Saagimine
Saag on puidutöö juures üks tähtsamaid tööriistu, kuna sae abil on kõige hõlpsam puitmaterjale tükeldada. Sae lõikeelemendiks on enamasti õhuke terasleht, millel servas teravad hambad. Tänapäeval kasutatakse puidu saagimiseks käsisaage, elektri- ja mootorsaage ning saepinke. Käsisaagidest kasutatakse kõige enam vuks- ehk lehtsaagi, roogsaagi, raamsaagi ja jõhvsaagi (joon. A 31), elektrisaagidest võnksaagi, tikksaagi ja kettsaagi, saepinkidest aga ketassaagi ja lintsaagi.
Leht- ja roogsae lehe külge on kinnitatud käepide, raam- ja jõhvsae õhuke leht aga pingutatakse saagimise ajaks raami vahele. Sae hambad võivad olla erineva suuruse ja kujuga. Sarikhammastega saed on mõeldud eeskätt puidu saagimiseks ristikiudu, kaldhammastega saed lõikavad paremini pikikiudu. Suurematel käsisaagidel on mõnel juhul ka kroonhambad, mis lõikavad puitu hästi mõlemas suunas (joon. A 32).
Käsisaega saagimisel tuleb saetav materjal kinnitada töölaua külge või suruda teise käega vastu saagimistuge. Erandiks on saagimine jõhvsaega, kus saetavat materjali surutakse vaba käega vastu saagimisalust ja pööratakse töö käigus vastavalt märkjoone kulgemise suunale (joon. A 33).
Saagimist alustatakse saelehe paari nõrga tõmbega enda poole, et saehambad kraabiksid esialgse süvendi õigesse kohta. Esialgu võib saagi suunata ja toetada puitklotsiga (joon. A 34). Oluline on, et saag liiguks alati märkjoone kõrval ja sealpool joont, kus asub meile antud hetkel mittevajalik materjal. Saagimise lõpul tuleb mahasaetavat detaili teise käega toetada, muidu võib see vastasküljelt kilde lahti murda. Toorikute ristsuunas tükeldamiseks (järkamiseks) saab kasutada järkamisrenne, mille külgedes on sobiva nurga all saelehe juhtsooned (joon. A 35).
Elektritikksaega saagimiseks tuleb toorik kinnitada tugevasti töölaua või tabureti külge. Sae tald surutakse vastu tooriku pealispinda ja enne toorikuga kokkupuudet antakse saelehele piisav lõikekiirus (joon. A 36). Kuna saepuru koguneb tooriku pealispinnale, tuleb saag aeg-ajalt peatada ja saepuru eemaldada.
Kuna saed on teravad tööriistad, siis on nad ka küllalt ohtlikud. Saagimisel ei tohi käsi ega mõni muu kehaosa olla saeteele liiga lähedal, sest saehambad võivad tekitada tõsiseid vigastusi.
Saepinkidest on kõige levinum ketassaag (joon. A 37). Ketassae põhisõlmedeks on raam, kuullaagritel pöörlev saevõll ja töölaud. Saeketas kinnitatakse võllile nii, et selle ülemine osa ulatub töölaua soonest välja. Töölauale kinnituvad veel mitmesugused seadised, mis võimaldavad töötada täpselt ja ohutult. Tähtsamad neist on suundlatt, järkamislatt ehk ristkelk, saekaitse ja kiilnuga. Kuna ketassaag on kõrgendatud ohtlikkusega töövahend, siis võivad sellel töötada ainult vastava koolituse saanud inimesed.
Küsimused
- Miks peavad jõhvsae kaldhammaste teravad tipud olema suunatud saeraami käepideme poole?
- Miks on puidutöökodades kasutatavatel universaalsetel ketassaagidel enamasti kaldhambad?
