. Territoorium hakkas seejärel järk-järgult mere alt vabanema, kujunes muld- ja taimkate. Vanimad inimtegevuse jäljed pärinevad Pulli asulakohast Pärnu jõe ääres. Radiosüsinikul põhineva dateerimise meetodi andmetel asustati seda umbes 9600 aastat tagasi.
Küsimused
- Loe tabeli „Geokronoloogiline skaala“ põhjal (või „Kooligeograafia sõnastik“, lk 62), kui palju aega tagasi olid maakeral tekstis nimetatud aegkonnad ja ajastud: Ediacara, Kambrium, Ordoviitsium, Silur, Devon, Kvaternaar.
- Kasuta „Eesti atlast“ (2004, lk 3) ja kirjelda kaartide „Mandrite triiv“ järgi Eesti asukoha muutusi geoloogilises minevikus.
- Mille poolest erineb aluspõhi Põhja- ja Lõuna-Eestis? Nimeta aluspõhja moodustavad kivimid mõlemas piirkonnas.
- Leia Põhja-Eesti paekaldalt laskuvad joad ja iseloomusta neid. Interneti otsisõna: Eesti jugade loend.
