Hööveldamine
Puittoorikute külgede, servade ja kantide vormimisel ja tasandamisel on kõige sobivamaks tööoperatsiooniks hööveldamine. Höövel on tööriist, kus lõiketera on kinnitatud lõikesügavust piirava ja suunda hoidva paku sisse. Aegade jooksul on välja mõeldud ja kasutusse võetud palju erineva kuju ja otstarbega höövleid, kuid nüüdsel ajal asendavad paljusid neist mitmesugused elektritööriistad ja tööpingid.
Tänapäeval on käsihöövlitest jäänud kasutusse lihthöövel ja topelthöövel, mis võivad olla valmistatud kas puitpakuga või metallkorpusega. Puithöövli tähtsamateks osadeks on lisaks höövlipakule veel sarv, höövliraud, kiil, tald, kand ja suu. Metallhöövlil on kiilu asemel kinnituskruvi ja sulgur ning enamasti ka höövliraua etteandemehhanism (joon. A 38).
Hööveldamisel on väga tähtis höövli õige seadistamine, see tähendab höövliraua seadmine vajalikku asendisse. Metallhöövli puhul tuleb selleks lõdvendada höövliraua kinnituskruvi ja seejärel etteandemehhanismi abil nihutada rauda nii, et lõikeserv hakkaks veidi välja paistma talla tasapinnast. Peale kinnituskruvi pingutamist tehakse proovimine mittevajalikul laual. Seda tegevust tuleb korrata seni, kuni höövel hakkab lõikama õhukest läbipaistvat laastu. Puithöövli puhul toimub höövliraua vabastamine kiilu survest järsu vasaralöögiga höövli kannale (joon. A 39). Seejuures peab höövel olema külili asendis ja vasaku käe pöial toetama kiilu, et raud ja kiil välja ei kukuks. Peale höövliraua seadmist sobivasse asendisse kinnitatakse kiil uuesti kergete vasaralöökidega. Sageli ei pruugi seadistamine õnnestuda esimese korraga.
Hööveldamiseks kinnitatakse toorik enamasti töölaua plaadile pingipulkade abil. Laua servi saab hööveldada ka nii, et toorik on kinnitatud käiguraami või esisuru vahele. Hööveldamisel tuleb võtta õige tööasend (joon. A 40). Selleks, et hööveldatav pind tuleks sirge, peab käte surve höövlile olema jaotatud õigesti (joon. A 41). Lükke alustamisel surub höövlit vastu puitu ainult vasak käsi, keset toorikut mõlemad käed ja lükke lõpetamisel ainult parem käsi.
Suuremahulised hööveldustööd tehakse tänapäeval rihthöövelpingil ja paksushöövelpingil. Rihthöövelpingi põhisõlmedeks on korpus, laagritele toetuv horisontaalne noavõll ja kaheosaline töölaud. Noavõllis paiknevad pikad sirged lõiketerad, mis pöörlevad nii, et puutuvad tagumise töölaua pealispinna mõttelist jätku. Esimese, reguleeritava töölaua pealispind asub sellest tasapinnast laastu paksuse võrra madalamal ja siitpoolt lükatakse noavõlliga kokkupuutesse hööveldatav toorik (joon. A 42). Paksushöövelpingi noavõll asub töölauast kõrgemal ja hööveldatav toorik liigub läbi noavõlli ja töölaua vahelt (joon. A 43). Seejuures on paksushöövli konstruktsioonis veel automaatettenihke mehhanism. Paksushöövelpingi töölaua ja noavõlli vaheline kaugus on reguleeritav, mis võimaldab hööveldada vajaliku paksusega toorikuid. Põhimõtteliselt erineb hööveldamine höövelpinkidel käsitsi hööveldamisest, sest lõikeriist ei lõika siin tooriku pinnalt mitte ühtlase paksusega õhukesi laaste, vaid väikesi muutuva ristlõikega laaste. Sellist tööoperatsiooni nimetatakse tehnikas freesimiseks. Ka puidulõikepinke, mille lõikeriist on kinnitatud vertikaalsele töövõllile, nimetatakse freespinkideks (joon. A 44). Nendel pinkidel töödeldakse peamiselt keerulise kujuga pindu. Kuna frees- ja höövelpingid on eriti ohtlikud masinad, siis lubatakse neil pinkidel töötada vaid inimestel, kes on saanud vastava ettevalmistuse.
Küsimused
- Kas puithöövli seadistamiseks sobib enam kergem või raskem vasar? Miks?
- Miks on vaja tasapinnaliste külgedega puitdetaili saamiseks selle üks külg kõigepealt hööveldada rihthöövelpingil?
