Raamatu­tutvustused

Margaret Atwood, „Orüks ja Ruik”

Margaret Atwood on üks hinnatumaid tänapäeva kirjanikke. Tema lood ja romaanid on kaasahaaravad ja kunstiliselt meisterlikud. Romaanis „Orüks ja Ruik” kujutatakse maailma pärast geneetilist katastroofi. Seda jutustab esmapilgul ainus katastroofi üleelanud inimene, kes kutsub ennast Lumemeheks. Vaheldumisi igapäevaste murede ja katsumustega jutustab ta oma isiklikest mälestustest ja ühiskondlikest suundumustest, mis sellise üleilmse õnnetuseni viisid. Ta oli teadlase pojana näinud teaduslikke eksperimente väga lähedalt. Neid katsetusi saatis inimeste mõtlemise ja käitumise allakäik, kus midagi ei osatud väärtustada. Katastroof oli aga senise maailma põrmustanud; vabadusse olid pääsenud uued ohud ja ka uut tüüpi inimesed, kes säärastest ohtudest teadlikud ei olnud.
Romaani katkendit loed peatükis 6.4.

Margaret Atwood, „Orüks ja Ruik” (2003, ee 2004)

Kurt Vonnegut, „Tapamaja, korpus viis ehk Laste ristisõda”

Kurt Vonnegut

Romaan räägib sõjast ja sellest, missugune mõju võib sellel inimesele olla. Täpsemini kõneldakse teisest maailmasõjast, sh Dresdeni linna pommitamisest, mis jättis peategelase hinge trauma,millest ta kunagi päriselt ei vabane. Traumal on iseäralik iseloom, mis võib kohati koomilinegi tunduda: nimelt hakkab peategelane pärast sõda ajas rändama ja kohtab teiselt planeedilt pärit olendeid, tralfamadoorlasi. Kuigi romaani keel ja kujutamisviis on ootamatult koomilised, kujutatakse selle varjus mõranenud elusid ja inimeste igatsusi ning hirme. Koomika rõhutab mõtet, et nii traagilistest läbielamisest ei olegi võimalik päris tõsiselt rääkida: mõned sündmused on selleks lihtsalt liiga loomuvastased ja hoomamatud.
Romaani katkendit loed peatükis 6.5.

Kurt Vonnegut, „Tapamaja, korpus viis ehk Laste ristisõda” (2003, ee 1971)

Isaac Asimov, „Kadunud robot”

Isaac Asimovit peetakse üheks olulisemaks ulmekirjanikuks. Kogumikku „Kadunud robot” on koondatud kuus juttu: „Nõiaring”, „Mõtleja”, „Valelik”, „Kadunud robot”, „Pääsemine”, „Tõendus”. Kõigis käsitletakse probleeme ja võimalusi, mida pakub tehnika ja tehisintellekt. Neis vaadeldakse, kuidas inimene elab ja suhtleb mõtlemisvõime ja oma tundemaailmaga robotitega ning pakutakse erinevaid stsenaariume tulevikuks. Katkendit Asimovi novellist „Robbie” loed peatükis 6.6.

Isaac Asimov, „Kadunud robot”. Asimovi roboti­teemalised lood hakkasid ilmuma 1939. a alates; kaas 1965. a tõlkeväljaandest

Ulmejuttude valikkogu „Lilled Algernonile”

Kogumikku on koondatud angloameerika ulmekirjanike 15 juttu, mis on tänini kõrgelt hinnatud. Need annavad ülevaate ulmekirjanduse arenguteedest ning tegelevad isemoodi küsimuste ja teemadega. Siia kogumikku kuulub ka Isaac Asimovi novell „Robbie”, mille katkendit loed peatükis 6.6.

Angloameerika kirjanike ulmejuttude valikkogu „Lilled Algernonile” ilmus eesti keeles 1975. a

Charlotte Kerner, „Koopia”

Romaani peateemaks on inimeste kloonimine. Peategelne Siri Sellin on kloonitud kuulsa pianisti Iris Sellini järgi, mistõttu valitsevad nende vahel tavatud peresuhted: Siri on nii Irise tütar kui ka kaksikõde. Nüüd seisab Siril ees raske ülesanne, kuna tal tuleb saada niisama kuulsaks pianistiks kui Iris.

Charlotte Kerner, „Koopia” (1999, ee 2001)

John Wyndham, „Trifiidide päev”

Selle ulmelise põnevusromaani keskmes on geneetilise muundamise teel loodud taimed – trifiidid. Taimed söövad liha, suudavad liikuda ja teataval moel ka mõelda. Paraku ei suudeta aga taimi vaos hoida, kui suur osa inimkonnast kosmilise sündmuse tunnistamisel pimedaks jääb.

John Wyndham, „Trifiidide päev” (1951, ee 1990)

Pierre Boulle, „Ahvide planeet”

Ajakirjanik Ulysse sõidab valguskiirusel liikuva kosmoselaevaga Maalt lähimasse päikesesüsteemi. Ta leiab sealt planeedi, mis sarnaneb Maaga, kuid ometi on selles põhimõttelisi erinevusi. Nimelt on sealsel planeedil inimeste ja ahvide rollid ning eluviisid ära vahetatud: ahvid kannavad riideid ja peavad inimestele jahti. Ulysse langeb vangi, kus ta püüab kuulajaid veenda inimeste ja ahvide ühises päritolus. Selline mõte tekitab aga umbusku, eelarvamusi ja hirmu.

Pierre Boulle, „Ahvide planeet” (1963, ee 1973)

Stanislaw Lem, „Solaris”

Psühholoog Kris Kelvin sõidab planeedile Solaris, et uurida ookeani, mis katab kogu planeedi pinda. Ookean aga hakkab mõjutama nii teda kui ka teisi uurijaid. See elustab neis painama jäänud minevikumälestusi. Ookean hakkab aina enam näima massiivse mõtlemismasinana, mis kõigis sääraseid mälestusi ellu äratab. See juhib uurijate fookuse aina kaugemale nende esialgsest eesmärgist: selle asemel, et tegeleda teadusega, hakkavad nad aina enam kahtlema, kas nad üldse saavad uurida midagi nii mõistetamatut, eriti kui pole esmalt püüdnud aru saada iseenda minevikust ja tundeelust.

Stanislaw Lem, „Solaris” (1961, ee 1981)

Stephen King, „Lemmikloomasurnuaid”

Õuduskirjanduse klassiku Stephen Kingi romaani keskmes on perekond Creed. Doktorist isa määratakse õpetama Maine’i ülikooli ning koos naise, kahe väikese lapse ja kassiga kolib ta elama sealsesse kaunisse maapiirkonda. Kõik näib idülliline, ent peagi hakkab endast aimu andma metsas peituv hirmuäratav saladus, millega on seotud ka sealne vana surnuaed.

Stephen King, „Lemmikloomasurnuaid” (1983, ee 2013)

Peeter Helme, „Tuleviku mäletajad. 1. osa. Sofia”

Romaani esimene osa viib lugeja 26. sajandi keskpaika. Inimesed on seni tulutult teinud pingutusi teise mõtleva olendi otsinguiks. Siis aga leitakse planeedilt nimega Sofia siiski üks tähelepanu­väärne liik ja selle esindaja, rase neiu, kes saadetakse uurimis­objektina Maale. Mõistagi tõmbab selline avastus ka tumedate jõudude tähelepanu ja neiul tuleb teadlase Karl Haraku seltsis põgeneda. Koos rännatakse mööda kaugeid planeete, kus nende teele satub rohkelt seiklusi ja avastusi.

Peeter Helme, „Tuleviku mäletajad. 1. osa Sofia” (2013)

Maniakkide Tänav, „Euromant”

Maniakkide Tänav (kodanikunimega Agur Karukäpp) on kirjanik, luuletaja ja muusik. Jutukogus „Euromant” on 17 juttu, mis annavad autori loomingust läbilõike, sisaldades nii õudus- kui ka ulmelugusid.

Maniakkide Tänav, „Euromant” (2011)