Seadusandlik võim. Parlament

Seadusandliku võimu kandjaks on võimude lahusust austavas demokraatlikus riigis kodanikkonna esindusorgan – parlament (pr parler – kõnelema).

Parlamendid võivad olla ühe- või kahekojalised. Umbes kolmandikul maailma riikidest on kahekojaline ja kahel kolmandikul ühekojaline seadusandlik kogu.

Ühekojaline parlament moodustatakse perioodiliste üldvalimiste kaudu. Kahekojaline parlament jaguneb nn alam- ja ülemkojaks. Alamkoja komplekteerimine toimub samamoodi kui ühekojalise parlamendi komplekteerimine. Ülemkoja moodustamiseks on kaks peamist võimalust.

1. Tsensuslik printsiip. Õiguse kuuluda ülemkotta annab aadlitiitel või ametikoht. Selliselt moodustatud ülemkoja algne eesmärk oli olla konservatiivseks tasakaalustajaks demokraatlikult valitud alamkojale. Tänapäevase demokraatia tingimustes on seisuslikul ülemkojal parlamendis pigem nõuandev ja kinnitav roll (nt Suurbritannia Lordide Koda, Botswana Pealikute Koda).
2. Territoriaalne printsiip. Suure territooriumiga föderatiivriikides esindab ülemkoda keskvõimu tasandil piirkondlikke (nt osariikide, liidumaade jm) huve. Ülemkoja saadikud valitakse kas vastava piirkonna elanike poolt või määratakse piirkondliku omavalitsuse otsusega (nt Ameerika Ühendriikide Senat, Saksamaa Liidunõukogu).

Ülemkoda jääb saadikute arvu poolest alamkojale alla. Paljudes riikides on ülemkoja ametiaeg pikem kui alamkojal, mõnikord suurendatakse seda poole või kolmandiku kaupa vahevalimistel.

Eestis on parlament ühekojaline Riigikogu. Riigikogu 101 saadikut valitakse vabadel valimistel proportsionaalsuse ja suletud nimekirja põhimõttel neljaks aastaks. Erakond saab kandidaadid üles seada kõigis 12 valimisringkonnas. Lisaks koostab erakond ka ühtse üleriigilise kandidaatide nimekirja, kus on reastatud kõik esitatud kandidaadid. Valimistel saab osaleda ka üksikkandidaadina.

Valimistulemused tehakse esmalt kindlaks valimisringkonna tasandil, kasutades selleks lihtkvoodi meetodit: valimisringkonnas hääletanute arv jagatakse mandaatide arvuga. Nt 10 000 (hääletanud valijad) / 5 (mandaadid) = 2000 (lihtkvoot). Iga kandidaat, kes sai hääli rohkem või võrdselt lihtkvoodiga, saab isikumandaadi alusel Riigikokku. Hääled, mis kandidaat kogub üle kvoodi, lähevad tema erakonnakaaslastest kandideerijatele. Lihtkvoodiga jagamata mandaadid jaotatakse valimisringkonna tasandil ringkonnamandaatidena ja üleriiklikult kompensatsioonimandaatidena erakondade vahel, kes ületasid valimiskünnise, st kogusid vähemalt 5% kõigist kehtivatest häältest. Seejuures saab mandaadi see kandidaat, kes on erakonna üleriigilises nimekirjas eespool: ringkonnamandaadi omandamiseks peab kandidaadi häälte arv olema vähemalt 10% vastava ringkonna lihtkvoodist, kompensatsioonimandaadi jaoks aga 5% ringkonna lihtkvoodist.

Riigikogu juhatus on Riigikogu liikmete hulgast valitud parlamendi tööd korraldav organ. Juhatuse volitused kestavad ühe aasta ning selle moodustavad esimees, I aseesimees ja II aseesimees.

Fraktsioonid on erakondade saadikurühmad parlamendis. Fraktsiooni võivad moodustada ja sinna peavad kuuluma vähemalt viis Riigikogu liiget, kes on valitud sama nimekirja järgi. Riigikogus võib olla ka fraktsioonidesse mittekuuluvaid saadikuid. Koalitsiooniks ehk võimuliiduks nimetatakse erakondade fraktsioone, mille esindajad on moodustanud valitsuse. Opositsioon ehk poliitiline vastasrind on moodustunud nende erakondade saadikutest, mille esindajad valitsusse ei kuulu.

Komisjonid. Alatised komisjonid valmistavad ette seaduseelnõusid Riigikogu täiskogus arutlemiseks, teostavad oma valdkonna piires kontrolli täidesaatva riigivõimu teostamise üle. Erikomisjonid moodustatakse avalikku huvi pakkuva sündmuse asjaolude uurimiseks (uurimiskomisjon) või olulise tähtsusega probleemi läbitöötamiseks (probleemkomisjon).

Parlamendirühmi luuakse, et tõhustada kahepoolset suhtlemist teiste riikide parlamentidega. Parlamendirühmade tegevuse eesmärk on aidata kaasa Eesti Vabariigi välispoliitika elluviimisele.

Delegatsioonid on parlamendiliikmete lähetatud esindused mitmesuguste rahvusvaheliste organisatsioonide töös osalemiseks.

Ühendustesse kuulumine väljendab parlamendiliikme seisukohta mõnes sotsiaalselt, kultuuriliselt, majanduslikult või rahvusvaheliselt olulises küsimuses.

Riigikogu Kantselei koosneb ametnikest, kelle peamine ülesanne on Riigikogule tema põhiseaduslike funktsioonide täitmiseks vajalike tingimuste loomine asjaajamise ja dokumendihalduse korraldamise kaudu.

www.riigikogu.ee

Parlamendi peamine ülesanne on seaduste väljatöötamine ja vastuvõtmine. Seaduste (eelnõude) algatamise õigus on Riigikogu fraktsioonidel, komisjonidel, liikmetel ja Vabariigi Valitsusel. Presidendil on õigus algatada seaduseelnõusid põhiseaduse muutmiseks. Esitatud eelnõule määrab Riigikogu juhatus juhtivkomisjoni, mille valdkonda seaduseelnõu kuulub ja mis korraldab eelnõu arutamist.

Riigikogu täiskogus võib eelnõu enne lõpphääletamist läbida kuni kolm lugemist ehk esitlust Riigikogu saalis (nt riigieelarve peab enne Riigikogult kinnituse saamist kohustuslikult läbima kolm lugemist). Lugemistel toimub arutelu eelnõu sätete ja laekunud muudatusettepanekute üle. Pärast arutelusid ja läbirääkimisi pannakse eelnõu lõpphääletusele. Lihtseaduse vastuvõtmiseks peab poolt hääletama istungist osavõtvate saadikute enamus, teatud seaduste (valimisseadus, kodakondsusseadus jt) puhul on nõutav Riigikogu koosseisu häälteenamus (st vähemalt 51 poolhäält).

Riigikogus vastuvõetud seadused saadetakse väljakuulutamiseks presidendile. Presidendil on õigus kasutada vetoõigust ja jätta seadus poliitilistel või juriidilistel põhjustel (nt vastuolu põhiseadusega) välja kuulutamata. Kui Riigikogu sama seaduse aga uuesti vastu võtab, siis peab president selle kas välja kuulutama või pöörduma Riigikohtusse, kellel on õigus tühistada põhiseadusega vastuolus olevad seadused. Kui vaidlusalune seadus vastab Riigikohtu arvates põhiseadusele, peab president seaduse ikkagi välja kuulutama. Väljakuulutatud seadused avaldatakse Riigi Teatajas. Mõnevõrra teistsugune on olukord välislepingutega. Kui Riigikogu on ratifitseerinud ehk kinnitanud Eesti seadusega vastuolus oleva lepingu teise riigi või rahvusvahelise organisatsiooniga, siis kehtivad välislepingu sätted.

Seaduste elluviimiseks ja täpsustamiseks antakse välja täiendavaid määrusi. Eestis teevad seda üleriigilistes küsimustes valitsus ja ministrid, kohalikes küsimustes omavalitsusorganid. Peale määruste on olemas veel korraldused, otsused, käskkirjad ja ettekirjutused. Neid annavad välja riigi ja omavalitsuse asutused ning ametiisikud seaduste ja määruste alusel.

Teatud hädaolukordades võidakse seadusandlikke volitusi anda ka täidesaatvale võimule. Juhul kui Riigikogu ei saa mingil põhjusel koguneda, siis võib president koos Riigikogu esimehe ja peaministriga anda välja seaduse jõuga seadlusi. Seadlusega ei saa kehtestada, muuta või tühistada põhiseadust ega ka riigimakse ja riigieelarvet puudutavaid seadusi ning nn 51 poolthääle seadusi.